Blog by ELLinspiration

Kas keegi ütleks mulle, kuidas see juhtus, et 27. augustil kell 20.30 hakkab järsku taevas hämaraks muutuma? Ma olen pool päeva laua taga arvutis istunud (ja püüdnud normaalse tööinimese elu matkida) ning mõelnud, et AK vaatamise asemel teen ühe korraliku sörgitiiru, aga kui ma nüüd kohe laua tagant püsti ei tõuse, siis ma jään pimeda peale. Ma kordan, kas keegi seletaks mulle ära, kuidas me siia jõudnud oleme? Alles see oli, kui mul oli aega iga tegevuse jaoks ning hilisõhtuti sai veel mõnus sörk või pikem jalutus tehtud, et seejärel koju pesusse tulla ja veel raamatuid lugeda, kuni pimedus saabub...  Mina elan oma mõtetes ikka veel kuskil 9. augustil...  On pühapäeva õhtu. Kell on 21.30. Teen oma õhtust jalutustiiru Nõmme tee kandis, sest suveõhtu on liiga ideaalne, et seda millelegi muule raisata. Päike on veel piisavalt kõrgel, et oodatav ööpimedus ei meenugi. Temperatuur on kuskil 24 kraadi juures. Nägu kergelt leemendab higist - tea, on see siis soojusest või kii...

Üks tavaline juulikuine laupäev Tallinnas. Autosid ja inimesi annab tuletikuga taga otsida. Mustamäe keskuse esine autoparkla haigutab igavlevalt, sest kogu eesti rahvas on vist metsadesse-põõsastesse ja mere äärtesse pagenud. Osad on kindlasti kaugetes lennujaamades ja põnevates seiklustes, kodumaalt kaugel. Üks tavaline juulikuine esmaspäev. Vihma sajab, on mõnusalt soe, lausa troopiline. Saabub tipptunni aeg - kell on neli pärastlõunal. Sõpruse puiestee on rahulik ja tühjavõitu. Mõned autod voorivad töölt koju, aga juhid pole närvilised, sest ilmselt alles eile jõudsid puhkuselt tagasi, on puhanud ja rõõmsameelsed. Kesklinn on samuti meeldivalt malbe. Ometi jään ühistranspordiga Mustamäelt bussijaama sõites ajahätta oma kohvrit kaasa tarides. Jõuan neli minutit enne bussi väljumist bussijaama. Huh! Jõudsin. Viskan kohvri bussi pagasiruumi ja vingerdades leian oma istumiskoha stiilse kohvilõhnase naise kõrval. Buss hakkab vaikselt liikuma. Pärnu maanteel on siiski ummikud ja Tall...

Nüüdsest on mul arvuti punnis täis kõiksugu mõnusaid pilte igasugustest tegemistest. Omajagu panin neid täna kaustadesse ja rakendasin nendel ka oma värskemaid Photoshopi töötlemisteadmisi (sest ka minul oleks aeg pilte enam mitte Wordis töödelda, nagu mu armas vennake arvab).  Loodan neid jäädvustusi vähehaaval ka blogisse kanda. Minu arvutike,  keda ma viimasel ajal kangesti hellitada püüan ja kes on tegelikult pigem soojapuhur kui produktiivne töövahend ja  kelle sisu on valdavalt välismälule salvestatud (või mis iganes telliskivilaadne lisavidin ta ka poleks, mis mu digitaalvarandusi veel ainsana alles hoiab), toimetab samas tempos nagu päevi näinud ja elukogenud 99-aastane vanahärra.. On ju ilusti öeldud?  Igal juhul mitmesugused toetused minu uue arvuti ostuks on teretulnud, sest ma ei taha eriti mõeldagi sellele, kuidas ma septembrist oma magistripoja tootmist praeguses arvutitaolises soojapuhuris korraldama peaksin... Ja jälle läksid mu mõtted kuskil...

Väsitavad, varajased ja päikselised rattaga tööle vuramised, õhtuti diivanil magamajäämised, hilisõhtused õmblustööd, sõbrad ja maasikad = SUVI... Lõpuks ometi pääses ka linnalaps maale ise peenrast herneid sööma, muru niitma ja palja jalu ringi jooksma.. Rõõmus päev vanavanematega.  Early morning tiring and sunny cycling tours to work, falling asleep on the couch, sewing late in the night, friends and strawberries = SUMMER... Finally the spoilt city girl got to go to the country and eat some peas and strawberries, mow the lawn and run around barefoot... A happy day with grandparents.

Fotodel on seekord üks imelihtne seelik, mis valmis emergency olukorras paari tunniga, sest mitte midagi polnud selga panna. Tumesinine kangas koos kardina pitsiga on pärit Humanast. Natuke kääride klõbinat, nööpnõelte torkeid, masina surinat ja valmis ta saigi. Ühel sumedal jaanisel suveõhtul trotsisime emaga sääski ja tormasime kodumetsa ja karjääri äärde, et mõned võtted teha. This time I share some photos of a skirt that was made in an emergency situation. You know, it was one of those days when you feel that you've nothing to wear and then you imagine you had something special... So, I took out a box under my bed, found some dark blue and white curtain lace fabrics and made a skirt in two hours. And, on one pleasant summer evening, when it was almost 11 pm, me and my Mom,  ignoring all the mosquitos we faced,  ran to the forest and took some shots by the lake. Igal suvel imestan ma üha uuesti ja uuesti, kuidas väljas on nii valg...