Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?!
Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus.
See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilomeetrine tiir ümber imekauni rabajärve (palun andeks, kallis Eestimaa!!). Aga kui eelmise aastal Gran Canarial käisin ja päev otsa mägedes sõitsime ja ka ühe otsas veidi ringi uitasime, siis sai selgeks, et nüüd on vaja tegusid teha. Võtta ette üks korralik reis mägedesse. Aga see nõuab ressursse varustuse ja muu jaoks. Ma olen olnud alati nõus vaid ühel tingimusel mõõdukalt üle töötama ja leidma lisavõimalusi finantside teenimiseks-kogumiseks - kui ma saan reisida.
Reisida, see tähendab unistamise viisi, mida ma suudan realiseerida. Sest oh well, kui sa oled 35, siis saad aru, et on unistusi, mis ei sõltu 100% endast ja on unistusi, mille täitumiseks mõistad, et sellist sitkust ja vintskust ja elujõulisust, mida veel 30ndates pakutakse, tuleb maksimaalselt ära kasutada. Iial ei tea, millal põl-ved-pea-ja-var-bad-kii üles ütlevad või misiganes ootamatus sind tabab nii, et unistused peavad jääma unistusteks.
Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus.
See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilomeetrine tiir ümber imekauni rabajärve (palun andeks, kallis Eestimaa!!). Aga kui eelmise aastal Gran Canarial käisin ja päev otsa mägedes sõitsime ja ka ühe otsas veidi ringi uitasime, siis sai selgeks, et nüüd on vaja tegusid teha. Võtta ette üks korralik reis mägedesse. Aga see nõuab ressursse varustuse ja muu jaoks. Ma olen olnud alati nõus vaid ühel tingimusel mõõdukalt üle töötama ja leidma lisavõimalusi finantside teenimiseks-kogumiseks - kui ma saan reisida.
Reisida, see tähendab unistamise viisi, mida ma suudan realiseerida. Sest oh well, kui sa oled 35, siis saad aru, et on unistusi, mis ei sõltu 100% endast ja on unistusi, mille täitumiseks mõistad, et sellist sitkust ja vintskust ja elujõulisust, mida veel 30ndates pakutakse, tuleb maksimaalselt ära kasutada. Iial ei tea, millal põl-ved-pea-ja-var-bad-kii üles ütlevad või misiganes ootamatus sind tabab nii, et unistused peavad jääma unistusteks.
Oli 27. juuni karge varahommik või pigem isegi öö. Kümme kraadi. Muidugi tõmbasin ma selga oma lemmik suvekleidi, mida eesti suvi seni oli palunud kapis hoida. Jah, ma lõdisesin, aga ees ootas 35-kraadine Milano ja Šveits vahepeatusega Münchenis.
Reisipäeva pealelõunaks jõudsime TripAnimalsi matkajuhi Kereni juhtimisel Milanost rongiga Bellinzonasse, imekaunisse Šveitsi väikelinna. Pisut ootamist, sest itaaliakeelsed tegelased liiga hästi inglise keelt ei osanud, küll aga kätega vehkimist ja emotsionaalset muhetsemist. Kohvrid ja kodinad hosteli toanurka ja voodile puhkama me vajusime. Nagu ikka, reisipäev võtab läbi, eriti kui oled nii neli tundi öösel maganud ja siis sattunud veel ulme kuumusesse, mis sind pealelõunal korralikult magama uinutab.
Esimene õhtu möödus Bellinzonat avastades. Euroopale kohaselt paar kirikut, mõned ajaloolised hooned (siin lausa 3 vinget keskaegset kindlusehitist!), keskväljak, restoranid-kohvikud ja armsad majad, Šveitsile kohaselt korras, pestud, kammitud, triigitud. Ehk et lagunemist ja segadust siin ei näe. Lummavalt õitsevad hortensiapõõsad, mõned palmid ja igavesti palju rohelust aedades ning villade ümber, pilveudused hallrohekad mäed ümberringi.
Õhtul oli vaja veel korralik suur ümberpakkimine teostada ehk oma matkaseljakotti kogu nelja päeva mägedes elamise varustus ja toit kaasa ning ülejäänud reisikraam hostelisse hoiule, kui taas tagasi oleme. Mägimatkaja varub aga kaasa täpselt nii vähe asju, kui võimalik, aga nii palju kui vaja. Õnneks ilm tõotas tulla pigem stabiilselt ühtlane, aga siiski paar pikavarrukalist ja vihma kaitsvat toodet ka kaasa.
ESIMENE MÄGEDE PÄEV (1/4)Varajane äratus. Toekas hommikusöök. Viimased pakkimised ja rongipeatusesse teele. Jalutades sain aru, et ah nii! Siin ma nüüd siis olen 35-kraadises kuumuses oma hiiglasuure seljakotiga, mis liiga kerge just pole. Ikka sai ilmselt liiga palju asju kaasa. Pool toitu toon kindlasti tagasi. Aga söödik, nagu ma olen, siis pigem rohkem kui et tekib ahastus, et süüa pole.
Rongilt bussi minnes sain aru, et seljakott oli täiesti valesti seljas. See peab toetuma puusadele ja õlgadele jääma ruumi. Kõrvalt vaadates peab paistma nii, nagu mul oleks seljakott "liiga kõrgel", siis on just õige. Keren muudkui sättis ja kirjeldas, kuidas on õige, nii muutus seljakott korraga poole kergemaks ja mugavamaks :)
Minul olid küll head matkasaapad, mis teenisid mind hästi, aga pigem tossud kui saapad. Mägedes tuleb kasuks, kui saapad on pisut kõrgema säärega, et toetaks hüppeliigest, sest rada võib olla väga ebatasane ja jala vääratamine paratamatu. Eriti väsinud matkajale.
Bussisõit kestis nii 15 minutit. Täis oli ta erinevaid matkajaid - kellel suurem, kellel väiksem varustus. Meie silkasime täiesti suvalise "külavahetee" peatuses maha, jalutasime külast läbi, kuni paistis kollane teeviit ja Kereni sõnul nüüd matk algaski. Ega ma ei tea ju, kuidas muudmoodi oleks see pidanud algama, aga kuidagi eriti loomulikult jõudsime kaunite majade vahelt mäeseljakuni. Selline Ontika pankranniku metsaline tee vaatas vastu ja nii umbes 1700 meetrit tõusu, palju õnne meile!
