Skip to main content

Tundmatu Armeenia osa 2

Esimest osa Armeenia reisist saad lugeda SIIT.

KOLMAS PÄEV - "Рыба!"

Esmaspäeva hommikul seadsime suuna Sevani järve äärde. Olime teinud veidi taustatööd, et tegemist on väärt kuurortpiirkonnaga, kus rannas päikest võtta, ujuda ja nautida head kalašašlõkki. Ootas ees 70 kilomeetrit sõitu kirdesse ning loomulikult otsustasime veidi seikluslikumalt läheneda ja valisime ehedama armeenialikuma külatee, et paremini sukelduda Armeenia "päris" eluolusse.
Peagi tegime peatuse, et ümbritsevat ilu pikemalt nautida. Künka otsas haigutas mõistagi pool maha jäetud klooster, mis oli vaja ilmtingimata üle vaadata. Rühkisime mäest üles ja salvestasime oma mällu kauni vaate. All ootas meid tugev silo või millegi muu hais. Joonatan teadis meile rääkida, et kummalised turbaplaadikestest tehtud virnad on tegelikult hoopis sõnnikust ja neid laotakse õhuavadega just teeäärsetesse päikselistesse kohtadesse, et need ära kuivaksid ja nendest pliidi alla tuld teha. Taaskord midagi, mida ainult reisimisel õpid...






Sõitsime Sevani linnast läbi järve äärde. Mäe otsas paistis taaskord klooster, mis tuli üle vaadata. Seekord oli tegemist toimiva pühakojaga, kust kostus muusikat ning sisenemiseks oli vajalik teostada teatavad ihu katvad protseduurid. Palavusega polnud meil tüdrukutega loomulikult meeles sellele pisiasjale mõelda ja seetõttu lähenesime loovalt.





Taaskord nautisime künka otsast vaateid ja siirdusime vaikset viisi palju kiidetud restorani kalašašlõkile. Nii nagu kogu see piirkond, nii ka restoran tundus esmalt kõhe. Lihtsad eesti mõistes õlleka lauad-pingid, trügivad kliendid ja kahtlane atmosfäär. Siin kohal ei saa jätta rääkimata lugu klienditeenindusest. Tundus, et neil on suur kaos, aga nagu siin mail vist kombeks, tuli peagi üks käbedam naisterahvas, kes meesteenindajate seas korra majja lõi (palun mitte isiklikult võtta, aga tundub, et selline teeninduskultuur on siin tõesti üsna tavaline). Palusime menüüd, kuid tuleb välja, et seda neil ei eksisteeri. Hetkeline nõutu/peata olek kuniks Helin hüüatas asjalikult "Рыба!". Teenindaja-tädi naeratas lahkelt oma punaseks värvitud suu ning pärlmutter-hõbekarva meigitud silmadega (ja telliskivi kõvaks juukselakitatud blondide juustega) ja ütles kaks sõna vene keeles. Keegi me seast teadis öelda, et ilmselt meile pakutakse siiga ja lõhet. Viiekesti saime tädiga kõik jutud vene keeles räägitud ja toidud tellitud ning ei suutnud ära imestada, kuidas Hugo Bossi pükstega kutt tööle käsutati. See kõik kokku oli üks vahva situatsioonikoomika, mille üle seesmiselt naersime, aga väliselt tühja kõhu üle vaevlesime. Varjulisel terrassil tekkis esimest korda tunne, et on jahe. Olime vist armeenia kliimaga niivõrd kohanenud, et pärast 37-kraadist Jerevani tundus Sevani ääres 26 kraadiga hea jahe. Pärast lühikest ooteaega saime toidud kätte ja pidusöök võis alata. Jah, kõik, kes te olete Sevani ääres varem käinud ja kala söönud - me nõustume teiega - SEE ON PARIM KALA, mida eales söönud olen!


