Mõni päev tagasi lisasin Instagrami pildi sellest khaki-oliivikarva mütsist ning mõtisklesin avalikult selle üle, mis värvi peaks mütsi tutt olema. Sinepikollane või roheline? Kuigi üsna pea sai selgeks, et kindel valik on kollasel, siis ikkagi oli vahva vaadata, mis arvamusi laekus. Meelega hoidsin pisikest põnevust.
Mütsi kudumisele kulus mõttest kuni valmis peakatte pähe panemiseni ümmarguselt kaheksa tundi, kuid elu tavaliste toimetuste kõrvalt läks kokku umbes poolteist nädalat. Nagu kiuste kadusid mütsi valmides külmakraadid kui võluväel, seega ma pole päris kindel, kas ta kohe kasutusse tõttab. Tegemist siiski väga paksu ja sooja mütsiga, millest käsitöölise peanupul suur puudus oli. Kasutasin mitu aastat tagasi kokku ostetud villa-akrüüli seguga "Bostoni" lõnga varrastele nr 5-6. Mina aga kasutasin nr 7 vardaid, et punutud korvi mustriga palmikud ikka parajalt pehmed-lõdvad tuleksid. Legendaarne sinepikarva kollane tutt valmis hõlpsalt, sest tööl olen seda pidanud pea iga päev mõnele õpilasele õpetama.
Ah jaa, õpetamisega seoses - elu ikka vahel üllatab oma paradoksaalsusega. Pole ammu midagi niivõrd muigama panevat kogenud. Ei mingit grandioosset või humoorikat lugu. Lihtsalt täiesti tavapärane toidumoona ostlemine täiesti tavalises supermarketis. Kuna pärast tööd on teadagi kassade järjekorrad pikad, siis läksin end iseteenindama. Kuidagi juhtus nii, et 2/3 toidukorvist sisaldas puu- või köögivilju. Ma ei mõelnud sellele, et iseteeninduskassas on neid üsna tülikas "läbi lüüa". Asetasin järjest oma kiivid, apelsinid, tomatid, sibulad, küüslaugu ja mis kõik veel kaalule/triipkoodi lugejale ning hakkasin siis otsima neile sobivat nimetust. Miks ma sellest nii entusiastlikult räägin, on seetõttu, et just eelmisel nädalal õppisime 6. klassidega kodunduse tunnis, mis erinevus on puu-, juur-, köögi- ja aedviljal ning kuidas liigitada tsitruselisi, luuviljalisi ja muid sääraseid. Väsinud oma tööpäevast, jõllitasin nõutult puutetundlikku ekraani ning hakkasin mõtlema, millisesse aedvilja gruppi minu ostetavad viljad võiksid sobida, et saaksin nende eest õiget hinda tasuda. Tol hetkel mõistsin, et võiksin käekotist 6. klassi kodunduse õpiku välja võtta ja vaadata tabelist, millisesse gruppi miski vili võiks sobida, sest muidu ma jäängi sinna end "iseteenindama" ja ekraanilt neid tsitruselisi, luuviljalisi, laugulisi ja mida-keda kõike otsima. Aga selleks, et minu selja taga ootavad kliendid järgmise hommikuni ootama ei peaks, ärkasin oma uimasusest, naeratasin omaette ja asusin seejärel oma kaupa õigete viljade järgi lahterdama. Justkui oleks ise sattunud enda kodunduse tundi, kus õpetaja palub iPadis mingi vahva rakenduse abil lahterdada sidrunit tsitruseliste, küüslauku lauguliste, porgandit juurviljaliste gruppi ja nõnda edasi... Palun väga - öelge nüüd, et käsitöö ja kodunduse tund on lust ja lillepidu. Poes jääb toit ostmata, kui ei tea, kas arbuus on kõrvitsaline või näiteks kiivi eksootiline puuvili!
Sellised pisikesed lood, millel pole omavahel otsest seost, aga mis muudavad argipäeva toredaks! Just sellised väikesed toredused hoiavad praegusel Mordori-lumesulbi ajastul veel ainsana elus. Peske käsi, sööge küüslauku ja vitamiine, et grippi mitte jääda! (Kandke mütsi ka.)
Comments
Post a Comment