Valgepunasetriibulised märgised juhatasid serpentiini rada sinkavonkaliselt mäest üles. Oli natuke suuri kive ja natuke muru, puudevilu ja õrn tuul, õhusooja ilmselt 30 lähedal, aga kes seda enam teab, sest internet jäi hostelisse ja mina eeldasin, et kohtun temaga taas nelja päeva pärast, kui mägedest alla tuleme.
Rongilt bussi minnes sain aru, et seljakott oli täiesti valesti seljas. See peab toetuma puusadele ja õlgadele jääma ruumi. Kõrvalt vaadates peab paistma nii, nagu mul oleks seljakott "liiga kõrgel", siis on just õige. Keren muudkui sättis ja kirjeldas, kuidas on õige, nii muutus seljakott korraga poole kergemaks ja mugavamaks :)
Minul olid küll head matkasaapad, mis teenisid mind hästi, aga pigem tossud kui saapad. Mägedes tuleb kasuks, kui saapad on pisut kõrgema säärega, et toetaks hüppeliigest, sest rada võib olla väga ebatasane ja jala vääratamine paratamatu. Eriti väsinud matkajale.
Bussisõit kestis nii 15 minutit. Täis oli ta erinevaid matkajaid - kellel suurem, kellel väiksem varustus. Meie silkasime täiesti suvalise "külavahetee" peatuses maha, jalutasime külast läbi, kuni paistis kollane teeviit ja Kereni sõnul nüüd matk algaski. Ega ma ei tea ju, kuidas muudmoodi oleks see pidanud algama, aga kuidagi eriti loomulikult jõudsime kaunite majade vahelt mäeseljakuni. Selline Ontika pankranniku metsaline tee vaatas vastu ja nii umbes 1700 meetrit tõusu, palju õnne meile!
 |
| Selline "keskmine" Šveitsi küla... |
Adrenaliin oli keskmisel tasemel, põnevus põhjas, ehk et meeleolu igati lustiline. Ekstravert Gunnar ja introverdid Keren, Pille ja mina asusime esimest mäge vallutama. Minutite ja tundidega loksusid paika sammude pikkused, tempo ja seltskonna jututeemad. Kes nautis ees kiirustamist, kes lonkis aeglasemalt ning kes siblis stabiilselt keskel. Ega ma liiga hästi mõõta ei oska, kuid ilmselt iga paarisaja meetri tagant tekkisid loomulikud pausid. Kiirendaja ootas teisi järele, vaatasime puude vahelt esimesi vaateid külakestele, ekstravert viskas paar nalja, võrdlesime, kes näost punasem on ja kui palju keegi vett on joonud. Kui pulss oli taastunud, rühkisime edasi. Ja nii mitu tundi...
Väidetavalt oli see seltskonna kõige mitte punasem ja mitte higisem nägu... Võtsin seda kui komplimenti, ent selg oli korralikult märg.
Eesmärgiks sai ca kella kaheks jõuda poole maa (või 2/3) peale kohvikusse, kuhu tavapäraselt külaelanikud tõstukiga ilma ja olemist nautima suunduvad. Tee peal andisd kosutust katoliiklastele omased palvekabelid. Küll suuremad, kuhu mahtus 3-4 inimest ka sisse astuma, ja väiksemaid, mis olid kõigest Neitsi Maarja pildiga kiviorvad. Suuremates sai istuda külma kivi peal, mis mõnusalt jahutas. Aeg-ajalt saatsid meid sisalikud, kes kuskil soojema päikse käest ja meie eest varju silkasid.
Esimene väsimus andis tunda kella kahe paiku, kui saime aru, et kulub tiba rohkem aega, et kohvikuni jõuda. Palavus tegi oma töö. Leidsime toreda kivimajakese, mille varjus pikem paus teha, korraks sokid-saapad jalast, mõni batoon hamba alla. Suuremat sööki isegi ei taha selle kuumaga. Motivatsiooni andis see, et ca 4 tundi metsasalu vahel mäest üles rühkides lõpuks ometi loodus muutus. Mets sai otsa. Esile kerkisid mõned Šveitsile iseloomulikud kivimajad ja lagendikud. Aga lauspäike...
 |
| Selle maja vari oli täielik elupäästja - ja need jahedad kivid...! |
Esimesed tõsiselt võetavamad vaated mägedele. Fotosessioon ja viimased paar-kolm tundi veel matkata. Algul läks tee vahelduseks mööda asfalti, mis oli imeline. Kas te saate aru, kui võrratu on astuda siledal teel, nii et kogu jalatallal on ühtlaselt toetuspind?! Kui kiiresti niimoodi edasi saab liikuda!! Lauspäike ei olnud minu jaoks kuigi armuline, aga valge nokamüts oli elupäästja. SPF50 näo- ja huulepulgad ja kehakreemid niisamuti.
Nüüd aga liikusime varjulisse metsa - jess! Aga samm muutus eriti aeglaseks, sest no ikka päris järsk viimane tõus ootas ees. Ja kui korralikult ei vaadanud ja läbi mõelnud, siis samm võis libiseda. Looduslikult muidu selline kuuse-lehise mets, nagu kõnniks Lääne-Virumaal Viitna või Neeruti matkaradadel. Teate küll ju. Ja nii me neli päkapikku ähkisid ja puhkisid. Ma mõtlesin, et see mägi ei saa mitte kunagi otsa! Metsal ei paista lõppu. Hakkasime lugema kurve ja tõusumeetreid, mida Kereni matkajate kaart näitas, et pidada arvet, kui palju meie mägihütini on veel jäänud.
Korraga see ime sündis. Mets sai "läbi" ja jõudsime Milka šokolaadi reklaami aasadele. Eepilised vaated mägedele. Rohu sees oli vaja veel üks peatus teha, pulssi stabiliseerida ja sisendada, et me ilmselt oleme k-o-h-e kohal. Ekstraverdi kauge hüüatus "siin on maja!!" kõlas kui hingeõnnistus ja kui veel oma silm seda ka seletama hakkas, siis tuli jalgadesse uus elujõud.