Kõht täis - alati reisi parim hetk! Lutsutasime oma näpud puhtaks ja mõtlesime sealt kiiresti lahkuda. Tüdrukutega tundsime, et siin oli väga teistmoodi õhkkond. Kui muidu on Armeenia olnud väga sõbralik maa, siis siin on palju kahtlaseid turiste ja eriti mehi, kelle õgivaid pilke oli tunda igal hetkel; polnud vahet, kuhu vaatasid.. Aga õnneks see oli ka ainus negatiivne kogemus terve reisi jooksul. Otsisime mõnusat randa, kus päevitada ja lebotada, kuid saime aru, et oleme eesti liivarandadega ära hellitatud ja siit pole mõtet puhtust ja mugavust otsida. Leidsime mõned kilomeetrid eemal pisut meeldivama koha, kus leiba luusse lasta, päikest ja vett nautida. Sevani vesi oli muidugi kohutavalt külm, aga kuna üks õige eestlane suudab ka Pirital, Salmistul, Toilas või Narva-Jõesuu jäises merevees iga ilma ja temperatuuriga ujumas ära käia, siis näitasime klassi ja sumpasime Sevanist karsumdi läbi! See jahutus kulus ära! Olime vaatamisväärsuseks kohalikele (nagu alati).

Päev oli õhtusse veeremas ning tagasiteel käisime vaatamas 2. sajandi paiku valminud hellenistlikku Garni templit. See on ainus mittekristlik tempel Armeenias, mis elas ristiusustamise üle. Vaated selle ümber olid idüllilised, eriti õhtu päikse ja sumeda päeva lõpul. Lopsakas metsastik ja org ümberringi ning uhke Kreeka-Rooma tempel selle keskel. Koduteel peatasime auto ja käisime mureliraksus.








NELJAS PÄEV - mäed-mäed-mäed, teed-teed-teed

Juba peale kl 8 olime teel, et jõuda Tatevisse - 250 km Jerevanist kagusse, täiesti teise Armeenia otsa, Azerbaidžaani ja Iraani piiri lähistele. Miks nii kaugele? Eks ikka selleks, et näha mägesid ja sõita maailma pikima õhus oleva köisraudteel. Aga enne kui sinna päriselt kohale jõudsime, kulus tubli pool päeva. Umbes poole tee peal külastasime kloostrit nimega Noravank. Tegemist oli 13. sajandist pärit kompleksiga, mis "omal ajal" oli Armeenia religioosne ja kultuuriline süda. Seal on aja jooksul hulganisti elanud piiskoppe, haritlasi ja valitsejaid. Väidetavalt elas see üle mitmeid sõdu ning suutis hoida eemal mongolid, kes korduvalt tahtsid paika vallutada.




Siinkohal võiks rääkida värvikaid seiku sellest, kuidas Joonatan kohtus maoga või kuidas meid selles peaaegu ainsas turistikas kohas kinni pargiti, aga postituse pikkuse mõttes ma nendel lugudel ei peatu. Midagi peab ka mälestuste soppidesse jääma. Hoopiski mainin taaskord liiklust, sest autoroolis sai tol päeval keskmisest rohkem tunde veedetud ning adrenaliini kogetud. Siin on teile üks käänuline sõit käänulisel teel kaljude vahel.




