Kell on natuke üle südaöö ja mul ei ole und. See on minu puhul üsna ebatavaline, arvestades seda, et on teisipäeva õhtu, äratus oli kl 6.30, selja taga kuus tundi õpetamist ja kolm tundi ühe põneva projektitöö visioneerimist. Uuel hommikul taas sama aeg peaks üles ärkama. Aga miski minus ei saanud vait jääda. Kella kümne ajal läksin voodisse, et lõpetada raamatu viimased leheküljed. Mõtted läksid täiesti mujale. Vaatasin äratust pannes, et vend oli kirjutanud. Tundis muret, et kas ma j ä l l e pole oma tegemistega liiale läinud ja infarkti äärel, et see nädal pole ilmselt aega kokku saada. Teate, see on nii armas, kuidas pärast viimast habrast blogipostitust te olete mulle kirjutanud ja uurinud, et kuidas mul läheb ja et kas ma ikka taastun ja kuidagi saan enda olemise paika tagasi. Aga teisalt, see on nii veider, kuidas mul oleks nüüd märk justkui küljes, et vot Lisetel on ju nii raske ja ta tegeleb nii paljude asjadega ja ilmselt pole tal millekski aega ja üleüldsegi kõik on nii kohutavalt raske. Ausalt, mul hakkas üsna pea pärast tolle novembri postituse avaldamist oluliselt kergem. Kohustused hajusid ja ilmselt viiruse pandeemia surus ka mingid tegevused ära jätta ja oluliselt kergendas mu ajaakna teket. Ilmselt oleks olnud aeg ammu siia juba mitu postitust teha, sest mul on olnud nii palju mõtteid, mida teiega jagada, aga - elu. Siin ma siis olen praegu oma viimase aja tavaolekus - täielikult inspiratsioonist laetud ja unetu. Kuidagi tuli tahtmine kuulata Olafur Arnaldist ja see tuletas meelde ühe elu kõige kõigema kontserdi, millel ma eales käinud olen. Helid, valgus, unistused ja igatsused islandi muusiku loomingus. Kellel Olafurist juba varasemalt mu soovituste põhjalt isu täis, siis kuulake "Austraalia Olafuri" või siis "Austraalia Erki Pärnojat" - minu meelest nii sarnane vibe - RY X.
Teate, ma pidin võtma kätte vardad ja kuduma, sest jah, olen vahel peast nii boheemlane, et kui mind tabab inspiratsioon, siis tuleb selle vallandumiseks instikti ajel tegutseda. Ma pole päris kindel, mida ma teile öelda tahan, aga mulle väga meeldib mõnikord sattuda sellesse inspiratsiooni seisundisse, kus ma lihtsalt kuulan ja loon midagi ja kui see loodud ese valmis saab, siis ma pean saama sellest ka kirjutada, pildistada, näidata. Nii et andke mulle andeks minu edevus ja introvertsus ning üksinda elamise sündroom - soov jagada oma rõõme ka siis, kui sellel puudub oluline sisu. Ja taas olen ma jõudnud mõtteni, kui vastuoluline ma mõnikord olen - ma ei talu seda, kuidas praegusel ajal toodetakse nii palju sisutühja kraami taskuhäälingute ja videote ja tarbetute mõtteavalduste kaudu! Aga mis ma ise teen või mõtlen... tea, kuivõrd see blogigi siin peaks korda minema. Kuivõrd need tulbi või padjapüüri või vaasi pildid instagrami story'des peaks kellelegi üldse korda minema. Aga äkki ikka läheb, sest jälgijaid nagu jagub...? Sellised eksistentsiaalsed esimese maailma "mured".
Aga kui rääkida novembrist tänaseni, siis ma olen ääretult tänulik selle eest, kuidas detsember andis mulle nii palju puhkust. Mul pole vist eluski nii rahulik ja kohati igavgi jõulukuu olnud, kus oleks nii vähe üritusi ja kohtumisi olnud. Kui oled loomeinimene, siis detsember on alati olnud täis koolis igasugu küpsetamisi ja ürituste korraldamist ning erinevate meeskondadega jõulupidusid. Aga tõesti pean tunnistama, et tänu pandeemiale, oli korralik vaikus. Koolid pandi ju ka nädal enne koolivaheaega distantsõppele ja see andis mulle vabadust. Jõulupühade ja aastavahetuse paiku reisisin pool Eestit läbi, sest teadsin, et osa jaanuarist tuleb veel kodus istuda ja üksinda elades ma kaua vastu ei pea. Pealegi reisimisisu tuleb ju kuidagi taltsutada.