Maja oli kividest, pea olematute akendega. Tahaks öelda, et mingis mõttes nagu meie RMK maja, aga tegelikult ikkagi uhkem. Sees kogu elamiseks vajalik olemas: köök, kuivained, laud-toolid, magamislavats koos tekkide-patjadega. Eraldi duširuum koos ahjuküttekehaga. Õues kiviplaatidest laud pinkidega. MIDA sa veel tahad?
Tegelikult ikkagi nüüd tahaks süüa. Esmased olmelised sahmerdamised. Sokid-saapad jalast, et paljajalu saaks käia. Seljakotist asjad ritta. Duširuumis küte ahju. Köögis gaasipliidil vesi keema. Õhtusöögiks nosisime oma pakisuppe-nuudliroogasid jne. Sõber Tactical Foodpack oli minu jaoks täpselt see, mida vajasin. Tundus, et nüüd ikkagi tuli söögiisu ka tagasi. Ilmselgelt oli karoleid, mida tuli vähemalt nüüd endale aplalt sisse süüa, et keha vastu peaks.
Pesemist ei teadnud täna oodata. Seega mina olin eriti õnnelik, et selline õnnis üllatus meid siiski tabas. Järgmistel päevadel ööbime hüttides, kus võõrustaja meeskond ka olemas ning soe toit, pesemised jms kindlustatud. Aga täna oleme päris omapäi.
Vaated olid muidugi sellised, et ma esimesed viis minutit "oigasin" ja "sõimasin" vaheldumisi, mida "kohutavat" ma näen... Alates kella 7 kuni pimedaks minemiseni (kl 22 paiku) oli õues istumine nagu üks filmi vaatamine. Päike ja varjud muudkui mängisid värvidega. Iga paarikümne minuti tagant tasus taas pildistada. Ja need vaated ei saanudki kunagi otsa... lihsalt vaata ja vaata...
End kogu päevast puhtaks pesnud ja õhtused pikad puhtad riided seljas, lesisime oma tänase kodu päiksesoojade kivide peal, jutustasime, vaikisime, vaatasime. Ja internetti polegi vaja. Mitte midagi pole vaja, sest sa lihtsalt vahid seda ilu, kuulad vaikust. Ainult kägu tahtis oma päevast muljetada ja nii me siis kuulasime, kuidas ta kukkus, kuni hämardus. Esimesed tähed ja kuu hakkasid paistma. Paljaste varvastega võis isegi sellist kummalist tunnet hakata tundma nagu jahedus.
Päev on olnud pikk ja väsitav. Hea rohi kehale on pikk ja kosutav uni. Nii me võtsime oma liner magamiskotid (sisuliselt tekikott ehk mägimatkaja kaasas kantav voodipesu) ja vajusime sügavasse unne.
TEINE MÄGEDE PÄEV (2/4)
Uskumatu, kui kiiresti keha kohaneb, kui pole mingeid imelikke tehislikke kõrvalisi kiusatusi ja jaburusi. Pean silmas tänavamüra, internetti, telerit, mis ei lase õigel ajal magama jääda jne. Täiesti loomulikult ärkad peale kl 7. Krapsti püsti ja tegudele! Hommikusöök ja olmelised sahmerdamised. Natuke hakkab juba aru saama, kui palju võtab asjade pakkimine aega ning kuidas kogu see seljakotis elamine toimib. Kodu koristatud, jäänud veel pühalik igahommikune tegevus - jalgade balsameerimine. Ennetavalt villipulgaga jalataldade, varvaste määrimine, vajadusel villiplaastrid. Päiksekreemiga keha määrimine, huulepulk jms, et huuled päiksega paiste ei läheks.
Tänane matk tõotab tulla sootuks teistsugune: alla-üles kõndimist ja vaheldusrikast loodust päeva esimeses pooles ning lagedamat oru nõlvadel kõndimist teises pooles. Samm oli üllatavalt kerge. Vaated "kohutavad", nagu ikka. See rohelus ja lopsakus, helesinine pilvitu taevas ning erinevate kõrgustega mäetipud ... kõnni siis veel sellises kohas ... lihtsalt kohutav!
Putukaid siin eriti ei kohta. Vähemalt sääski või muid hammustajaid. Lillekesi aga küll. Kuused, lehised ja mingid põõsalised. Paar hirmuäratavat sammu oli vaja teha mäe küljel nii, et kõrval oli pigem järsk langus. Isegi kui mõistusega ma tahtsin rahulikult edasi liikuda, siis jalad pani korraks värisema. Mis siis, kui kitsal rajal jalg korraks vääratab... Gunnaril korraks jalg väärataski, seda aga laugel lõigul, kus rohi oli kõrge ja kohati märg. Veidi ehmatas see vaade hüppeliigese jõnksatusest, kuid tegelikkuses absoluutselt mitte midagi hullu. Vaatpilt oli hirmsam kui tegelikkus.
Kõrgete puude ja roheluse vahelt viis teekond lagedale, kus järgmised tunnid päike lagipähe paistis ning vaheldumisi mõõdukalt üles-alla sai kõndida. Tee peale jäid mõned mägiojad, kust sai joogipudelisse värskendavat lisa. Kes lörpis otse allikast, kes sukeldus peapidi ojja, et uut jõudu saada. Matka seltskonna jaoks said need nimeks "põdraallikad", sest ühe matkaja kogemuses sai kunagisel matkal kogu seltskond seede põnevust tunda, kuna ilmnes, et üks põhjapõder oli otse allika äärde ära koolenud ja seda vett siis matkajad korralikult kaaninud olid. Juhtub. Meie "põdraallikad" osutusid siinsel matkal tänuväärselt puhtaks ja üllatusi ei toonud. Lisaks võis teekonnal kohata puidust "joogikünasid", kuhu oli suunatud allikavesi matkajate jaoks.