Tatevi mägedesse jõudmiseks ja gondliga sõitmiseks oli meil pileti kellaaeg broneeritud ning seega oli vaja ajaliselt tempos püsida. Saabus aga keskmisest kriitilisem hetk, sest tund enne kohale jõudmist ootas meid ees suur ummik. Kõik autod seisavad. Igal pool ja mitmes reas. Isegi, kui maantee on kahesuunaline ja mõlemas suunas liigub kaks rida. Ärge küsige, kuidas see võimalik on, sest see on Armeenia. Siin on kõik võimalik. Kuna ümberringi turiste vedavate kaubikute, kohalike Žigulide, rekkade, heinaveoautode jm sõiduvahendite juhid ju ühtegi keelt, mida meie oskame, ei valda, siis tuleb lihtsalt oodata. Poisid läksid lähemalt uurima, sest künka taha ei paistnud midagi. Möödub kümme minutit teadmatust, osad juhid liiguvad autodesse, sest vist saab liikuma. Toimub täiesti kirjeldamatu kaos sellest, kuidas kõik liiklusvahendid üritavad reastuda tavapäraselt kahte sõidusuunda. Viimaks saabuvad poisid ning saamegi sõitma. Mis juhtus? Kõigest väike liiklusõnnetus, kus üks sõiduauto oli teisele õ h k õ r n a l t sisse sõitnud. Kahju, et poistel telefoni kaasas polnud, sest see seik oleks ETV dokfilmide kuldvaramusse lisa saanud. Poisid kirjeldasid värvikalt, kuidas pool küla oli kokku tulnud õnnetust klaarima ja k õ i k lähemal olevad sõiduvahendid olid kiirtena õnnetuses osalenud autode ümber peatunud nii, et möödasõit oleks kindlasti võimatu.. What about police? Jah, nad jõudsid ei tea, kust Armeenia otsast täiesti tühjade Lõuna-Armeenia väljadele kohale meiega umbes samal ajahetkel ning pildistasid ja/või filmisid kogu seebiooperit oma iPadidega... Aitäh neile selle imelise olukorra lahendamise eest! Palju poleks puudu jäänud, kui poisid oleks ise hakanud liiklust korraldama, sest nagunii võim oli rahva käes ja palju puudu ei jäänud, et õnnetuses osalenute vahel oleks käsikähmluseks läinud. Ei teagi, kuidas, aga mingil moel olukord lahenes nii palju, et ummik hakkas liikuma. Muidugi olin nüüd mina see, kes pani oma hullu-Lisete sõidustiili-mode'i tööle ja vajutas pedaali nii, nagu ajapuuduses olevate õmblustellimustööde puhul. Sellistes olukordades juhtun alati mina roolis olema, aga olgu see siis avalikult üles tunnistatud, et ma ei ole üldjuhul hull, sest ma siiski adun, et juhina vastutan lisaks endale ka teiste inimeste eest, kes mul autos istuvad. Õnneks olukord ei osutunud ajalises mõttes pööraseks, sest saime telefoni teel ja Narine tutvusi ära kasutades oma piletiaega nihutada ja ma sain olla normaalne autojuht edasi, kuigi ma siiani pole kindel, kui normaalseks saab Armeenia teedel jääda, kui tossutavaid Kamaz ja muid põnevaid 30 km/h tunnis sõitvaid veokeid paterdab 90 km/h maanteel ees... Tundus, nagu sõidaksime täiesti maailma äärel, ei-kusagi-maal, kus tsivilisatsioon on väga hajus. Miks siin üldse maantee on? Kuhu need ultrasuured sõidukid teel on? Iraani?

Viimaks jõudsime kitsastele mägiteedele ning gondlisõidu alguspunkti, kus oli euroopalik mini piletiostupunkt. Nagu kultuurile kombeks, siis midagi siin veel ehitati, kümmekond onu passis päiksevarjus koppade ja teerullide vahel ning vahtis turiste, kes ootasid järjekorras, et gondlisõidule pääseda. Õnneks siin rahvast eriti polnud, kuigi võrreldes kõigi muude kohtadega leidus siin ikkagi mõnikümmend turisti, kes enamasti rääkisid mingeid balkanimaade, Kagu-Euroopa ja Armeenia naabruskonna keeli. Üks väheseid riike, kus ameeriklasi ja asiaate põhimõtteliselt ei kohta. 








