Blog by ELLinspiration

Viimasel ajal olen palju erinevates suhtlusringkondades arutlenud selle üle, kuidas eriti noori, aga ka vanemaid generatsioone on mõjutanud tehnoloogia. Nutikael, telefonisõltuvus, Instagrami like 'ide nälg ja Facebooki jagamised on mõned märksõnad, mis peaks olema meile kõigile tuttavad. Minu mitu sõpra on teadlikult end Instagramist ja/või Facebookist kas täiesti eemaldanud või oluliselt vähendanud selle kasutamist. Pidavat andma rohkem "ruumi"  tõelisele  elule, andma vabaduse tehnoloogia orjusest. Tõepoolest, küllap postitatakse avalikke sõnumeid, laetakse üles pilte jm ikka selleks, et saada tähelepanu ning rohkem ja rohkem meeldimisi.  Olen ise samuti üks neist, kes kasutab väga aktiivselt Facebooki ja Instagrami (rääkimata käesolevast blogist). Lisan üsna tihti ka pilte. Teatud määral olen nõus paari sõbraga, kes ütlevad, et põhimõtteliselt nad ei kasuta Facebooki ja Instagrami üldse ning pigem kustutaksid oma kontod sootuks. Miks? Et elada. Teisest kül...

Hiljuti täitsin ühte küsitlust, kus pidin märkima, kui mitu tundi õpetaja tööd ma päevas teen. Tont seda teab! Kas see on töö, kui ma parasjagu midagi koon ja samal ajal OP saadet vaatan..? Aga kui sellest näputööst tuleb parasjagu näidis, mida ma tunnis õpilastele näitan ning mille pealt teatud tehnikat õpetan kuduma..? Või kui ma nädalavahetusel lihtsalt tundide viisi unustan ennast erinevaid käsitöö-kunstiraamatuid uurima, Pinteresti pähe õpin, sirgeldan, katsetan uusi tehnikaid, salvestan inspiratsiooni katalooge...? Või kui ma kutsun sõbrad külla ja katsetan uut retsepti, mida õpilastega tunnis läbi teha..? Ma ütleks, et siin loetelus on pigem hobi alla kvalifitseeruvad tegevused. Aga samas need on ka osa minu tööst. Minu hobi ja töö on sageli nii tihedalt läbi põimunud, et ma ei suuda kuidagi lahterdada, mis peaks minema töö tundide alla ja mis mitte. Kas sel on üldse vahet? Usun, et olen üks õnnelik hing, et minu töö on ühtlasi ka minu hobi ja vastupidi. Ja isegi kui õpetaj...

2015 suvi oli vaieldamatult midagi, mis jääb raudselt meelde kogu eluks. Oli nii palju muinasjutulisi hetki, mil pidin end näpistama ja küsima, kas see on kõik p ä r i s e l t...  Mul on nii hea meel omada selliseid sõpru, kellega koos on võimalik nädal aega järjest pead-jalad koos elada, naerda, nutta ning loomulikult paanitseda ja veel paar ööd osaliselt magamata olla.. ja seda kõike selleks, et võiks toimuda Helini ja Sven-Joonatani kõige erilisem päev. Neid Valdur Rosenvaldi fotosid ikka ja jälle üle vaadates meenub taas see seletamatu feeling tollest südamlikust juunikuu päevast, mil mul oli võimalus rõõmustada pruutpaari ja üle saja peolise meelt erinevate kaunistustega Soonlepa mõisa aidas. Head kuulamist ja vaatamist.