November oma täiuses

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub? 

Et mu mõtted paremini kohale jõuaks, siis võid selle taustaks panna. Valmistu, sest ilmselt loed selle blogi ajaloo kõige ausamat, valusamat ja segasemat postitust. Vähemalt ma ise tunnetan selle kirjutamisel palju segadust. Andke andeks mu habras olek. Ma luban, et tegelikult on veel väga palju, millest ma ei räägi, vaid jätan enda ja oma lähedaste teada. Siiski loodan, et kellelgi võiks loetust mingit kasu olla. Ma tõesti loodan, sest ma olen korduvalt kogenud Lootust enda elus. 

Oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari õpingute hingehoiu loengute ja kodutööde raames olen viimastel kuudel palju mõtisklenud vaimse tervise üle. Mul on hea meel, et ka ilmalikul ja riiklikul tasandil sarnastel teemadel üha rohkem ja rohkem räägitakse. Ilmselt olen ise oma vaimse tervise eest hoolt kandmist pidanud iseenesest mõistetavaks. Usun, et see on tingitud sellest, et mulle on antud keskmiselt rohkem tasakaalukust. On läinud omajagu aega, et seda endale teadvustada ja näha tugevusena. Ma olen olnud hoitud ja terve tänu Jumalale, toetavale perekonnale, sõpruskonnale, kogudusele enda elus. Aga ma tean, et väga paljud ei ole terved või stabiilsed: on ärevust, segadust, valu, üksildust, hirmu, usaldamatust. Ka minul on aeg-ajalt, aga mitte sellisel kujul, mis vajaks jõulist välist abi, sest minu taustüsteemid on lapsest peale olnud terved, toetavad, armastavad. Aga viimastel nädalatel olen peaaegu iga sõbra, kolleegi, perekonnaliikme, tuttava suust ääriveeri kuulnud otse või läbi lillede öeldavat, et on raske. Jah, ma pean selle nüüd välja ütlema - mul on ka raske olnud. Ma ei näita seda sageli välja, kuid miskipärast on tõesti segadust tekitavalt raske. 

Raske november oma halluse ja kõleda tuulega on täielikult kohal. Ei lähegi päriselt valgeks. Seda aitab süvendada tõsiasi, et normaalselt ei saa pereliikmeid näha, sõpradega aega veeta, tööl käia, inimeste keskel olla... Iga nina tilkumine või köhatus tekitab ärevust. Mitte ühegi plaaniga ei saa arvestada sajaprotsendiliselt, sest iial ei tea, millal ise või siis keegi teine lähikondsetest peab eneseisolatsiooni jääma. Just, kirjutan kõik need peened 2020. aasta sõnad kenasti üles, mis me igapäevases sõnavaras on juurdunud. Aga et sellest vähe oleks, et epideemia puhangud üle maailma on eskaleerumas, on poliitiline seis samuti kahtlane. Pilt Armeenias on pingeline. Suure Lombi taga oleks ka nagu mingi autoritaarse võimu kukutamine pooleli. Viimaks siin, me oma Maarjamaalgi on käimas mingi eriskummaline poliitiline võitlus ning inimeseks olemise põhiväärtuste üle peetakse sõda, millesse mind otsekui vägisi  tahtetakse kaasa haarata nii, et ma enam ei tea, kas ma tohin midagi avalikult arvata. Kõik on nii kohutavalt puntrasse ja keeruliseks elatud. Mis siis, et Jumal on toimivad süsteemid paika pannud, mis on kestvalt töötanud aastasadu ja tuhandeid. Nii palju on teemasid, mis on väga mitmekihilised ja mida ei saa ühe päeva, nädala, kuu või aastaga lahendada. Rääkimata ühest referendumist, mis peaks meie Eesti tuleviku paika loksutama. Kõik kõigub ja väreleb. 

KÕIKE ON LIHTSALT NII PALJU JA KORRAGA!

MINA EI OLE TAHTNUD SELLISE SASIPUNTRAGA KAASA MINNA!

Kas keegi mõtleb veel nii?