Saime 5,7 kilomeetrise gondlisõiduga läbi orgude ja küngaste Tatevi kloostrisse. 
Tatevi klooster ehitati 8. sajandil ning see on aastasadade jooksul olnud haridus- ja kultuurikeskuseks ning hoidlaks oma koolide, ülikooli ja raamatukogudega. Just Armeeniast pärinevad mitmed väärtuslikud kirjad, mida munkade poolt on ümber kirjutatud ja säilitatud ka sõdade ajal, sest siia oli keeruline pääseda. Ümberringi vaid orud-mäed. Pooltes ilmakaartes isemoodi rahvad. Tänasel päeval Azerbaidžaan on kümmekonna ja Iraan vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Imelik on Google Maps lahti teha ja vaadata, kus viibime.. üritame enda mälestuste jaoks salvestada seda eksootilist hetke ja maailmalõpu tunnet. 

Kordub gondlisõit tagasi. Leiame selles üksikus/ maha jäetud mäestikus ühe söögikoha, mis ei tundu eriti paljulubav. Samas vaade on kõrvu lukustav ja hinge mattev. Äkki ikka siin lehtlates saaks kuidagi kõhu täis, enne kui pool päeva taas tagasi sõidame.. Sõbralik tädi juhatab meid istuma, paneb lausa lina lauale. Toite oodates saame aru, et sattusime samal ajal kellegi jõuka pere pulmapeole. Õnneks saame privaatselt õues istuda, kuid restoranis sees käib pidu ja pillerkaar. Hoovi peal jalutavad ringi kõikvõimalikud linnud, puurides oli vist lausa värvilisi papagoisid. Tea, mis toitu siin oodata on.. AGA. See toit osutus reisi parimaks. Ei, see osutus meie kõigi seni elatud elu parimaks. Krõbeda kattega soolaka kamarapekiga liha. Kui "kamar", "pekk" ja "maitsev" kõik samasse lausesse kokku panna, siis ma tõesti usun, et see võib tunduda kõige kohutavama toiduna maailmas. Aga see oli ilma liialdusteta kõige meeliülendavamaid toiduelamusi! Aitäh, Tatev!




Väsitav päev hakkas õhtusse veerema ning terve mõistus ütles, et oleks aeg võtta ette kodutee. Kuna nii pikk maa on maha sõidetud, siis kuidagi ei raatsi siit mägedest lahkuda. Tahaks lihtsalt olla ja veel natuke olla, kuniks on piisavalt oldud ja vaadatud neid lõputuid mägesid. Aga ilmselgelt nendest ei saagi isu täis. Meie kirss tordil ehk magusaim mägedevaatamise kogemus saabus aga hetkel, kui leidsime maha jäetud kellatorni ühe mäe tipul. Ma ei tea, kuidas kirjeldada tunnet, mida koged siis, kui surfad internetis suvalisi pilte ja avastad end korraga leidvat pildil oleva keskelt...  oled justkui pildi sisse sattunud.. Nii me siis südames kilkasime, istusime kellatorni äärel ja kõlgutasime jalgu ning ahmisime vaadet, mida ilmselt näeme esimest ja viimast korda oma elus, sest juba kümmekonna minuti pärast on see vaid mälestus, mida elu lõpuni oma peas ette kujutada... 








Võtsime suuna kodu poole ning hetke pärast tegime väikse peatuse, et vaadata üle ka Karahunj ehk teisisõnu Armeenia Stone Henge. Laiali asetsevad kivid, millel kindlasti oma tähendus, kuid tänapäeva arenenud teaduski ei suuda seletada eelajalooliste inimeste mõttekäike. 






























Väsitav ja pikk sõit Jerevani oli vahva, sest hea seltskonnaga pole midagi liiga tüütut. Kaunid vaated, head vestlused ja funky muusika aitasid ka autojuhi värskena hoida. Muidugi suvalistes kohtades sügavad augud ning kõikvõimalikud muud ootamatused muutsid ekstra ettevaatlikuks. Armeenia liikluses on ju tavaline, et ka kiirteel võib ema koos lapsega suvalises kohas teed ületada või vanem onu nööriga pappkaste teepervel enda järel lohistada või külas valgusfoori taga seisma jäädes tuleb keegi sulle lilli müüma või midagi muud pakkuma. See on värvikas Armeenia. Vähemalt linnas ei saa kunagi trahvi ja võid julgelt suvalisse kohta parkida (mitte nagu korralikus Euroopas aja näpuga järge ja muudkui maksa...).

