Sel korral siit miskit pikemat mõtteavaldust ei tule. Minu kõige mitte lemmikum kuu aastas, november, on käes ja meeleolu on ka vastav. Kui elu kulgeb ühtlases hall-pimeduses (hommikul pimedas tööle ja pärast kottpimedas koju), siis minu funkamine on tagasihoidlik, kuitahes palju ma ei püüa magada ja vitamiine sisse ajada. Jaanikuul, mil hämarust annab tikutulega taga otsida, võin teile kinnitada, et 6-7 unetunnist on mulle küll, sest päike toidab oma valguse ja energiaga! Aga mis siin ikka vinguda, kui ei harju selle põhjamaise hallollusega, siis ei harju. Vähemalt on küünlad ja vardad ja lõng mu parimateks sõpradeks. Ei jõua ühe tööga lõpule, kui tahaks juba uut alustada. Nii juhtus ka selle mütsiga. Ärge minult küsige, kellele ma selle tegin. Iga endast lugupidav kuduja ei pea kellelegi kindlale inimesele miskit kudumit valmistama. Kui on mõnus lõng ja kudumisisu, siis pole vahet, mis või kellele see ese valmib! Oluline, et saab kududa! Nii valmiski paari õhtuga see mütsike. Inspiratsiooni sain oma ühelt lemmikult Instagramist - @nataligaman - , kelle looming sunnib mind alati varraste järele haarama.
Tervitan teid, mu ustavad fännid! Teie head sõnad on alati magusad mu kõrvadele! Kui vaid seda aega oleks rohkem, siis nokitseks tihem miskit valmistada ja teile näidata...
Comments
Post a Comment