Oma kodutänavatel poodi-sportima jalutustiire tehes tunnen nostalgiliselt tuttavlikku tunnet. Alles oli kevad ja need samad raagus puud tervitasid mind, ent siis oli ootusärevus puhkevate pungade ja järjest valgema aja ees. Praegu lõhnab õhk mädanevatest lehtedest ning iga sammuga jääb päev lühemaks ning pimedamaks. Kõik on vastupidi, ent samas nii samamoodi. Ikka vuravad ristmikelt üle kiirabiautod, juhtideks valgetesse skafander-kaitseriietusse maskeerunud epideemiaga võitlejad. Ainult, et nüüd on see kõik kuidagi loomulikum. Mask ja visiir on ka minu igapäevases töövarustuses. Ei, ei ole kohustuslik, kuid see on minu valik. Pidavat päästma eneseisolatsioonist, kui peaksin lähikontaktseks osutuma... 

Tallinna vanalinna tänavatel töölt bussipeatusesse jalutades märkan, kuidas nii mõnedki aknad on juba kuid hämar-pimedad püsinud. Millal see kõik juhtus? Kuidas see nii läks, et käsitööpoed, restoranid-kohvikud sulguvad...? Kus on need tüütud turistid, kes telefonidega keset teed seisavad ja Unesco pärandit imetlevad? Head turistid, ma pole teid tegelikult kunagi tüütuks pidanud... Ma olen ju ise ka turist olnud ja täiesti abitu ja tobe välja näinud. Aga saage aru, meil on teid vaja. Maailmal on vaja turiste! Ma ei jõuagi palju jalutada, kui avastan end mõtlemas eelnevatele novembritele. Mulle meenuvad mõned eredamad hetked reisidest. Need talvised reisid naaberriikide pealinnadesse jõulueelsel ajal. Jõuluturud Helsingis ja Stockholmis - jõululõhnad ja ostumelu. Avastan end unistamas ning ajas rändamas tagasi suvistesse reisidesse... hetkedesse, kus koos sõprade või perega sai planeeritud üha pöörasemaid seiklusi erinevatesse maailma nurkadesse, et avastada midagi uut ja enneolematut! Et paremini mõista maailma toimimist ja inimesi! Et minna mägedesse ja vaadata nii kaugele, kui silm ulatub, püüda kinni kõik nähtavad mägedenupud.... näha vulkaane ja koski ja kloostreid ning süüa kohalike maade hõrgutisi...  oeh, on need alles mälestused, mil sai Islandil mägimatkal paljajalu neljakraadisest jõest läbi kõndida või Armeenia mägedes pikima köisraudteega sõita või Eiffeli tornis valgeid Pariisi maju kokku lugeda või ööpimeduses New Yorki helkivate pilvelõhkujatega siluetti imetleda või Niagara kose all märjaks saada või Vancouveri metsades karupoegadega kohtuda või Edingurgh'i kohvikus kõige rammusamat šokolaadikooki süüa või Lõuna-Inglismaa vasakpoolse liiklusega ringteel sõita või Barcelonas Sagrada Familia lage vahtida, pea kuklas, ja see pea sinna kuklasse unustada, või Soome metsades süüa enda isu mustikatest täis ja samal ajal vaadata põhjapõtradega tõtt... või.... 

Ma tahan seda kõike veel! Ma tahan rei-si-da! Ma tahan va-ba-dust! Ma tahan oma unistusi ellu viia! Ma tahan, et ma saaksin veel rohkem lugusid rääkida enda lastelastele või venna/vendade lastelastele, milline on see võrratu maailm, kus me elame... Kas ma olen ära hellitatud, et oma 30. aasta jooksul pole tegelikult mitte ühtegi ajalooliselt hullumeelset kriisi üle elanud, nii nagu mu vanemad või vanavanemad, kes elasid nõukogude totalitaarse režiimi terrori või II maailmasõja üle ja veel mitmeid poliitilisi ja heaolulisi kriise....? Kas see, et 21. sajandil maailm niivõrd vaba teed on läinud, on mind täielikult ära rikkunud ja ma arvasingi, et ma võin elu lõpuni unistada vabadusest ja sellest, kuidas suur osa siin elus on süsteemne ja etteaimatav?