Pärast kella kaheksat, kui päike oli loojumas, osutus kodutee parajaks väljakutseks. Mitmel korral seisis tee peal suur veisekari ees. Paaril korral läksid poisid autost välja neid eest ära ajama, kuid viimaks sain selgeks, et 2 km/h kiirusel ja regulaarse tuututamisega saab neist "läbi" (isegi kui õrnalt mõne veise taguotsast mööda sahistad). Oli ka hetk, mil kogesin, et Jumal pani meie teele lehmakarja selleks, et ma peaaegu seisma jääks, sest just lehmakarja eel oli asfaldis nii kohutav deformeerunud kühm, et suurel kiirusel sellest üle sõitmine oleks reaalselt põhja alt kiskunud... 


Päikse loojudes vahetasime autojuhte ning Allan sai selle kõige ekstreemsema kogemuse. Joonatan luges sõna otseses mõttes Google Mapsist teed - kui sügav vasakule või paremale kurv oli vaja mägedes sõitmiseks võtta, sest pimedas nähtavus oli pea olematu ning meie auto külgtuled ei täitnud oma funktsiooni. Tagapingi neiud olid pea kaks tundi palves ning laulsid ülistuslaule kõval häälel kaasa ja nii me viimaks kl 11 paiku õnnelikult, väsinult ja näljasena Jerevani KFCsse maandusime. Sorry, Mom ja kõigi teiste Mom'id ja muud kallid inimesed, et oma eludega riskisime. Aga elus peab seiklust ka olema!



VIIES PÄEV - Ararat! Ararat! Ararat!

Üllatus-üllatus sel päeval võtsime vabalt, puhkasime välja ja külastasime Jerevani erilist käsitöö-suveniiriturgu Vernissage. Sõber Narine tuli meile appi, et võiksime paremini orienteeruda ja hindadega kaubelda. See oli niivõrd imeline koht, et ma ei vaevunud sellest kahjuks pilte teha. Lettideviisi oivalisi käsitsi valmistatud pille, ehteid, aksessuaare, maale, meeneid alates puidust ja metallist kuni keraamika ja kangani välja. Isegi mina, kes ma üldjuhul ei raatsi raha asjadele kulutada, jätsin sinna maha mõned tuhanded (eurodes vaevu mõned kümned) drahmid ja soetasin suveniire ning kunstnike valmistatud kõrvarõngaid.

Päraslõunal käisime Armeenia nii nimetatud Vatikanis ehk Etchmiadzinis, mis on Armeenia Aposteliku kiriku keskus, kus tegutseb maailma vanim Etchmiadzini katedraal ning elavad-töötavad kirikujuhid. Kahjuks oli katedraal renoveerimistööde jaoks suletud ja me jäime ilma ühest võluvast kogemusest, et näha kaunistatud katedraali. Siiani olid enamus kloostrid väga lakoonilised ja detailivaesed. 





Aga s e e j ä r el jõudis kätte kaua oodatud kohustusliku vaatamisväärsuse külastus - Ararati mäe lähistele sõitmine. Päev otsa jälgisime ilma ja otsisime pilkudega Ararati, et saada aru, kas ja mil määral see tänase ilmaga pilvede seest võiks välja paista. Mistahes kohas me Jerevanis ka polnud, Ararat alati kuskilt vilksamisi paistis, enamasti tihedalt vatistatud pilvedesse mattununa. Tegime sääred ja kimasime Khor Virapisse, et näha Ararati mäge 8 kilomeetri kauguselt. 

Khor Virap on Türgi piiril ja Ararati mäe jalamil lagendikul või platool asuv kloostrikompleks. Riigipiir paistab siia väga selgelt ära. See on üks väheseid piire maailmas, mis on nii selgelt valgustatud, et paistab ka lennukitesse ära. Kahjuks kummastki riigist reisimine on keelatud, seda tuleb teha naaberriikide kaudu. 