Kaugustes sai kuulda legendaarsete Šveitsi kellukeste kõlinaid, mida kandis kohalik kitsekari. Näha oli ka karjust koos karjakoeraga. Vaated olid suunatud pigem orgu, ümber erinevate kõrgustega nii rohelised kui kiviklibused mäed. Õhkõrn tuul oli minu jaoks ainuke, mis sel kuumaval päeval ustavalt jõudu andis. Keeruline oli ka puhkepause teha, sest varjulist kohta väga ei leidnud. Kosutavaks pikemaks lõunapausiks õnnistati meid pisut suurema allikajõega, kuhu end poolenisti sisse kastsime. See taevalik tunne, kui oma tulitavad jalad saad jäisesse allikasse pista...
 |
| Vasakul keskel on näha väike täpp, meie tänane öömaja. Pildistamise hetkel me seda veel ei osanud aimata. |
Meie moderne öömaja (vähemalt olematu tsivilisatsiooni ja suure looduse keskel tundus see ultra moderne) kahises inimestest. Mingid saksa sõdurid muudkui tulid ja läksid, igal pool nende saapad ja riided kuivamas. Peale nende paistis veel vast 2 väikest seltskonda olevat. Kui uurisime, kuidas nemad siia tulid, siis selgus, et autodega. Ei noh, tore! Ise oled sõdur, aga nii lihtsa vaevaga siia pärale jõudnud. Me oleme ikka tegijad. Misiganes mituteist kilomeetrit mäest alla-üles kõmpinud!
Väljast ikka kivine, seest puidune, suvilamoodi mitmekordne mägihütt oli varustatud suure söögisaali, rõdude, õue terrassi, duširuumide ja ikka tublisti üle kümne toaga. Nagu ikka esmalt pessu, seljakoti ja toidu majandamine ja siis vajusin mina voodisse nagu kivi. Mis siis, et kell oli alles midagi 4 kanti. Maailma sügavaim jõu- ja iluuni tehtud, leidsime uusi sõbrakesi. 80 ligi vanahärrad. Bokserites ringi siblivad saksa sõdurid... (sest et nende mundrid kuivasid rõdude servadel). Üleüldse igasugune olme oli siin selline perekondlik - jagati hambapastat ja šampooni, kui sõbral oli puudu; tatsasid ringi paljajalu ja pidžaamas jne. Kohalik peremees oma joodeldaja välimusega, kes vahelduseks suurepäraselt inglise keelt valdas (enamasti siin Šveitsi piirkonnas räägiti valdavalt itaalia keelt) ja meile igasugu tarkusi teadis rääkida.
Õhtusöök tundus maailma parim. Eriti kui sulle pakutakse sooja suppi, praadi ja magustoitu, mida sa ei pidanud ise tegema, vaid see tuuakse veel kandikul ette. Järgmise päeva võrdluses muutus see lambaleem, lambalihast pasta ning keeks šokolaadi pudinguga pigem askeetlikuks andamiks... Pilti ei teinud suurest näljast, aga see selleks. Kõht sai täis ja see on kõige olulisem.
Õhtul tekkis pisut hirm järgmise päeva ees. Ilmateade lubab tormi ja äikest. Meil aga vaja ületada korralik mäekuru. Ehk et sealt alt orust kivise mäe otsa jõuda, jõgi ületada ja siis mäest alla järgmisesse mägihütti maabuda. Joodeldaja rahustas meid maha, et ööga tulevad küll vihmapilved ja hommik on sajune, aga äikest ilmselt enne pärastlõunat ei tule. Ootame rahulikult hommikuni, sest need on mäed. Siin võib kõik ja alati muutuda.
Olgu. Kuna siin majas pakuti wifit, siis üllatus-üllatus, kuidas see õhtuke veedetud sai. Lähedastele paar "olen elus, vaadake, kui "jubedad" vaated siin on!" sõnumit ja siis unustasidki end korraks sinna interneedusesse. Samas rammestus sai õhtuti kiiresti võitu. Päev otsa püsti seista ja kõndida. Päiksepalavuses kõndida. Kõik see teeb oma töö. Täiesti normaalne on kella üheksa paiku kõrvatropid kõrva panna ning vajuda unne.
Ma ütlen, ma olen alati kõrvatroppe südamest vihanud, sest neid pole võimalik mugavalt kasutada. Aga need Loop kõrvatropid on erineva suurusega otsikutega ja täielikud elupäästjad. Kui ma keset ööd asjatamas käisin ja korraks kuulsin, mis saksa auruvedurid kõrvaltubades undasid, siis... Jätkuvalt tänulik oma Loopide eest!
KOLMAS MÄGEDE PÄEV (3/4)
Ükskõik, milline on padi või tekk või voodi või tuba. Emotsioonidest ja füüsilisest pingutusest sõltuvalt sa lihtsalt magad. Tänane hommik oli aga midagi muud. Jah, uni oli magus nagu alati. Aga emotsionaalne olemine oli teine. Õues on tohutu tuul ja suur niiske udu. Need mäed, mida eile ümberringi nägime, on totaalselt kadunud...
Hommikusöögiks on kahte sorti müslit, saia, võid, moosi ja imeliselt kanget värsket kohvi! Halleluuja! Mina kui sõltlasest hommikukohvi jooja polnud kordagi mõelnud sellele, kuidas ma oma hommikuid ilma kohvita üle elan. Seetõttu olin ülimalt õnnelik, kui piiramatult värsket kohvi sai. Muidugi tänu Gunnari lahkele loale ei jäänud ma tegelikult ükski hommik kohvilonksust ilma. Natuke tekkis toidu osas igatsus muna ja kodujuustu järele. Kõike muud sai kaasa varutud. Isegi vorsti ja köögivilju. Ole siis veel see hommikusöögi armastaja...
Täna oli vaja keerulisemaid otsuseid teha, mida selga panna. Ei ole külm, aga liiga soe ka mitte. Päike on kadunud. Väljas niiske. Aga vihmakeepi ka päris ei taha. Pikad riided ja miski õhuke vihmakindel jope. Mõeldud-tehtud. Kott pakitud. Jalad balsameeritud. Joodeldaja julgustusel varakult teekond las alata!
