Blog by ELLinspiration

On käes see sügisperiood, kui vihmaga peab õues ettevaatlik olema, sest lehtede kihid talla all on kaunis libedad. Sügistormid-tuuled sasivad juukseid ning puhuvad vaat', et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea võimalus sooja hoidmiseks on kootud peapael. Juba kolmas hooaeg toimetan kootud peapaelte ja käpikute kallal ning südames kilkan, kui esimesed tellimused septembri lõpus mu @ell.inspirationi konto postkasti ilmuvad! Aitäh, et mind üles leiate ja aitäh, et nii mõnigi juba mitmenda pealakese endale soetab!  Meeldetuletuseks paar sõna peapaela kandmise ja materjalide sisalduse kohta.  Lõnga sisaldus: 100% vill, mõnusalt pehme Vooder: pehme fliis, mis on peapaela sisse käsitsi nõelutud Hooldus: sobib masinas pesta käsipesu rešiimil koos villaste esemetega kuni 30-kraadises vees. Soovitatav kasutada villaste esemete jaoks mõeldud puhastusvahendit Võrdlemisi paks ja soe ning soovitatav kanda pigem külma sügis- ja keskmise talveilmaga. Isiklikult pigem kannangi -10-8-kra...

  Aasta 2021 hakkab lõppema ning sel puhul tahaksin kokku võtta mõne mõtte ja teha kniksu, et olete siin külmade ilmadega taas mind üles leidnud ja mulle tellimuste esitamise näol palju rõõmu valmistanud. Ma ei tea, kuidas keegi seda viimast aastat kokku võtab, kuid minu jaoks oli see vist üle aastate raskem. Ei, mitte aasta 2020, mis tõi pandeemia, teadmatuse ja samal ajal ka põnevuse tundmatuses töötamise-tegutsemise kodus nelja seina vahel. Miskipärast 2021. aasta pikem isoleeritus tekitas minus suurt ängi, mis paraku ka suveperioodil igasuguste puhkamiste ja rõõmuhetkede kaudu päris välja juuritud ei saanud. Pole vist kunagi varem tundunud, et olen suve lõpuks väsinud, tüdinenud ja kergelt isegi paanikas ning võiks öelda, et septembriks kulmineerus kogu see kooli- ja ajakirjatöö, teoloogia õpingute ning koguduse tegemiste virvarr ühe piiripealse läbipõlemisega.  Mulle on alati meeldinud end tegevuses hoida, kuid paraku pole üksi elades ka minusugusel igakülgsel analüüsijal...

Ma ei tea, kuidas teil on, aga mina juba viimased mitu aastat peale sügisest kellakeeramist langen mingisugusesse hibernate seisundisse, mis annab eriti tugevalt tunda päikse loojumise kellaajal. Eriti vahva on see tööpäevadel, kui ma olen see kõiketeadja lugupeetud pedagoog, kes annab täiesti asjalikult tundi, aga kõik minu sees ütleb, et ma kas või klassi ees viskuks pikali ja paneks endale teki peale ning teeks ühe kosutava 15-minutilise pealelõunase uinaku. Ausalt ka. Idee on tugev, aga rakendust pole see veel leidnud. On see hea või mitte, eks peaks järele proovima, sest vabandage, kuid tänaseks tundub küll, et siin maailmas pole enam mitte millegi üle imestada. Ma olen üle elanud ja läbi katsetanud üsna muljetavaldaval moel kõikvõimalikud õpetamismeetodid ning täiesti võimalik, et ka õpilastel poleks sellise kasvatusmeetodi vastu midagi, kui pedagoog oma uinakuhetke võtaks... Lõppeks jätame selle uinaku katsetamise mõnesse teise aega ja kohta, sest ma siiski sooviksin vähemalt i...

Grete Mägi Nüüd on käes just see eriline aeg aastast, mil viimased lehed puudel näitavad oma värviküllust, enne kui lõputuna kestev pruunhallus vallutab kogu maa. Nii kui ilm rõskemaks ja jahedamaks kisub, kibelen mina kudumisega tegelema. Sel hilissuvel-sügisel algas see juba augusti keskel ning ma ei jõudnud ära oodata, millal piisavalt jahedaks läheb, et saaksin teile oma tegemistest jagada.  Armsa Grete Mägiga käisime Kadriorus pildistamas vaid väikest osa sellest, mida olen siiani teinud ja loodetavasti ka jätkan terve jaheda hooaja. Unistan ja mõtlen oma kudumisega seotud tegemisi arendada, kuid sageli jääb ajast ja julgusest puudu. Olen tänulik, et mu ümber on tekkinud paar inimest, kes on palju julgustanud ja lihtsalt minuga koos kudunud ja pannud suuremalt unistama, kui olen osanud (tervitused Avelile ja Greetele!).   Olen tänulik, kui toetad minu kirge ja hobi. Kui oled huvitatud tellimusest, siis kirjuta mulle sotsiaalmeedia kaudu, millist peapael...

Sel korral siit miskit pikemat mõtteavaldust ei tule. Minu kõige mitte lemmikum kuu aastas, november, on käes ja meeleolu on ka vastav. Kui elu kulgeb ühtlases hall-pimeduses (hommikul pimedas tööle ja pärast kottpimedas koju), siis minu funkamine on tagasihoidlik, kuitahes palju ma ei püüa magada ja vitamiine sisse ajada. Jaanikuul, mil hämarust annab tikutulega taga otsida, võin teile kinnitada, et 6-7 unetunnist on mulle küll, sest päike toidab oma valguse ja energiaga! Aga mis siin ikka vinguda, kui ei harju selle põhjamaise hallollusega, siis ei harju. Vähemalt on küünlad ja vardad ja lõng mu parimateks sõpradeks. Ei jõua ühe tööga lõpule, kui tahaks juba uut alustada. Nii juhtus ka selle mütsiga. Ärge minult küsige, kellele ma selle tegin. Iga endast lugupidav kuduja ei pea kellelegi kindlale inimesele miskit kudumit valmistama. Kui on mõnus lõng ja kudumisisu, siis pole vahet, mis või kellele see ese valmib! Oluline, et saab kududa! Nii valmiski paari õhtuga see mütsike. I...

Mõni päev tagasi lisasin Instagrami  pildi sellest khaki-oliivikarva mütsist ning mõtisklesin avalikult selle üle, mis värvi peaks mütsi tutt olema. Sinepikollane või roheline? Kuigi üsna pea sai selgeks, et kindel valik on kollasel, siis ikkagi oli vahva vaadata, mis arvamusi laekus. Meelega hoidsin pisikest põnevust.  Mütsi kudumisele kulus mõttest kuni valmis peakatte pähe panemiseni ümmarguselt kaheksa tundi, kuid elu tavaliste toimetuste kõrvalt läks kokku umbes poolteist nädalat. Nagu kiuste kadusid mütsi valmides külmakraadid kui võluväel, seega ma pole päris kindel, kas ta kohe kasutusse tõttab. Tegemist siiski väga paksu ja sooja mütsiga, millest käsitöölise peanupul suur puudus oli. Kasutasin mitu aastat tagasi kokku ostetud villa-akrüüli seguga "Bostoni" lõnga varrastele nr 5-6. Mina aga kasutasin nr 7 vardaid, et punutud korvi mustriga palmikud ikka parajalt pehmed-lõdvad tuleksid. Legendaarne sinepikarva kollane tutt valmis hõlpsalt, sest tööl olen seda...