Torm on möödas ja saab taas rahuliku elurütmiga edasi minna. Olgu selleks tormiks siis lume-, jõulu- või tatitorm. Lumetorm on asendunud rahuliku ja kauni talveilmaga (väidab mugav autota korteriinimene, kellel ühistransport ukse eest iga kell võtta). Jõulu- ja aastavahetuse tormidest on järel vaid üks ammune hall unenägu. Haiguselainetus on ka korralikult puhkuse lõppedes üle käinud. Nii nagu kord ja kohus ette näeb. Tundides on õpilased vagurad ja puhanud. Mina ka. Ainult, et jube raske oli tööle tagasi minna. See on vist see õpetajate viga, et kui puhkus algab, siis on peast kõik töömõtted pühitud ning uuesti töölainele saamiseks tuleb ennast ja enda varje ja veel mida-keda-kõike ületada. Neljanda koolipäeva keskel on aga hoog sisse saadud ja loodetavasti peab selle hooga nüüd kuni märtsi lõpuni vastu! On mul varianti? Vähemalt mu kallis töökoht võimaldas kaunikese jõulupreemia, mille eest saab õpetaja käia hambaarsti juures, juuksuris, teha uue ID-kaardi. Hilpusid üks korralik käsitöö-pedagoog ei soeta, need tuleb ise õmmelda. Aga kui nüüd sarkasm (või iroonia?) kõrvale jätta, siis elu on kaunis ja turvaline siin isamaa pinnal. Eriti kui palutakse kauneid tellimustöid teostada. Selkordsetel piltidel näeb pitsiliselt kootud jalasääriseid. Muster on teadagi pitsikudumise klassikavaramust Leili Reimanni "Pitsilised koekirjad" nr 73. Lõngaks valisin Liann Lõngad poest veniva ja pehme puhta uusvillase itaalia lõnga Lana Gatto varrastele nr 3. Paras peenike lõng, mille kudumiseks kulus kokku veidi üle paarikümne tunni. Lisasin ülemisse serva ka pitspaela - sest pitsi pole kunagi liiga palju!
Comments
Post a Comment