Kui mind talvel pimedas kl 7.30 uksest välja ajada, siis ma olen natuke teine Lisete, kui suvel valges Šveitsi mägedes, nii 7 kg varustust seljas, isegi kui taevas on kahtlaselt pilvine. Aga vot sel hommikul võttis ikka - vabandust väga - põhja alt ära küll! Sest MIS IMEMOODI MA SELLE KIVIHUNNIKUS MÄE peaksin ületama?! Ma isegi EI NÄE seda mäge. (Pildi tegemise hetkeks osa pilvi oli eest ära triivinud) Aga ei, adrenaliin oli minus suurem kui hirm. Ja nii me palvetades teele asusime. Jah, hetkel on pilvine-udune-niiske-mitte-päris-vihmane, aga pealelõunaks läheb selgeks ja alles siis millalgi võib padukat tulla. Selleks ajaks oleme ka igasuguseid ajavarusid arvestades uues kodus kohal.
 |
| Foto meie seljatagusest. Org, kus taamal keskel künka otsas väike täpp, tänane öömaja. |
Peagi terendas mäe jalam. Lähedalt ei tundugi see kivihunnikus mägi nii hirmus. Soovituste kohaselt tuleb pruunikaid kive vältida. Need on äiksega ohtlikumad. Rada kulgeb täiesti loogiliselt serpentiinina edasi. Pealegi mäkke ronimine mulle meeldib. Seda olen ma nende kahe eelmise päevaga õppinud. Pulsi kiirenemine ja peatuste tegemine on okei. Vahepeal saabki vaateid imetleda. Meie mägihütt jääb aina tillukesemaks seal all orus, kuniks raske on teda eristada muust loodusest. Vahepeal pole teda üldse näha, sest terve org on udu ja pilvi täis, aga siis puhub tuul jällegist terve oru puhtaks.
Paistab, et meie 80-aastased sõbrad ruuduliste triiksärkidega jõuavad meile järele. Ja... juba nad ongi kannul ja vantsivad meist sujuvalt mööda. Lihtsalt lähevad ja lähevad, nagu ei peatukski kordagi. Kohalikud "kitse vedrujalad". Ausalt öeldes, ega siinkandis terve reisi jooksul ühtegi ülekaalulist vist ei kohanudki. Väga musklis tüüpe ka mitte. Lihtsalt saledad inimesed, sest linnad on ju mägised. Loomulik kardiotrenn 24/7. Mina aga ütleks enda kasuks, et kuigi jõusaalis trepitrenni pole eluski teinud, siis vot BodyPump ja jooksmine on siin mägedes küll ustavate sõpradena end mulle heaga meenutanud.
Taevas kisub üllatuslikult selgemaks ja selgemaks. Vaated pöörasemaks. Telefon ei püsi enam kuidagi taskus, sest kipub hirmsasti pildistama. Samas isegi kui on koleilus, siis vahepeal tuleb endale sisendada, "ma tahan siin olla; ma suudan edasi minna, ma ei vaata alla" ja muud sellised sisekõnelised teadaanded ehk et need selle reisi tipphetked, kuidas vahepeal on korralik järsak ühel pool ja ees vaatab lahtistest kividest hunnik üles mäkke. Siinkohal on paslik meenutada reisi värvikamaid väljendeid, "täiesti omal käel tulin üles" või "nelivedu läheb alati paremini edasi" või kui oled Alpides järsul mäel rivis viimane matkaja, siis "alpikannide" nähtavus on kõige tihedam :)
Me ületasime Laghetto mäekuru ja jõudsime tippu!!! Ma isegi ei püüa kirjeldada seda tunnet ja neid vaateid. Vaadake ise ja mõelge hoolikalt järele, mis on need põhjused, miks te pole veel elus oma unistusi täide viinud. Mina igades tundsin rõõmuklompe oma kurgus ja salamisi näpistasin, et kas see tõesti on päris, mida ma näen...? Kas ma päriselt tulin ise siia päris oma kahe jala ja suure vaevaga nähtud töö eest...? Ma ei taha siit mitte kunagi ära minna... Ma tahaksin neid vaateid oma silmade pilgutamisega screenshottida ja siis süngematel novembri või jaanuariõhtutel uuesti oma silme ette manada...
Päike läks minu jaoks võrdlemisi intensiivseks, nii et ka läbi riiete oli tunda. Pole ka ime. Olime 2700 m kõrgusel. Võtsime seljakotid seljast ja ronisime veel omakorda lahtistest kividest künka otsa ja siis imetlesime end vaadetest ja saavutustest oimetuks.
Järgnes elu eriliseim lõunasöök Šveitsi mägijärve Passo del Laghetto kaldal, varbad jääkülmas vees. Gurmee pearoaks oli ehe eesti Rukkipala Provansaali majoneesi ja Maks & Mooritsa salaamiga. Kõrvalroaks Rimi suhkruherned ja Romantica kirsstomatid. Järelroaks Decathlonist mingi ultrapeen Girl Power spirulina-sidrunimaitseline batoon, mis natuke ajas öökima, aga natuke nagu maitses ka. Vähemalt hoidis seedimise kiire ja oi, kuidas andis pärast powerit edasi matkata!
Mõni suples mägijärves, mõni tegi lumesõda ja mõni lihtsalt vahtis ja jõllitas. Jõllitas ja vahtis. Siin oleks ikka paar tundi veetnud, aga no mida sa veedad, kui päike on nii intensiivne, et sulatab riided naha külge kinni! Pealegi ei tasu unustada, et kuskil ja kunagi võib see äiksetorm ikkagi kimbutada.
Jalad saanud korralikult puhkust. Keha kinnitust. Hing kirjeldamatutes kogustes täidetud. Sokid jalga. Saapad selga. Seljakott pähe. Keha sisse balsameerimine. Ah, teate küll, see tavakas programm liikuma asudes!
Algas mäest alla kulgemine. No ebareaalne, mis vaated. Ja kuhu kohta see tee NÜÜD viib? Eks seda adrenaliini latakat jagus siingi pool mäge. Oli teine lauge, aga samas mõni kallaku osa siiski ohtlikum ning vajas tarka sammu võtmist. Oli väikseid ojasid, mida ületada; lahtiseid kive, mis võisid veeremishoo sisse seada jne. Minu jalatallad hakkasid esmakordselt tunda andma sellest, et kuskil on villid sündimas. Niisiis villiplaastri peatus ja jalgade balsameerimine. Ei edene mul see mäest alla liikumine. Voolan ja ägisen viimasena. Samas liiga palju pole enam minna.
 | |
|
Kodu paistab! Väga omanäolised vaated. Laheda koha peal, mäe küljele ehitatud kivine kolmekordne maja, mille ees on justkui suur muruterrass, mis on aiapiirdega ümbritsetud vaatega alla orgu. Mõistagi lehvib Šveitsi lipp. Meid võtavad vastu ruuduliste särkidega vanad sõbrad, kes jõudsid paar tundi tagasi kohale. Mis seal ikka - kohalikud kitse vedrujalad... Aga võib-olla nad seal mäekuru tipus ei passinud ka nii kaua kui meie...