Jõuan jalutamast koju ja panen vahelduseks arvutist peale "Johannese lähetamise" - ETV sari Johannes Tralla reisimisest Euroopas. Natuke nostalgiat. Helgust. Et need maad on seal ikka kuskil olemas. Et vähemalt neid pole keegi ära võtnud või kaotanud. Lihtsalt mina ei saa praegu sinna minna. Korraga avastan ma end mõttelt - millal ma viimati niimoodi diiavanil istusin ja "telekat vaatasin"? Millal ma viimati päriselt unistasin? Panin kõik pausile. Puhkasin. Lihtsalt olin. Ei meenugi. Augusti lõpust tänaseni on elu olnud ühest küljest tohutult põnev ja tegus, kuid teisest küljest rassides ja rahmeldades täiesti risti vastu sellele, mida ma aprillis endale lubasin - mitte kunagi enam žonglöörida erinevate kohustuste vahel ja elada nagu orav rattas...

Olgu. Võib-olla pärast kevadist ja suvist rahulikku elutempot ning puhkamist oli tegevusjanu nii suur, et salamisi kuhjusidki kõik vastutused ja ülesanded korraga sügisesse. Septembrist tuli uuesti pärast pooleaastast pausi harjuda sellega, mis tunne on päriselt tööl käia ja õpilasi näost näkku näha. Teatud määral distantsõppe plaanid pidi nii või teisiti tagant taskust olema valmis võtta. Tänaseks on kasvanud tööpinge päris korralikuks. Mis homne päev toob - kas olen kodus või koolimajas, videos või ilmsi? Sellele küsimusele tean vastust siis, kui tund algab. Sest elu on praegu sellises rütmis. Iga minut kellestki saab positiivne või lähikontaktne ning tuleb olla valmis muutuseks ja plaanide ümberkujundamiseks. Mina, kes ma planeerin kõike ette, ei oska selles üdini spontaanses elurütmis ikka veel kohaneda..

Vaheldust pakuvad Käsitöö ajakirja loomingulised ülesanded ja käsitööõpetajate seltsiga seotud kohustused. Peale tööalaseid tegemisi on mul olnud rida vabatahtlikke vastutusi, mis toidavad vaimselt, tekitavad põnevust ja viivad edasi. Olgu selleks siis suurürituste täielik või osaline korraldamine PP festivaliks või GLS juhtimiskonverentsiks. Aga need ei ole lihtsalt üritused. Need on kuudeviisi tööd ja meeskondadega kokkusaamisi. Inimesed, kellel on oma lugu. Mõju. Mured. Samamoodi kõik kogudusega seonduv. Kokkusaamiste korraldamine ja kvaliteetaeg koos inimestega. Ikka inimesed ja nende lood. Inspireerivad ja kurnavad. Lammutavad ja üles ehitavad. Inimeseks olemise head ja vead. See kõik on lihtsalt ... elu ...

Kõik mu elukorralduses olev on sisaldanud tegemisi, mida ma armastan. Aga miks siis nii raske on olla? Ma ju olen kogu aeg püüdnud anda endast parima. Selle poolt räägib ka tõsiasi, et mul on olnud süsteem, kuidas ma kõik vajaliku tehtud sain, seejuures 7-8 tundi und, 3-4 korda nädalas trenni ning üks päev puhkuseks. Jah, see toimis nii septembris, kuid nii, kui õhtud silmnähtavalt pimedaks muutusid, temperatuur õues kukkuma hakkas ning kell sai ka keeratud, hakkas ka minu elu koost kukkuma ja keerama. Ma jõudsin punkti, kus minu elu dikteerisid vaid nimekirjad, kalender ja meeldetuletused. Nendes pole midagi halba, aga nii pea, kui meeldetuletustesse jõudsid ka prügi välja viimine, pesu pesemine ja varbaküünte lõikamine ning trenni hakkasin jõudma tund aega varem või hiljem ning pluusi kandsin seljas tagurpidi, hakkasid minu peas häirekellad helisema. Neid tegevusi ei peaks juhtuma või need ei peaks meeldetuletuste nimistusse mitte kunagi jõudma, sest see on märk sellest, et ma olen täiesti üle töötanud ja mu aju ei suuda enam reaalselt ka kõige elementaarsemaid tegevusi meeles hoida. Olin lasknud end okupeerida liiga paljudest tegevustest. Jah, need on olnud kõik head asjad. Aga kas liiga palju saab ka häid asju olla? Kuidas vaimne tervis end seejuures tunneb, kui muudkui kuhjame endale tegevusi?