Khor Virapi lugu on aga väga eriline, sest seal asus teoloogiline seminar ja see oli Armeenia katoliiklaste residentsiks. Klooster on tuntud selle poolest, et kunagine Armeenia kuningas Tiridades III hoidis seal 14 aastat vangistuses Grigor Lusavorichi, kes sai hiljem tuntuks kui Gregor Valgustaja. Käisime ka sellest klaustrofoobses keldris asuvas vangikongis - õõvastav. Grigorist sai hiljem kuninga religioosne mentor ning nad juhtisid koos ristiusustamistegevust Armeenias, mille tulemusel sai Armeeniast aastal 301 esimene riik maailmas, kes kuulutas kristluse oma ametlikuks riigi usuks.





Khor Virapi kloostri kõrval künka otsast ta meile paistis - Ararati mägi, 5137 meetrit, Lääne-Aasia kõrgeim. Armeenlaste au ja uhkus, mis on neilt ära võetud ja asub tegelikult Türgis. Piltidelt on täiesti mõttetu seda vaadata, sest oma silmaga saab aru, K U I suur see tegelikult on. Kõrval kükitav nn Väike Ararat on 3896 meetrit. Kui oma fotosessiooni erinevate turistide abiga olime ära teinud, siis istusime seal päikseloojanguses idüllis veel oma mitu hetke, kuniks mõlemad mäed veelgi paremini nähtavale ilmusid ning me olime sunnitud uued ja veel paremad pildid tegema. Eks seda ilu võibki pildistama jääda...

Õhtu polnud veel läbi. Otsustasime Narinega veel viimast korda kohtuda ning läksime pitsat sööma ja hilisõhtust Jerevani kesklinna purskkaevu valgusetendust vaatama. Plaan kõrgel õueterrassil kesklinna ilu ja melu nautida osaliselt nurjus, sest hakkas paduvihma sadama, kuid selle korvas omamoodi võimas äikse välgutusshow. Sellist äikest polnud me silmad veel näinud. Meie aga istusime sees ja nautisime head sööki ja veel paremaid vestluseid, sest noh, rääkida meile pigem meeldib ja hea toit on seejuures kohustuslik!


KUUES PÄEV - Palun veel mägesid!

Reisi viimasel päeval tahaks ju veel viimast võtta kõigest, millest võtta annab. Päeva esimeses pooles hindasime oma nahatoonid üle ja otsustasime, et üsna luiged oleme selle päikselise maa kohta ja nii me siis peesitasime päikse käes ilma sisse kreemitamata, riskides kõikide nahavähi vormide ja ei tea millega - kes vähem, kes kauem aega. Vastavalt sellele me ka lennukis öösel oigasime... (aga saime lõpuks piisavalt pruuniks ja mina vähemalt luban endale, et ma sellist lollust oma nahaga enam eluski ei tee!) 

Enne õhtut võtsime ette sõidu Aragatsi mäele (mitte AraRAT, vaid AraGATS). See asus Jerevanile lähedal ning oli üks mõnus sõit mäkke (teed olid kohati üllatavalt heas korras). Kui Aragats ise on mere pinnast veidi üle 4000 meetri, siis meie sõitsime umbes 3200 meetri kõrgusele. Hoopis teistmoodi külakesed ja teistmoodi loodus. Poolel teel mäkke külastasime kloostrit nimega Vahramashen ja Amberdi kindlust, mida kutsutakse ka õhulossiks või pilvedes olevaks kindluseks. See ehitati 7. sajandil kuningate nn puhkekohaks. 13. sajandi paiku see osaliselt hävitati mongolite poolt. 