Perenaine on üksinda, mees on ära. Aga selline armas väike seltskond. Majas on ehk kümmekond tuba, all sopistatud köök koos söögitoaga, kust saab läbi käia ja duširuumi minna. Mägijõgi tundub kutsuv. Avastame huvitavaid kõrvalhooneid ning vantsime paljajalu ujuma. Omamoodi massaaž ja lõdvestus see ujumine ja paljajalu kõndimine. Täna kibelen maja ette murule lebama ja venitama. Jääme Pillega pikemalt jutustama. Jälle teistmoodi "kohutavad" vaated. Mõned tumedamad pilved kaugustes paistavad küll...
Olmelised asjatamised tehtud, pesus käidud, kiire jõu- ja iluuni. Gunnar läks kõrval mäge avastama. Selle aja peale hakkabki sadama tugevat paduvihma, müristab ja välgutab. Uskumatu, veel mõni hetk tagasi oli päike ja imeilus ilm! Perenaine rääkis, et kui pilved liiguvad mägedes ülevalt alla, siis on lihtsalt udune ilm. Aga kui pilved hakkavad orust üles liikuma, on oodata tormi. Nii ka läks. Kui Keren saab Gunnarilt telefonikõne, aga mida pole, on levi, siis natuke hakkas kõhe tunne küll... Kuhu ta läks ja miks ta juba tagasi pole... Väljas sajab ja paugutab korralikult... Eemalt kostub aga lõbus hääl ning Gunnar hüppab läbimärjana tuppa! "Ma tahtsin teile sealt kõrvalt künka otsast lehvitada!" Selge-selge. Muidugi see hästi-mitte-järsk küngas, kuhu oli nii lihtne minna ja veeel lihtsam märjaga mäest alla veereda...
Köögist tulid ebanormaalselt head lõhnad, mispeale perenaine kutsus lauda. Igale matkajale serveeriti garneeritud köögivilja püreesuppi, seejärel värsket salatit, keedetud kartulit ja vorste, magustoiduks sidruni mousse'i. Vast pole vaja meelde tuletada eelmist õhtusööki ja võrrelda "ööd päevaga"... Mõmisesime ja oigasime seal laua taga tükk aega, meenutasime seni reisi kõige erilisemat päeva ning pealkirjastasime selle "hirmul on suured silmad". Mõistagi polnud põhjust karta, sest teadjad andsid nõu ning kõik kulges kellaaja täpsusega nii, nagu plaanitud sai.
Õhtul rivistasime end toas pikali puhkama. Keha annab endast täna juba veidi teisiti tunda. Siin internetti ei pakutud, seega asusime oma pilte sorteerima ja kustutama, kuniks vargsi silm looja läks. Enne magamaminekut jäi aga väljas vaikseks, taevas selgemaks. Eemalt paistis juba "põlev" taevas ja päikenegi. Nii siin mägedes elatakse...
NELJAS MÄGEDE PÄEV (4/4)
Nagu ikka loomulikult varajane hommikusöök tumeda ciabatta, või ja moosiga, kõrvale müslit jogurti või piimaga. Muidugi keskmisest rikkalikum, aga minu jaoks kõik hirmus magus. Palun soolaseid võimalusi... juustu, muna...
Jätsime oma sõprade ja perenaisega hüvasti ja sättisime minekule. Hommik oli mõnusalt soe ja päikseline. Ei saa päris öelda, et vihmast polnud haisugi, sest maa oli kõik niiske ja lopsakalt joobnud eilsest vihmast. Loodus meenutas kohati "Sõrmuste isanda" filmi metsa, aga teisalt ka künklikku Võrumaa maastikku ja samas okaspuudelõhnalist eesti põhjaranniku randa, mis on pandud Šveitsis Ticinos mäe veerule. Lehised ja kuused kasvasid justkui kivise mäe külje peal. Eemalt oli neid nii naljakas vaadata, et mis imemoodi nad seal tuulte ja tormidega püsivad. Lähemalt aga ilmnes, et seda lopsakat pinnast on siin igale puule täiesti piisavalt, mille külge end haakida.
Pilte enam nii palju ei kippunud tegema. Ega see meeleolu nii eufooriline minul enam polnud. Reisi ülevad hetked mägedes matkamisest on möödunud ja kes teab, kas midagi sellist enam kunagi näeb... Ei tasu dramaatiliseks muutuda, aga kuidagi kurblik oli päev otsa lihtsalt mäest alla minna ja tajuda, kuidas vaated lähevad "lahjemaks", mägede tipud taas mitte jalge alla, vaid peadest ülevale poole jäävad.
Joomisega oli mägedes võrdlemisi lihtne. Neid "põdraojasid" leidus meie teekonnal palju. Pakun, et palavamatel päevadel oli minu veekuluks 2-3 liitrit keskmiselt 6 tunni jooksul. Paar korda täitsin oma väikseid pudeleid. Ilmselt oleks pisut rohkemgi joonud, aga väga ei julgenud ka. Ei tahtnud looduslikku WC-d (metsaaluseid või lagendikke) koormata. Seega õhtuti kodus jõin igaks juhuks ca liitri lisaks. Päeval WC vajadus reaalselt puudus, kuna keha higistas kõik vedeliku välja. Milline loomulik tasakaal eks ole. Muu väljutamisega oli lihtne - igahommikune magneesium (lihaskrampide ennetamiseks ja mineraalide tasakaalustamiseks) hoidis seedimise kiire...
