Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?!
Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool päeva märkamatult, kuniks viimaks Lissabon meid pehme kevadtuulega vastu võtab ning oma kohvrite ja kodinatega keset munakiviteede ristmikku taksost välja veereme ja kohvikusse astume.
Mingil kurblikul talveõhtul interneti avarustes kolades sattusin @heimcafe.lisbon peale. Mind paelus selle menüü, interjöör ja väga teistmoodi storyd. Hea mitu kuud toitusin läbi instagrami nende toidust ja teadsin, et sinna ma tahan sattuda. Otseloomulikult täiesti kogemata satub me koduke olema kõrvaltänavas ning kuna sisse saamiseks on vaja paar tunnikest aega parajaks teha, siis Heim Cafe, siin me oleme. Läbi solgutatud keha vajab turgutust. Nende värsketest apelsinidest pressitud mahl lööb olemise särtsklaariks, mingit kohvi pole vajagi. Kõht täis, meeleolu hea, klõbistame oma kohvritega mööda kandilisi munakivi teid ööbimiskohta. Siia 40-kraadise kaldega tänavale annab igapäevaselt rühkida. Spordiklubi liikmelisust pole vajagi, kui selline kardio on koju saamiseks kohustuslik.
Peale sisse elamise oma air bnb kodukesse sibame taas mäest alla, et toidupoes käia. Vihma tibutades ja toidukotte käe otsas tarides annab siin seitsme künka linnas ikka sammu stabiilsena hoida. Palju puudu ei jäänud, kui tagurpidi mööda tänavat võinuks alla uperpallitada. Elutoa seame pidulikult sisse ning kombekohaselt kuulame-vaatame presidendi kõnet. Mõtted vahetatud, sisukad arutelud peetud, sügelevad päev otsa istunud jalad Lissaboni avastama. Google mapsi täpid ootavad!
Niiske õhtu viib meid mere äärde või õigem oleks öelda - Tejo jäe äärde. Asub Lissabon ju lahesopis, kus Tejo jõgi on suur ja avar ning voogab viimaks Atlandi ookeanisse. Näeme kahhelkividest kirjusid kauneid maju. Mina upun nende mustritesse ja terve reisi vältel jään erinevaid geomeetrilisi kombinatsioone üles võtma. Kodu lähedal asuv jalakäijate tänav Green Street ja selle ümbrus on täis lopsakaid taimi, küll pottides, vanikutena, tulukeste kette, restorane, lokaale, baare... Kuskil krigiseb Lissaboni sümbol - kollane väike tramm, mis loogiliselt ainsana suudab nendel uskumatult kitsastel, järskudel, käänulistel ja lõputute tõusude ja mõõnadega tänavatel mänglevalt manööverdada.
Osad majad on eriti lohakad-lagunevad. Kõikjal kuivab häbenemata pesu. Longime kesklinna suunas, et jõuda jõeni ja vanalinna südamesse. Reede õhtu kohta on tänavatel võrdlemisi rahulik ja vaikne. Samas tuleb aru anda, et on ikkagi 24. veebruar, südatalv. Kohalikud külmetavad oma ühekordsete tuult mitte kinnihoidvate akendega lagunevates pisikestes kodudes. Üldjuhul naudivad pigem hilja-hilja õhtul seltskonda ja kuskil kl 17-18ni on siesta moodi rahulikum osa päevast.
Nagu Kaisa Masso kirjutab raamatus "Minu Portugal - igatsedes kadunud aega" - seltskonnad seisavad tänavate nurkadel ja kurdavad oma igapäevaelu - riigi ebasüsteemne toimimine, korruptsioon, töötus, majanduslik kehv seis jms. Eks see on raamatu kümneaasta tagune info, aga osa sellest on siiski tõsi. Lõunaeuroopalikult muretu ellu suhtumine, rõõmsad naeratused, väike vein ja suits, kannatlikkus järjekordades-liikluses ja ülim viisakus - need kaaluvad üles kõik muu, mis portugallase jaoks elus kehvasti. Tänavapildis annab tunda, et tõepoolest osad majad on kohutavalt lagunenud, aastakümneid ilmselt tühjana seisnud - miks? Eks ikka selleks, et neil on kümneid omanikke, sest kodud on liiga paljudele edasi pärandatud ning nende korrastamine nõuaks liiga palju ressurssi mitte vaid finantsiliselt, vaid eelkõige seaduslikult. Aga kui vaatad neid pealtnäha vaikseid ja tagasihoidliku temperamendiga portugallasi, siis vahepeal ikka viskab välja draamat küll ja veel ning emotsioonid löövad üle kõikidest seadusandlikest organitest, mis samuti ei suuda korda luua. Juba annan siin hinnaguid, ise vaid mõni tund tänavatel jalutanud. Aga mõneti tuleb ikka Kaisa Masso mõtete ja järeldustega nõustuda küll, kes siin mail kümmekond aastat elanud ja portugallaste osas sisekaemuseid juba teinud.
