Blog by ELLinspiration

  Aasta 2021 hakkab lõppema ning sel puhul tahaksin kokku võtta mõne mõtte ja teha kniksu, et olete siin külmade ilmadega taas mind üles leidnud ja mulle tellimuste esitamise näol palju rõõmu valmistanud. Ma ei tea, kuidas keegi seda viimast aastat kokku võtab, kuid minu jaoks oli see vist üle aastate raskem. Ei, mitte aasta 2020, mis tõi pandeemia, teadmatuse ja samal ajal ka põnevuse tundmatuses töötamise-tegutsemise kodus nelja seina vahel. Miskipärast 2021. aasta pikem isoleeritus tekitas minus suurt ängi, mis paraku ka suveperioodil igasuguste puhkamiste ja rõõmuhetkede kaudu päris välja juuritud ei saanud. Pole vist kunagi varem tundunud, et olen suve lõpuks väsinud, tüdinenud ja kergelt isegi paanikas ning võiks öelda, et septembriks kulmineerus kogu see kooli- ja ajakirjatöö, teoloogia õpingute ning koguduse tegemiste virvarr ühe piiripealse läbipõlemisega.  Mulle on alati meeldinud end tegevuses hoida, kuid paraku pole üksi elades ka minusugusel igakülgsel analüüsijal-mõtiskle

Ma ei tea, kuidas teil on, aga mina juba viimased mitu aastat peale sügisest kellakeeramist langen mingisugusesse hibernate seisundisse, mis annab eriti tugevalt tunda päikse loojumise kellaajal. Eriti vahva on see tööpäevadel, kui ma olen see kõiketeadja lugupeetud pedagoog, kes annab täiesti asjalikult tundi, aga kõik minu sees ütleb, et ma kas või klassi ees viskuks pikali ja paneks endale teki peale ning teeks ühe kosutava 15-minutilise pealelõunase uinaku. Ausalt ka. Idee on tugev, aga rakendust pole see veel leidnud. On see hea või mitte, eks peaks järele proovima, sest vabandage, kuid tänaseks tundub küll, et siin maailmas pole enam mitte millegi üle imestada. Ma olen üle elanud ja läbi katsetanud üsna muljetavaldaval moel kõikvõimalikud õpetamismeetodid ning täiesti võimalik, et ka õpilastel poleks sellise kasvatusmeetodi vastu midagi, kui pedagoog oma uinakuhetke võtaks... Lõppeks jätame selle uinaku katsetamise mõnesse teise aega ja kohta, sest ma siiski sooviksin vähemalt i

Hoiatan ette, et see postitus on TÄIESTI kaootiline. Aga ilmselt hea lugeja on veidi harjunud mu kiiksudega. See on järjekordne postitus sellest, kuidas on vaja end tühjaks kirjutada. Ega ma päris kindel pole, kuivõrd vajalik on avaldada mõtteid, mis võiks kuskile sahtlisse jääda, aga kui aus olla, siis teid on siin interneti avarustes omajagu, kes mind kirjutama ässitavad. Suur pai teile selle eest. Las ma siis olen täna natuke ülemeelik ja tutvustan teile, mis ma vahepeal olen mõelnud-teinud. Viimasest depressiivsest, aga üdini ausast kirjutisest on omajagu aega möödas.  Kell on natuke üle südaöö ja mul ei ole und. See on minu puhul üsna ebatavaline, arvestades seda, et on teisipäeva õhtu, äratus oli kl 6.30, selja taga kuus tundi õpetamist ja kolm tundi ühe põneva projektitöö visioneerimist. Uuel hommikul taas sama aeg peaks üles ärkama. Aga miski minus ei saanud vait jääda. Kella kümne ajal läksin voodisse, et lõpetada raamatu viimased leheküljed. Mõtted läksid täiesti mujale. Vaa