Viimasel ajal olen palju erinevates suhtlusringkondades arutlenud selle üle, kuidas eriti noori, aga ka vanemaid generatsioone on mõjutanud tehnoloogia. Nutikael, telefonisõltuvus, Instagrami like'ide nälg ja Facebooki jagamised on mõned märksõnad, mis peaks olema meile kõigile tuttavad. Minu mitu sõpra on teadlikult end Instagramist ja/või Facebookist kas täiesti eemaldanud või oluliselt vähendanud selle kasutamist. Pidavat andma rohkem "ruumi" tõelisele elule, andma vabaduse tehnoloogia orjusest. Tõepoolest, küllap postitatakse avalikke sõnumeid, laetakse üles pilte jm ikka selleks, et saada tähelepanu ning rohkem ja rohkem meeldimisi.
Olen ise samuti üks neist, kes kasutab väga aktiivselt Facebooki ja Instagrami (rääkimata käesolevast blogist). Lisan üsna tihti ka pilte. Teatud määral olen nõus paari sõbraga, kes ütlevad, et põhimõtteliselt nad ei kasuta Facebooki ja Instagrami üldse ning pigem kustutaksid oma kontod sootuks. Miks? Et elada. Teisest küljest tajun, et loomingulise inimesena ammutan üsna palju inspiratsiooni läbi virtuaalmaailma. Selleks kolan palju näiteks Instagramis ja Pinterestis. Samuti meeldib mulle jäädvustada Instagramis ja Tumblris enda tegemisi, et tulevikus heldinult tagasi vaadata sellele, mida olen korda saatnud. Jah, ma tunnistan, et vahel olen lisanud pilte selleks, et teistele näidata, kui hea toidu-, reisi-, valmistamis- või muu elamuse osaliseks ma sain. Peamiselt eksponeerin pilte selleks, et mõngaid väärtuslikemaid või humoorikamaid seiku teistega jagada, olla inspiratsiooniks ning jäädvustada oma tegemisi, et ennast eriala/töö mõttes pildil hoida. Loomeinimesed ootavad teatavat tasu tunnustuse näol ja usun, et piltide ja blogi kaudu saadav tagasiside on omal kohal. Lihtsalt niisama enda pildistamist ma ei poolda, kuigi olen vahel ka selle lõksu langenud.
Küllap kellegi jaoks on praeguse postituse pildid järjekordne show off lahedast elust. Copy-paste Pinterestist. (Heldeke, kuhu me oma keelekasutusega jõudnud oleme..) Minu jaoks oli see päev, mil pildid said jäädvustatud, üks väärtuslikumaid selles aastas. Pidasime sõpradega jõule ja teadlikult valmistasime selleks ette nii, et need oleksid tõeliselt erilised. Osa meist ei saa oma töö tõttu jõululaupäeval "korralikult" jõule pidada, seega mõne jaoks olidki need ainsad ilusad jõuluhetked. Kes tõi toidud, kes vaaritas köögis, kes pani kokku playlisti, kes mõtles tegevusi ja nö programmi osa, kes sättis kaunistusi, kirjutas kalligraafiliselt nimesilte jne. Igaühel oli oma roll. Eriti lahe oli vaadata, et igaüks tegeles sellega, milles ta on hea ja mis tuleb tal loomulikult välja. Meie korralduslik pool sujus nii naturaalsel moel, et seda ei mäletagi kommenteerida. Kui tegemist on lähedaste sõpradega, siis pole vaja vaielda muusika-, kunsti-, toidu- või muu maitse üle. Need lihtsalt ON sarnased. Sama sarnased, nagu mõte sellest, et teha üksteisele enda valmistatud kingitus. Selles läänelikus kommertsluses ja asjademaailmas on hindamatu omada sõpru, kes suure pühendumusega valmistavad Sulle joonistatud pildi, panevad kokku mälestuste märkmiku, kauni video, graafiliselt kujundatud kaardid ... ja nii edasi - loomingulisusel pole lõppu! Sellistel hetkedel konkureerivad omavahel väga tugevasti kingi saamise ja andmise rõõm, sest valmistamisprotsessi on pandud nii palju armastust, et saajal hakkavad rõõmupisarad mööda põski alla jooksma.
Kuigi olen pikalt kirjutanud sellest, mis nende ilupiltide taga on olnud, siis ikkagi pean ma endale meelde tuletama seda, et tegelikult on sellel kõigel ka virtuaalne aspekt. Jah, on kaunid pildid ja on jõuluaeg. Kõik paistabki romantaline, ilus ja hea. AGA. Hetk, mil ma seda postitust kirjutan, olen ma täiesti tavaline mina oma välja veninud retuuside, meigitu näo ja kergelt rasvastuvate juustega, kõrval pesemata teetass ja mandariini koored. Vannitoas trummeldab pesumasin ja ma mõtlen, et miks ma seda varem tööle ei pannud, et normaalsel ajal magama saada. Peas on veel kolm mõtet sellest, mis homseks peaks ära tegema. See on elu. See on normaalne osa elust. Aga ma ei tee ilupilte pesumasinast või oma veninud retuusidest, sest see on kõik nii tavaline. Virtuaalmaailmas me jäädvustame vaid tipphetki. Kõike, mis on ilus ja mis väärib jagamist, eksponeerimist. Üha enam ma märkan seda, et see kõik tekitab kellelegi stressi. Miks? Sest hakatakse võrdlema. Eriti kui endal on kehv seis, siis paratamatult võrreldakse enda madalat punkti teise tipphetkega. Augus ja mäe otsas olemise vahemaa on suur ning ühest teise jõudmiseks on vaja pingutada. Mõnikord tundub see võimatu missioon, mis päädib kadeduse, masenduse, halvimal juhul stressiga. Ma ei tea, kuidas Sina oma mälestusi salvestad, aga jäädvusta neid enda tipphetki, et raskel momendil meenutada oma väärtuslikke kogemusi mistahes tehnoloogilise või mittetehnoloogilise vidina abil. Õnneks elu hindamatuid kogemusi ei saa igal kujul jäädvustada. Hetked sõprade ja perega ei ole visuaalselt salvestatavad - neid me tajume südamega ja kanname endaga alati kaasas. Minu jõulud perega on veel ees. Aga neid hetki ei saa jäädvustada moel, mis teid kõnetaks.
Comments
Post a Comment