Mäest allaminek polnud ka sel põhjusel mu lemmikumaid, et keha andis nüüd, neljandal päeval endast korralikult tunda. Vaimselt võinuks veel pikemalt matkata, aga jalad rääkisid muud. Jõudu nagu oli, aga jalatallad valutasid, villid andsid tunda iga allamäge astumisega. Põlved tegid veidi haiget sammu pidurdushoo reguleerimise ja lihtsalt korraliku massi kandmisega. Nii kui oli vaja mõni astumine mäest üles teha, oli samm kohe kiirem ja sujuvam. Ehk et andke mulle mägi ja ma ronin sinna otsa! Aga palun allaminekuks lubage lihtsalt veereda! Nii me siis tegime minu pärast veidi mõttetuid pause rohkem, ent natuke oli vaja tempot hoida, et õigeks ajaks külasse ja bussi peale jõuda.
Räägime prügist. Kuna mägedest on vaja kõik see inimtekkeline üleliigsus tsivilisatsiooni toimetada, siis võite ette kujutada, kui kallis see on. Sellel loomulikul põhjusel peab iga matkaja/külastaja oma prügi ISE kaasas kandma ja selle ka mägedest alla tsivilisatsiooni toimetama. Seega palun väga, siin on minu 4 päeva prügi. Täiesti läbipaistvalt. Peamiselt toidupakendid, millest ka osasid oleks võinud otstarbekamalt kaasa pakkida. Aga siiski - uskumatu, kui askeetlikult ja tegelikult tõesti lihtsalt on võimalik mägedes elada-toimetada. Sul ei ole vaja 95% asjadest, mida me siin "mägede all" kasutame. Inimene on ikka totaalselt mugavuse ori! Uskumatult vabastav oli kogeda seda, kui vähe otsuseid on vaja päeva alustades teha, kui sul pole sadu valikuid nt riiete või toitude osas. Veel vabastavam oli aga see, kui sul pole sõna otses mõttes interneedust, mis vaba mõtlemise ikka totaalselt halvab. Aitäh, mäed, et võimaldasite kõik juhtmed välja tõmmata. Mitte millelegi mõelda. Ahmida ulatuslikke vaateid ja avarust.
Keskpäeva kandis jõudsimegi tsivilisatsiooni. Päris imelik tunne näha NII palju majasid ja teid ja autosid. (Tegelikkuses oli see miniküla, ka eesti mõistes pea olematu tihedusega, a la 1/8 Kärdlat). Neid tillukesi Peugeot'sid vaadates - mis pooleldi püstloodis inimeste hoovides parkisid - tekkis mõistmine, miks Kesk-Euroopa autotootjad neid miniatuurseid punnvõrre toodavad. Mägistes riikides pole sul suurte ja laiade luksusautodega kitsatel teedel ja kallakutel absoluutselt mitte midagi peale hakata.
Meie mägine loodusmatk siinkohal lõppes. Suurepärase ajastusega sättisime end küla bussile, mis meid rongijaama viis ning sealt tagasi esimese päeva Bellinzona linna ja hostelisse. Nagu olekski reis läbi saanud. Tegelikkuses pool seiklust ootas alles ees. Hostelis seadsime end taas sisse ning võtsime ülejäänud päeva rahulikult. Suhtlesime kodustega, puhkasime. Võtsime plaani õhtul kohalikku ujulasse ja välibasseini äärde lebotama minna, kuid tintsinised vihmapilved tõid meile õhtuks paduvihma. Nii me siis lebotasime, lugesime ja kogesime, kui veider on internetis olla. See on nagu ming vähkkasvaja, mis kolded ajab välkkiirusel edasi, röövib kogu su aja ja mõtted. Kui vihm jäi järele, oli imelik toas passida. Nii me siis tegime hilisõhtuse lõdvestusjalutuse LAHTISTE JALANÕUDEGA. Minu jalad olid küll nagu pakud. Vaid ägades liikusid nad hosteli treppidest alla. Üles veel sai, aga alla käisin liftiga.
KULTUURIPÄEV nr 1 (1/3)
Nüüd algas justkui täiesti uus reis. Askeetlikkus võis jääda unustuste hõlma, algas turistile mõeldud klassikalisem programm, mille järgi tavalised normaalsed inimesed reisivad. Käivad kohvikutes ja restoranides ja muuseumites jne. Kleidikesed ja kraega särgid selga ning kuurortlinna Luganosse!
Veidi uudistasime omapäi ringi. Mina vajasin oma introverdi aega ja ausalt öeldes, selles palavuses ma pealelõunasel siesta ajal üldse ei toimi. Pikutaks ja magaks. Mägedes oli nagu alati eesmärk kohale jõuda ja pealegi nii palav ju polnud. Aga linnaelu keskel... ei ole mõtet end piinata. Nii ma siis otsisin ühe mõnusa kohviku peale igasugu kunstipoodide läbikammimist, lurtsutasin oma 2 jääkülma smuutit ja lugesin. Või pigem vaatasin inimesi. Kohalikud toimetasid täiesti tavapäraselt, kuigi neil ühtegi konditsioneeri (peale suuremate poodide) ei olnud. Uurisin siis ühe poemüüja käest, et kuidas nad siin kuumuses vastu peavad - ei peagi. Väidetavalt sellist kuumust neil aastas heal juhul 1-2 nädalat ja selle kannatab augustis ära. Aga see, et meil siin juuni lõpus juba selline saun on... teadagi miks...
Õhtu jõudis vaikselt kätte. Kes sai Luganos ujuda, kes šopata ja kes lihtsalt ringi vaadata. Kulgesime rongiga koju Bellinzonasse. Puhkasime päeva väsimust välja, leidsime mõnusa pitsakoha ning tegime traditsioonilise "lõdvestusjalutuse" Bellinzona peal.
KULTUURI PÄEV NR 2 (2/3)
Hommikul ootas meid hosteli ees must Merzedes Benz misiganes buss. Teadjamad ütlesid, et vähe järsem. Ei, see polnud itaalia maffia, kes meid tuli ära röövima, kuigi autojuhiks oli šarmantne päikseprillidega mees, kes (minu üllatuseks) lasi meile funkyt jazzi ja oli täiesti meeldiv isend... Olime ju siiski enamus ajast ca 50 km Itaalia piirist. Ah, et jaa, kuhu me läksime. Meid sõidutati röövlindude "loomaaeda" või kuidas sellist kohta nimetataksegi? Lucarnos Falconeiras oli väga põnev avastada ühe pere loodud nn loomaaeda, kus peeti üle mitmekümne kauni röövlinnu, lisaks mõned kalad ja loomad veel. Muljetavaldav oli ligi tunniajane show, mida külastajatele pakuti. Peaaegu kõik linnud toodi puurist välja ning lasti me katusega tribüünide kohal lendlema nii, et sageli said näiteks mõne öökulli või kotka tiivaga kergelt vastu pead. Pole saladus, et ma pole kunagi suur looma fänn olnud, aga see siin oli omaette meeldejääv elamus!