Sellega on vist selline lugu, et alati ei oska ennast ise aidata. Jah, tuleks küll mitu head sammu astuda tagasi ja sulgeda mingid uksed, et aru saada, kui hästi või halvasti lood on. Mina rööprähklesin kuni novembri alguseni, kuni ühe päevaga käis plaks! .... Terviseamet helistas ja saatis mind koju ... 

Kogu senisel planeeritud elukorraldusel oli kriips peal. Hetkega on kõik plaanid korstnasse kirjutatud... Mõtlesin, et nüüd ongi kõik. Õpilased jäävad lolliks ja minu töö jääb kõik tegemata. Ma ei suuda selle plaks!-istu-kodus-asjaga toime tulla. Mis moodi peaks välja nägema õmblemine, kui juhendaja füüsilist abi pole kõrvalt võtta? Kuidas leida asendajad tööl ja mujal?

Esimene paanika üle elatud, suutsin olukorda ümber hinnata. Sain veidi paremini aru sellest, et maailm ei keerle vaid minu ümber ja see püsib koos täiesti suurepäraselt ka karantiinis istudes. Kolmandal päeval ma hakkasin maha rahunema. Korrutasin endale, et on laupäev. Normaalsed inimesed puhkavad. Tegelevad sellega, mida tööpäeval ei pea tegema. Leidsin üle pika aja mõned unarusse jäänud pisikesed poolel teel olevad unistused üles ning püüdsin neid realiseerida. Samal ajal mu mõtted ei andnud mulle rahu ning ma mõtlesin, miks ma ometi nii segaduses olen ja ei oska rõõmu tunda, puhata, olla. 

Jah, mul oli hirm. Hirm ja teadmatus selle haiguse ees, mis jõudis ka minu perekonda. Mis siis, kui see on laastavate tagajärgedega...? Kas praegu kõikidest teistest väljakutsetest juba ei piisa? Ma olen niigi väsinud ja see aastaaeg kuidagi ei motiveeri mind edasi pürgima. Eriti veel sellises olukorras, kus ühe päevaga tuleb kogu elu ümber arvestada. Mis Sul viga, Sul pole lapsi ja peret ja viletsat vanatädi, kelle eest hoolt kanda, Sa oled üksi, see peaks ju imelihtne olema? Sa pole tööd kaotanud. Sul on absoluutselt kõik olemas! Minul peaks jah alati kõik hästi lihtne olema, sest ma olen ju tasakaalukas ja vati sees elanud. Aga miks siis seekord ei ole lihtne? Kus praegu mu viispäevaku plaanid on? Kohanemise maailmameister nagu ma olen. 

Korraga hakkas mu peas filmilindina käima viimased kolm nädalat.. venna pulmad ja tohutu rõõmujoovastus... pinge langus ja kergendus, et pooleaastane pidev unistamine jõudis õnneliku teostuseni... taustal kõik pöörane elukorraldus tavapärastest kohustustest... kolmepäevane puhkus sõpradega Lõuna-Eestis oli nii vajalik, ent kohati ka liiga järsk, kui intensiivsest elutempost loodusesse kaduda ja kõik juhtmed välja tõmmata... see oli ju kõik nii hea, aga ma olin ikka rahutu... film läks edasi ja jõudis ühe musta punktini, mis tuletas meelde, et kõige selle keskel olen viimastel nädalatel ka leinaga püüdnud toime tulla. 

