Skip to main content

Pitsid-satsid, roosikrantsid


Torm on möödas ja saab taas rahuliku elurütmiga edasi minna. Olgu selleks tormiks siis lume-, jõulu- või tatitorm. Lumetorm on asendunud rahuliku ja kauni talveilmaga (väidab mugav autota korteriinimene, kellel ühistransport ukse eest iga kell võtta). Jõulu- ja aastavahetuse tormidest on järel vaid üks ammune hall unenägu. Haiguselainetus on ka korralikult puhkuse lõppedes üle käinud. Nii nagu kord ja kohus ette näeb. Tundides on õpilased vagurad ja puhanud. Mina ka. Ainult, et jube raske oli tööle tagasi minna. See on vist see õpetajate viga, et kui puhkus algab, siis on peast kõik töömõtted pühitud ning uuesti töölainele saamiseks tuleb ennast ja enda varje ja veel mida-keda-kõike ületada. Neljanda koolipäeva keskel on aga hoog sisse saadud ja loodetavasti peab selle hooga nüüd kuni märtsi lõpuni vastu! On mul varianti? Vähemalt mu kallis töökoht võimaldas kaunikese jõulupreemia, mille eest saab õpetaja käia hambaarsti juures, juuksuris, teha uue ID-kaardi. Hilpusid üks korralik käsitöö-pedagoog ei soeta, need tuleb ise õmmelda. Aga kui nüüd sarkasm (või iroonia?) kõrvale jätta, siis elu on kaunis ja turvaline siin isamaa pinnal. Eriti kui palutakse kauneid tellimustöid teostada. Selkordsetel piltidel näeb pitsiliselt kootud jalasääriseid. Muster on teadagi pitsikudumise klassikavaramust Leili Reimanni "Pitsilised koekirjad" nr 73. Lõngaks valisin Liann Lõngad poest veniva ja pehme puhta uusvillase itaalia lõnga Lana Gatto varrastele nr 3. Paras peenike lõng, mille kudumiseks kulus kokku veidi üle paarikümne tunni. Lisasin ülemisse serva ka pitspaela - sest pitsi pole kunagi liiga palju!

Comments

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

Jõulukampsunist ja tänulikkusest

Jõulukampsunid.  Olen salamisi neid alati fännanud, aga mitme aasta jooksul pole leidnud õige kiiksuga, parajalt maitsekat ja selle kõige juures ka kvaliteetset kampsunit. Minu käsi tõrgub ostma mitmekümne eurost ebakvaliteetsest lõngast kiirtoodangut. Õnneks novembris avastasin oma kunagi kiirmoe poest ostetud kleit-pusalt õige mitu auku, mis taskute õmbluste juurde olid tekkinud ning see andis mulle hea põhjuse minu armastatud rõivas veidi ümber teha. Üldjuhul mulle ei meeldi rõivaid ega aksessuaare ümber teha või parandada. Ma lihtsalt ei valda seda kunsti. Suudan ainult nullist midagi luua. Aga kui idee on tugev ja teostus juba peas lühikese hetkega kummitama hakkab, siis pole probleemi see ära teostada. Nii ma haarasin käärid ja lõikasin kleidil taskuulatuses riba ära, äärestasin overlokmasinal narmendava (nüüdseks) pluusi serva ja palistasin. Veidi lühikesevõitu teine jäi, kuid täpselt see tulemus, mida ühelt peaaegu mahakandmisele minevalt rõivalt veel esteetika mõtte...

November oma täiuses

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub?  Et mu mõtted paremini kohale jõu...