Lisaks reisimisele olen ääretult tänulik sellele, kuidas jällegi tänu pandeemia piirangutele on mu ajakavasse tekkinud aega, mis on andnud võimalusi akude laadimiseks, unistamiseks, inspireerumiseks ning sellest tulenevalt olen saanud tihedamat koostööd teha oma käsitööõpetajast kolleegiga koolis ning teises töökohas - Käsitöö ajakirjas - kohtuda oma eriala spetsialistidega ja samuti olla osa nii põnevatest projektidest.
Üks päev koristasin oma riiuleid ja sirvisin 2020. aasta Käsitöö ajakirju. Kuna see siin on ikkagi käsitöö kalduvusega blogi, siis mõtlesin paar sõna rääkida üldse Käsitöö ajakirja tööst. Olete paljud selle kohta uurinud ning igati loogiline, et kui pole eriala inimene, siis päris täpselt ei mõista, mismoodi see žurnaal kokku pannakse ja kuidas mina selle rongi peale sattusin. Minu jaoks algas kõik kuskil 2018. aasta paiku, kui Eesti Vabariik 100 raames tegi Käsitöö ajakiri üleskutse õpilastööde konkursiks. Saatsin sinna mõned tööd ning lisaks sellele ka ühele teisele konkursile oma kootud vesti. Nii õpilaste töid kui ka minu pitsilise vesti valmistamise juhendid avaldati ajakirjas.
Sealt edasi läks mõni aeg mööda ning 2019. aasta novembris helistas mulle ajakirja toimetaja ja küsis, kas oleksin nädala lõpul valmis kaanemodelliks tulema. "Ee... mm... oo... okei... ." Olid ilmselt esimesed reakdtsioonid. Imekombel mul isegi ajaliselt sobis ning seega tõmmati mind Käsitöö ajakirja unenäosse, millest tänaseni pole ärganud.
Pärast ajakirja ilmumist detsembris 2019 istusin korraga Õhtulehe kirjastuse nõupidamisruumis Käsitöö toimetajatega ja mulle pisteti pihku mõned fotod ja juhendid pitsilistest sokkidest, et koostaksin ajakirja formaadile vastavad detailsed juhendid. Jaanuarist 2020 olin osa toimetajate naiskonnast ning siin ma nüüd täna olen - kuus korda aastas ilmuva ajakirja üks toimetajatest, kes sõnastab ajakirja keskmiselt 3-7 looveseme juhendid, seal hulgas oodatakse ka minu enda loodud esemeid. Selleks, et olla aus teiste autorite suhtes, siis jagan pilte vaid enda loodud esemetest 2020. aasta Käsitöö ajakirja numbrites.
Kokkuvõttes mida oskan detsembri-jaanuari-veebruari tegemiste kohta öelda? On olnud mingi eriskummaline inspireerumine lihtsalt omas kodus lõputult kududes või koolimajas juhendeid vormistades. Ühel hetkel ma naeran kolleegiga pisarateni meie töö üle. Teisel hetkel olen huvijuhi kabinetis ja räägin hullumeelsetest projektidest. Kolmandal avastan, et mind tõmmatakse kaasa ajakirja pikki lugusid kirjutama?! Hurraa! Ma olen tagasi. Kuskil on olnud mingi imet tegev aeg, mil ma olen saanud piisavalt laiselda, et mu aju on tabanud uued ideed ja meeltesse jõud, et need ideed ka päriselt ellu viia.
Vahel paneb aga kukalt kratsima ja südant kriipima, et kas ma tohin avalikult olla õnnelik. Maailmas on nii palju kurjust ja ebaõiglust. Mis õigusega ma kirjutan sellest, kui õnnelik ma olen. Sageli üks roosa mannavaht, kuidas tegin seda ja tegin teist. Käisin seal reisimas ja külastasin toda kontserti. Tegin perega seda ja sõpradega korraldasin toda. Natuke tahaks nagu vabandada, et mul hästi läheb. Eelmises postituses ei läinud nii hästi. Aga ma tahaksin loota, et äkki mõnda inspireerivad need lood või pildid või mõtted või ideed. Äkki keegi innustub? Saab endale eesmärgi või mõtte, mille nimel edasi töötada, elada?
Comments
Post a Comment