Meie saime täiesti omanäolise kogemuse osaliseks. Temperatuur oli siin üsna jahe, alla 20 kraadi ning pilved olid vihma osas paljulubavad. Vaatamata sellele läksime poistega kolmekesti kindlust ja kloostrit vallutama ning hüplesime kaljunukkidel ja küngastel, et kindlusesse sisse saada. Kulunud fraas, kuid siiski -  "nautisime vaateid ja ahmisime ilu endasse". Kui asusime autoni tagasi liikuma, hakkas korraga täistuuridel paduvihma sadama. Võinuks ju saada pahaseks, kuid minu üllatuseks ma pole kunagi varem tundnud vihmast nii palju rõõmu. Harjumatul kombel mul polnud ühtegi asja, ei autovõtit, telefoni, seljakotti, mitte ühtegi üleliigset vidinat näpu vahel. See kõik pani mind tundma tohutut vabadust, nii et ma kilkasin nagu väike laps vihma käes. Tundsin, kuidas ma sain otsekui osaks loodusest oma paljaste jalgadega mäe otsas rühkides. Jäine vihmadušš, mis märjutas riided, pani hambad plagisema ja surus silmad vidukile; ümberringi ürgsed varemed ja loodus, kust aastasadade jooksul on kõikvaõimalikud sõjamehed üle käinud... 





Märgade kassipoegadena autosse istunud, jõudsime otsusele, et meie lõppeesmärk on veel saavutamata ning sõidame ikka edasi, et vallutada kõrgeim võimalik Aragatsi tipp, kuhu autoga ligi pääseb - Bjurakani astrofüüsikaobservatoorium. Ärge küsige - ei tea, mis asi see oli, mingid ilmajaama kuplid ja minusügavune suur vett täis bassein. Selline tore koht siis, milleks pika maa maha sõitsime. Aga vot sellest s õ i d u s t tahaksingi ma rohkem rääkida... 

Mida kõrgemale mööda kitsast serpentiini me jõudsime, seda kõhedamaks, aga kaunimaks loodus tõmbus. Veidi nagu Islandi rohelus, mille kaljukivide vahel vulisevad lumesulamisojad. Jerevan oli mööda lauget mäekülge üles sõites terve aeg näha. Üha pisemaks ta jäi.. Tee muutus aina kitsamaks ja käänulisemaks.  Oma peas mõtlesin - annaks Jumal, et meil rehv katki ei läheks või mistahes muid üllatusi siin ei juhtuks, sest me oleme kõigest ligi 3000 meetri kõrgusel ja inimtegevus on meist ilmselt kuskil seal allpool, kus Jerevan paistab... või, noh, kuskil madalamal, kus viimased külad meist maha jäid. Aga õnneks selle mõtte peale tuli päike välja ja pühkis kõik pseudomured. Nähtavale ilmus inimtegevuslikke jälgi. Kivinukkide vahel kalpsasid mõned lambad, järelikult siin p e a b keegi kuskil elama! 

Jah. Nii oligi. Seda, et siin "pesitsevad" rändkarjakasvatajad oma loomadega, ei osanud meist keegi arvata. Kas me oleme kuskile dokumentaalsaate sisse sattunud?! Teest vaid mõnekümne meetri kaugusel olid telgikesed ning põllu- ja karjakasvatustoimetused olid täies hoos. Eemal hobused, kitsed ja lehmad rohtu maiustamas... ma enam ei suuda, k u s me oleme... kuskil täiesti maailma äärel, kus käivad ainult loodushullud ja filmivad üles klippe, mida ainult Discovery kanalil vaadata saab... ah, me niisama sõpradega sõitsime mäe otsa, et lumesõda mängida...







