Aasta 2021 hakkab lõppema ning sel puhul tahaksin kokku võtta mõne mõtte ja teha kniksu, et olete siin külmade ilmadega taas mind üles leidnud ja mulle tellimuste esitamise näol palju rõõmu valmistanud.
Ma ei tea, kuidas keegi seda viimast aastat kokku võtab, kuid minu jaoks oli see vist üle aastate raskem. Ei, mitte aasta 2020, mis tõi pandeemia, teadmatuse ja samal ajal ka põnevuse tundmatuses töötamise-tegutsemise kodus nelja seina vahel. Miskipärast 2021. aasta pikem isoleeritus tekitas minus suurt ängi, mis paraku ka suveperioodil igasuguste puhkamiste ja rõõmuhetkede kaudu päris välja juuritud ei saanud. Pole vist kunagi varem tundunud, et olen suve lõpuks väsinud, tüdinenud ja kergelt isegi paanikas ning võiks öelda, et septembriks kulmineerus kogu see kooli- ja ajakirjatöö, teoloogia õpingute ning koguduse tegemiste virvarr ühe piiripealse läbipõlemisega.
Mulle on alati meeldinud end tegevuses hoida, kuid paraku pole üksi elades ka minusugusel igakülgsel analüüsijal-mõtisklejal võimalik mõista, mis hetkest elurütmid tasakaalust välja nihkuvad ning olemine ikka päris puntras on. Kui 2020. aasta novembris kirjutasin avameelselt oma esmakordsest läbipõlemismomendist, siis ma ei osanud arvatagi, et on võimalik veelgi süngemaid protsesse läbi käia. Isegi kui selle aasta sees kedagi lähedast pole lahkunud või mistahes vaimselt katastroofilist pole toimunud, siis ilmselgelt pole palju vaja, kui konstantselt on liiga mitmel rindel üks suur vastutamine. Ei hakka siin avalikult kiidulaulu laulma, kui hirmus palju ma teen ja kui tubli olen püüdnud olla. Aga kui see tublidus on juba üdini äärmuslik ning pere jaoks pole mitme nädala vältel kalendris ainsatki vaba momenti, siis tehke omad järeldused.
Augusti lõpuks sain oma elu ühe olulise õppetunni - kui igal aastal endale üks kohustus või roll juurde võtta, siis see lõppeb krahhiga. Jah, ma olen ka seda õppinud, et ajas me kõigi võimekus kasvab ning me suudame erinevaid projekte ja tegevusi ühendada, kuid piiri tajumine ei saa seejuures ära kaduda. Natuke halenaljaks isegi mõelda, et see oli juba mu kuues õpetajapuhkusega suvi, kuid alles nüüd sain aru, et kui suvel millelegi "jah" ütlen, siis septembrist-maini on sellel veidi intensiivsem tähendus. Ehk et kui koolipuhkuse perioodil mõtlen oma aega sisustada millegi uue kallal, siis sügisest tööle minnes ongi kaos käes - kuidas ühildada suvel vastu võetud tegemised täiskohaga töö ja tegemiste kõrvale. Suvepuhkus on mõistagi väikse rutiini ja pingetaluvusega võrreldes töölkäimise perioodiga. Mina aga muudkui kuhjasin endale suviti uusi rolle ja vastutusi, mida erinevatessse ajaakendesse püüdsin suruda. Sest nii me ju elasime enne pandeemiat ja peame ka nüüd vanas rattas edasi rassima. Eks seda ängi sügise osas tekitas ka taustal olev hirm ja teadmatus pedagoogi tuleviku ees - kas novembrist aprillini istume taas kodudes ja ma pean otse-eetri kaudu oma õpilasi juhendama?! Ei, ma EI taha sellist tööd. Selle välja ütlemine juba tekitas pulsitõusu..
Neli kuud hiljem, siin ma nüüd olen - loobunud kolmest ülimalt südamelähedasest rollist. Peas veel kaks mõtet, millest loobuda... Ja eks neid rolle ole veelgi. Aga vähemalt on mingi stabiilsus tagasi tulnud ning ma oma rassimisrütmidest olen mõõdukasse rassimistsooni jõudnud. Vahel mõtlen - on see siis aastalõpu nostalgia, 30ndate eluaastate identiteedikriis või pandeemia ajastu üksikinimese ahastus - mis on normaalne elurütm? Ma ei saa hästi aru, kuidas on võimalik, et mõnel inimesel on igav. Või et mõnel on aega tundideviisi Netflixi jõllitada. Kuidas see käib? Aga samahästi pean ise peeglisse vaatama ja ka endalt küsima - kust tuleb see haiglaslik mõtteviis - et ma pean olema kogu aeg asjalik ja igat hetke mõistlikult ära kasutama? Jah, ma logelen ikka ja oskan ka niisama olla ning kodus diivanil aega surnuks lüüa, kuid mitte üle mõnekümne minuti.. siis juba tekib süütunne, miks ma ometi ei vasta juba e-mailile, mõtle uue aasta projekti välja, uuri sõpradelt, kuidas neil läheb, heegelda uusi põnevaid amigurumi loomakesi õpilastele näidiseks, lähe trenni, kirjuta koolitööks esseed valmis, loe raamatut, valmista tervislikku toitu... ja nii edasi ja edasi...
Lisaks tasakaalu leidmisele olen sel aastal õppinud, milline väärtus on hobidel. Kui nendega tegeleda ei saa, siis ma närbun. Kui paar aastat tagasi pandeemia tulekuga matsin oma reisimiseisu maha, et mõni aasta oodata, siis sel aastal andis sellest hobist loobumine eriti tugevalt tunda. Mingid värvid on nagu elult puudu, kui ei saa avastada uusi inimesi, loodust, kultuuri ja ajalugu kuskil kaugemal, kuhu mitte kunagi pole sattunud, aga kus alati inimesed on elanud kogu oma erilises tavalisuses, mis mulle on siiani avatamata olnud. See järeldus jõudis minuni oktoobris, mil koos osade koguduseliikmetega avanes võimalus Austrias käia. Otsekui sügava Nõukogude Liidu okupatsiooni ajastust piiridest oleks välja saanud vabasse maailma! Pean silmas eelkõige seda avatuse ja piirituse tunnet - oh, imet! - inimesed elavad ka väljapool Eestit, Baltikumi, Soomet.. ja lennukid lendavad ja elu käib! Ning muidugi reisi teine külg. See oli kokkuvõttes justkui kaks kärbest ühe hoobiga - sai koguda reisimisega seotud uusi kogemusi ning samuti õppida vana/uut palvetamise, teistest rahvustest kaaskristlaste ja koguduse kohta. Ja värvid ning motivatsioon tulidki tagasi!
Ning viimaks minu teine hobi - kudumine. Nagu viimases postituses kirjutasin, siis olgu kohustusi ja stressi palju tahes - hobidega jõuad / saad / tahad alati tegeleda. Seetõttu olen eriti tänulik, et oskate mu kätetööst vaimustuda ja just parajas tempos tellimusi küsite. See hoiab mind elus ja paneb unistama oma kastidest välja, annab julgust loobuda rollidest, mis minult liiga palju võtavad ja vähe tagasi annavad ning minna tibusammudega edasi ELLi tegemistega. Järgmiseks aastaks on paar eesmärki mul juba silme ees. Vähemalt suve osas loodan, et need ka täituvad, sest ma olen endale lubanud, et ma võtan selleaastase suve enda unistuste täideviimiseks ning püüan õppida ütlema "ei".
Comments
Post a Comment