Veel mahtus siia päeva muinasjutulise Lavertezzo kanjoni nautimine. Aga kui ma ütlen nautimine, siis jääks nagu suurem osa kirjeldamata. Eks te saate visuaalselt paremini aru. Oli, mida vaadata ja kogeda. Oli, kus supelda, ja valida endale sobiva temperatuuriga veelomp kaljude sees. Oli, kust 12 m kõrguselt kanjonisse hüpata. Oli alles päev!
 |
| Kes tähelepanelikult vaatab, siis ei, ma pole alasti, ning jah, ma sain mägedes totaalse "joodiku päevituse" ehk maika selga päevitatud. Kreemitasin ma kuipalju tahes. Aga vesi oli hea karastav. Paraku hüpped ja vooluga veed jäid teistele. |
Ja jõudiski reis sinna maale, et käes oli reisi viimane õhtusöök. Muljetasime reisi üle ning unistasime uutest matkaplaanidest. Kes avastaks tsikliga Skandinaaviat, kes katsetaks teisi TripAnimalsi reise (Dolomiitidesse ja Türki matkama) ja kes läheks absoluutselt igale poole ja korraga ja kohe uuesti... :)
KULTUURI PÄEV NR 3 (3/3)
Palju õnne, kui Sa oled lugemisega lõppu välja jõudnud! Minu maniakaalsel kirjutamisel ja piltide jagamisel pole ju piire. Aga nagu ma alati ütlen, siis teen seda eelkõige enda ja lähedaste jaoks, et oleks aeg-ajalt, mida meenutada.
Viimast päeva tuleks pigem nimetada reisipäevaks, kuid lennuajad õnnistasid meid veel korraliku kultuurse programmiga. Nii me siis pakkisime oma kohvrid kojuminekuks ning seadsime suuna Milanosse. Šveitsist Itaaliasse. Sõitsime rongiga mööda Como järvest ja Como linnast, kus ma olen kunagi ühe päeva veetnud. Hästi huvitav tunne. Kui oled elus midagi erilist näinud-kogenud, arvad, et mitte iialgi sinna tagasi ei satu, aga siis sujuvalt möödud silmapilguga sellest mälestusest...
Milano raudteejaam on omaette arhitektuuriline vaatamisväärsus. Ja Itaalia ronge juba armastab, nii et inimesi siin just vähe ei olnud. Katsu sa nii uhke ja inimtiheda läbikäidavusega raudtee jaama ümbruses pakihoidu leida, mis juba umbes poleks. Aga leidsime!
Kuna mina olen aastaid tagasi üksinda Milano vaat', et risti ja põiki läbi kamminud, siis kuidagi sujuvalt juhtus nii, et Keren andis mulle loa veidi Google mapsiga meile pool päevakest programmi teha. Jõudsin teistele kuulsa Milano toomkiriku ja ajaloolise poodlemise galerii ära näidata. Nipet-näpet šoppasime, sõime jäätist ja üritasime elus püsida selle 37 kraadi sees. Seal mägedes oli selles osas palavusega lihtne. Nagunii oled konstantselt higine ja märg. Õhtul pesed puhtaks. Aga linna peal on natuke teised eesmärgid. Või noh, kui sa Milanos oled, siis ei saa ju täiesti suvaline välja näha... Minul oli kleit sisuliselt läbimärg. Tore on sellisena lennukisse minna. Aga ma ei kurda. Ma olin siiski Milanos. Nautisin neid jäätiseid, mida ma vist mõne tunni jooksul 3 tükki alla neelasin. Gelatosid siiski.
 |
| Itaalia politseinikud nalja mõistavad. |
Käärime siis käised alla tagasi. Viimased kolm päeva olid nii vajalikud taastumiseks. Ega sellisel mägimatkal üle nelja päeva poleks ma jaksanudki olla. Pealegi ma oleks seal lennukis vist kohe pillima hakanud, kui oleks mägedest otse koju pidanud lendama. Ei tea, midagi on selles looduses erilist, mida ei saa sõnadega selgitada. Ja ma olen ikka öelnud ja jätkuvalt arvan, et kui inimene vaatab neid loodusjõude, mägesid ja koski ja järvi ja loomi ja linde ja putukaid ja veel taimeriiki, siis kuidas sa saad mitte uskuda Jumala olemasolu. Nii võimsad nähtused ja isendid, ent samas nii detailsed, filigraanselt kujundatud. KES tuleb selle peale, et selline maailm millestki valmis paugutada? Pisike teoloog minus jäi igatahes sellele kõigele reisi vältel mõtlema.
On, millele pikalt edasi mõelda; mida mäletada, ning on, mida veel avastama hakata. Minu jalad sügelevad ja matkakott juba piidleb mind seal toanurgas, et millal uusi radu, maid ja mägesid avastame lähme... Elu näitab. Kui vaid ressursse oleks rohkem, siis oleks vist küll nüüdsest iga koolivaheaeg kuskil mäe otsas!
PS. Kui keegi oleks mulle veel mõni aasta tagasi öelnud, et ma lähen põnevusega, vabatahtlikult ja täiesti oma kahe pika jalaga mägimatkale... Mitte oma lähi ringkonna sõpradega, vaid nii-öelda võõrastega... siis ma oleks ta välja naernud. Mina, kes on pealtnäha küll hästi leplik, aga...
IGATAHES. Meeletult suur tänu Kerenile, Gunnarile ja Pillele. Poleks osanud lahedamat, kirjumat, usaldusväärsemat, leplikumat, positiivsemat, üksmeelsemat ja no lihtsalt kõige muhedamat seltskonda soovida! AITÄH!
Mis muud, kui käpad püsti ja uute seiklusteni!
 |
| 30. juuni 2025 Laghetto dei Cadabi 2650 m Ticino, Šveits |
Comments
Post a Comment