Nagu mainisin, siis ega seal tipus nii nimetatud observatooriumi juures midagi vaadata polnud. 15-kraadine temperatuur pärast jäist vihma ei olnud just eriti kutsuv ja seetõttu hakkasime alla tagasi sõitma. Hästi vahvad olid hetked, kui auto vastu tuli, sest piirdeid siin ju polnud ja teed olid parajalt 1,5 autot laiad. Sõidukiiruseks oli keskmiselt 30 km/h tunnis, sest kitsas ja käänuline tee rohkem ei võimaldanud. Pealegi.. jah, ma räägin taaskord vaadetest. Vaated olid olemas ja neid tuli pigem vaadata. Loodan, et saate aru - inimesele on erinevad meeled antud selleks, et ta saaks mõista ja kogeda vastavaid nähtuseid, mis me ümber on, kuid antud juhul nende vaadete ja kogemuse kirjeldamiseks on minu sõnavara piiratud. Selleks on meile antud silmad ja nägemismeel. Tahtsime taaskord timelapse'i teha mäest alla sõitmisel, kuid täpselt sellel vahval hetkel jõudsime Kamazini, mille kastis kaks lustakat onu meile tsirkust tegid. 




Lõpetuseks ma võiksin veel ja veel kirjutada sellest, kuidas me õhtul end üles lõime ja viimast korda imelist armeenia kööki nautisime ja kelnereid imestama panime oma lihakoguse söömisega (aga meil jäi lõuna vahele, sest ilmastiku olud võimaldavad päevases kuumuses valdavalt juua, aga mitte süüa) ning kuidas me Jerevani õhtustel tänavatel soojas tuules jalutasime ja viimast korda elu odavaimat ja parimat smuutit ja frappet jõime ja siis oma kodus veel viimast korda basseini ääres istusime ja ujusime ja... ja nii edasi ja nii tagasi. 

Iga puhkus jõuab ühel hetkel lõpule ja nii me asusime tegusalt ja nukralt kohvreid pakkima, külmikus olevatest jääkidest võileibu tegema. Kell muudkui liikus. Unine filmilint jooksis silme eest läbi - pass - taskus!, auto vaja tankida.. Natuke närvitsemine, et kas sularahast ikka jätkub ja ega seda järgi ei jää.. veidi pingeline auto tagastamise hetk, et kas ikka.. ja ega ikka... rahu, kõik on korras.. kokku 1057 km on selja taga ja kõik läks turvaliselt... lennujaama turvakontroll ja kella neljase lennu ootamine kohvrite otsas uneledes... nagu unenägu jookseb silme eest läbi... mäed ja vaated ja soojus ja kloostrid ja šašlõkk ja vestlused ja inimesed ja... 

Justnimelt inimesed, kellega külmadel, hallidel ja niisketel novembrikuu õhtutel nostalgitseda ja olla tänulik selle imelise maailma eest, mille Jumal loonud on.

Muljetada oleks veelgi, aga siinkohal ma lõpetan ja salamisi unistan uutest seiklustest...

Aitäh, et jaksasid lugeda. 
Uute seiklusteni!

Comments

Popular posts from this blog

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavuta

ELL kudumite hooaeg 2022/2023 on avatud!

On käes see sügisperiood, kui vihmaga peab õues ettevaatlik olema, sest lehtede kihid talla all on kaunis libedad. Sügistormid-tuuled sasivad juukseid ning puhuvad vaat', et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea võimalus sooja hoidmiseks on kootud peapael. Juba kolmas hooaeg toimetan kootud peapaelte ja käpikute kallal ning südames kilkan, kui esimesed tellimused septembri lõpus mu @ell.inspirationi konto postkasti ilmuvad! Aitäh, et mind üles leiate ja aitäh, et nii mõnigi juba mitmenda pealakese endale soetab!  Meeldetuletuseks paar sõna peapaela kandmise ja materjalide sisalduse kohta.  Lõnga sisaldus: 100% vill, mõnusalt pehme Vooder: pehme fliis, mis on peapaela sisse käsitsi nõelutud Hooldus: sobib masinas pesta käsipesu rešiimil koos villaste esemetega kuni 30-kraadises vees. Soovitatav kasutada villaste esemete jaoks mõeldud puhastusvahendit Võrdlemisi paks ja soe ning soovitatav kanda pigem külma sügis- ja keskmise talveilmaga. Isiklikult pigem kannangi -10-8-kraadise