See oli oktoobri lõpus, kui üks lähedal seisev koguduse kaaslane täiesti ootamatult lahkus. Kristlasena olen igavikulisuse teemad enda jaoks lahti mõtestanud ning tänu Jumala perspektiivile on surma ja leinaga talutav toime tulla. Ma tean, et see kallis inimene elas oma elu nii, et jõudis eesmärgini ning on täna parimas paigas koos Jumalaga. Miks ma nii usun, on selleks, et Jumal on andnud meile tõotused, mida olen võinud kordi ja kordi ise kogeda ning mis on lademetes Piiblis kirjas. Sügaval sisimas on mul rahu ning alati jääb mulle lootus. Lootus, et parim ootab alles ees. Et see maapealne elu pole igavene, vaid terve igavik ootab ees palju paremas paigas. Et need väljakutsed, mis meil igapäevaselt on, saavad ühel päeval lõpu. Et sellel tohutul rassimisel ja rahmeldamisel ei ole mõtet, kui kaotame enda selle kõige keskel ära. Et kannatused on selleks, et meid kasvatada (Piiblis Heebrea 12:7). 

Ma tahan eelkõige ka endale meelde tuletada, et inimeseks olemisel me ei tohi ära unustada, et me peame tunnistama oma nõrkuseid ja alistumist. Vahel on vaja öelda, et on raske. Ei jaksa. Selleks on oma aeg ja põhjused. 

Piiblis Koguja raamat ütleb:

"Igale asjale on määratud aeg,

ja aeg on igal tegevusel taeva all: 
aeg sündida ja aeg surra,

aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;

aeg tappa ja aeg terveks teha,

aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;

aeg nutta ja aeg naerda,

aeg leinata ja aeg tantsida;

aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,

aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;

aeg otsida ja aeg kaotada,

aeg hoida ja aeg ära visata;

aeg rebida ja aeg õmmelda,

aeg vaikida ja aeg rääkida;

aeg armastada ja aeg vihata,

aeg sõjal ja aeg rahul."

Kes suudab ise enda sees selgusele jõuda ning kes peab avalikult enda tegemisi analüüsima ja mõistma, et on normaalne tunda end rusutuna. Ma ütlen seda endale, et on okei tunda end segaselt, kui viimastel kuudel olen üle töötamise/tegutsemise keskel elanud läbi pulmad, leina ja elanud lähedastele kaasa viiruse läbi põdemises. Tunnistan, et ma ei oska alati öelda, kui vajan abi. Piltlikult öeldes lükkaksin viis korda kiirabisse helistamist edasi ja siis ka vabandaksin, et tülitan. Päriselt abi saamiseks on nii palju praktilisi võimalusi. Üks samme on siin sinuabi.ee

Viimaks kõige selle keskel ON alati lootus. Ma tean, et kuitahes raskemaks peaks elu minema, kuitahes palju maavärinaid mu ümber toimub või kuitahes habras elu ka poleks, minu elu rajaneb kindlal pinnasel. Puhtalt selle mõtte välja ütlemisel kuulen enda südamest välja hõigatavaid tõotuseid, mis toovad rahu. 

"Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust." Jeremija 29:11

Selle toel meenuvad mulle koheselt nii mitmed suuremad või väiksemad tänupõhjused.

Minu perekond.

Minu sõbrad.

Minu kogudus ja kogukond.

Minu töö.

Minu kodu.

Minu hobid.

Minu ....

Ma olen tänulikkust täis, sest mul on rohkem, kui vajan.

Ma ei taha mitte kunagi võtta iseenesest mõistetavalt neid õnnistusi, mida Jumal mu ellu on toonud. 

Ma ei ole neid ära teeninud. Aga selles seisnebki Jumala armastus, et seda ei saa välja teenida. 

Jumal ON armastus.

Jumal ON rahu, "mis on ülem, kui kogu mõistmine." Filipi 4:7