Blog by ELLinspiration

Viimasel ajal olen palju erinevates suhtlusringkondades arutlenud selle üle, kuidas eriti noori, aga ka vanemaid generatsioone on mõjutanud tehnoloogia. Nutikael, telefonisõltuvus, Instagrami like 'ide nälg ja Facebooki jagamised on mõned märksõnad, mis peaks olema meile kõigile tuttavad. Minu mitu sõpra on teadlikult end Instagramist ja/või Facebookist kas täiesti eemaldanud või oluliselt vähendanud selle kasutamist. Pidavat andma rohkem "ruumi"  tõelisele  elule, andma vabaduse tehnoloogia orjusest. Tõepoolest, küllap postitatakse avalikke sõnumeid, laetakse üles pilte jm ikka selleks, et saada tähelepanu ning rohkem ja rohkem meeldimisi.  Olen ise samuti üks neist, kes kasutab väga aktiivselt Facebooki ja Instagrami (rääkimata käesolevast blogist). Lisan üsna tihti ka pilte. Teatud määral olen nõus paari sõbraga, kes ütlevad, et põhimõtteliselt nad ei kasuta Facebooki ja Instagrami üldse ning pigem kustutaksid oma kontod sootuks. Miks? Et elada. Teisest kül...

Lugesin millalgi ühte ilusat fraasi. See ütles midagi sellist, et sa tead, et sa oled armunud, kui sa näed ilusat unenägu ja üles ärgates pettumise asemel avastad, et su elu on tegelikkuses veelgi ilusam. Ma ei saa küll öelda, et ma oleksin kellessegi armunud, sest ma olen vallaline, aga ma tõesti tunnen, et elu on palju ilusam kui ükski unenägu. Ma olen õnnelik oma heade sõprade üle, kes otsustasid, et tahavad koos edasi minna. Ja ma olen kindel, et veel ilusam ootab ees. On kingitus omada enda ümber õnnelikke inimesi - see paneb mind särama. I read something beautiful the other day. It said that you know you're in love when you're dreaming of a beautiful thing, wake up and then instead of the disappointment, discover that real life is way better than the dream. I can't say I'm in love with someone, because I'm single, but I truly feel that life is way better than any dream. I'm glad for my best friends who got in relationship. Beatuiful-beautiful thin...

Sellest on juba üle kuu aja möödas, kui kevad esimest korda oma soojade ilmadega südant soendas, meeli paitas ja preilidega üks muinasjutuline päev Kalamajas ja Koplis ja veel ühes imeilusas paigas oli. Viimased fotod peaksid ka siia peagi ilmuma. Pilte sellest ühest päevast on jätkunud siia blogisse juba üsna pikalt.  Vahel teiste blogisid, Tumblri, Pinteresti ja kõiksugu muid inspireerivaid virtuaalkeskkondi avastades satun ma lõksu ja leian end mõttelt, et kõikide nende inimeste elud ongi nii täiuslikud ja kaunid, kui on jäädvustatud fotod nende inimeste tegemistest. Justkui kõik teised elaksid 24/7 päriselt ka sellist mannaroosat muretut elu, nagu piltide kaudu mulle presenteeritakse.  Aga kui ma enda blogi kõrvalt vaatan, siis tean, et tegelikkuses ei saa see iialgi nii olla. Reaalsus on see, et praegusel hetkel, mil ma parajasti seda blogipostitust siia kirjutan ja pilte üles laen, olen ma täiesti ilma meigita, kammimata (ja kergelt rasvaste) juuste ja kodust...

Natuke muusikat. Natuke kevadet. Natuke palju sõprust. Ja natuke palju head olemist, kui on sõbrad ja kevad. Some music. Some spring. Quite much friendship. And quite much good life, if you have friends and spring.