Kui taustaks kuulata portugali fadot, siis tajub teatavat portugalile omast nostalgiat, mis ilmselt tuleneb nende keerulisest ajaloo käigust. Oli Portugal ju sajandeid meresõitjate kuningriik, omas suuri kolooniad pea igal maailma kontinendil, kaubitses aafrikamaade aaretega ja rikastas oma kultuuri nii araablaste, mauride kui aafriklastega kokku puutudes. Eks meri võttis hulgaliselt kaasa meremehi ning kõik see on jätnud oma igatsuse jälje igale poole. Miks tänaseks on Portugal kui teine Sveits ehk võrdlemisi rahulik ja erapooletu kõiges, mis puudutab maailma või Euroopa poliitikat? Ühelt poolt küllap nad on õppinud oma koloniaalvallutustest ja teiste kultuuride kokkupõrgetest ning teisalt on nende seas alati olnud pagulasi kõikvõimalikest rahvustest. Asuvad nad ju Euroopa ääre peal, kuhu võib sattuda igaüks, kes kust iganes tuleb, et enne merele minekut või merelt tulekut suunduda. Multikultuursus, tolerantsus, teistega arvestamine, seltskonda kutsumine ja ühised söömingud - see on Portugal. Kõlab, nagu tahaksin ise "Minu Portugali" raamatut ümber hakata kirjutama ja teha kokkuvõtteid enne, kui jõuan reisikirjeldused lagedale lüüa...
Algab esimene täispikk päev. Mercado de Ribeira toidu- ja käsitööturg niidavad meid maha. Tutvume kohalike saadustega ja ei jõua ära imestada, kui rikkalik toidu- ja käsitöövalik siin on! Turg - see on kohustuslik osa võõrast kultuurist. Rua Augusta on turistidest kubisev peatänav. Ka praegusel aastaajal, aga siiski mõõdukalt ja meeldivalt tühi-täis. Väidetavalt suveperioodiks kohalikud imbuvad Lissaboni kesklinnast välja, et mitte küünarnukkidega turistide hordides liigelda (Kaisa Masso kirjelduste järgi). Lissaboni keskväljak Praça do Comércio on tõesti kaunis. Muidugi mõista kuuleme siin eesti keelt, mispeale kukume kaasmaalasi fotografeerima, et ka vastutasuks endast pilti saada. Praça do Rossio on järgmine kaunis purskkaevu ja restoranidega väljak, kus põhjamaalane pingil istudes lihtsalt päiksevanni võtab ja toibub linna ilust.
Kohustuslikud kohad on siin veel malmlift Santa Justa Lift, mis 1902. aastast ühendab madalamad tänavad Carmo väljakuga. Seal asub Carmo Convent - võimsa gooti kiriku varemed, kus täna asub muuseum. 1755. aastal toimus Lissabonis ulatuslik maavärin, mis paraku suures osas kogu linna arhitektuuripärlid hävitas. Miskit on siiski säilinud või üles ehitatud, ent ka see on midagi, mis portugallase uhkuse pihta on ajaloolise hoobi andnud.
Alfama linnaosa on vanalinn, mis on täis kitsaid väikseid tänavaid (kus neid siin linnas poleks?), punaste katustega maju, lõputult kauneid kohvikuid-restorane ja suveniiripoode. Ohtlik tsoon. Väga ohtlik. Liiga palju kaunist käsitöönänni, mida minusugune segane ei suuda poodidesse jätta. On tänavamuusikuid, turiste, kes istuvad kohvikutes ja timmivad õlut või kohalikku portveini, vantsivad aeglaselt tänavatelt üles ja alla, eksivad tupiktänavasse ja vahivad lihtsalt, pea kuklas, majade rõdusid; on kohalikke, kes tänavanurgal seletavad, aga mitte valjuhäälselt. Ikkagi tagasihoidlik temperament. Kõik inimesed on kuidagi hirmus kannatlikud, viisakad ja ilusad. Headus teeb ilusaks.
Lubame endale veidi ära eksimist ja satume Miradouro de Santa Luzia vaateplatvormile, kuhu maandume kohvitama. Proovime portugali pastel de nata't ehk vanlijekreemiga krõbedat saiakest, mis viib keele alla. Väike efektne amps! Mööda krääksutab kuulus kollane tramm nr 28. Nagu tahaks ka minna sõitma, aga samas üldse ei taha ka. Kohalikud on loobunud selle kasutamisest, sest see on alati puupusti turiste täis. Suvel on ka tänavate viisi trammipeatustes järjekordades hästi toredad turistid ootamas. Ilusam on eemalt vaadata ja krõbistada saia ja rüübata kohvi. Imetleda Alfama punaseid katuseid ja Lissaboni kevadist päikest.
Kui hommikul joob portugallane piimaga kohvi (cappuchino sobib hästi), et piimakohvi mõju kauem kestaks, siis lõuna ajal juuakse pigem espressot, et saada kiire särts päeva teisel poolel. Piim raskendab seedimist ja seetõttu päeva teises pooles selle joomine on välistatud. Õhtul enam kohvi ei jooda, vaid mõni klaas veini, et toidu seedimist soodustada ja keha öiseks puhkamiseks valmistada. Õigemini juuakse pigem ju sangriat, mis on lahja veini ja mahalsegu, sest purjutamist lõunaeurooplane ei harrasta - on mingi kultuuriline ilus eripära, mõistlik piiri tajumine, milles eestlasel on veel palju minna.
Järgmine kohustuslik ja spontaanselt avastatud ampsamine toimub mõni tänav edasi. Leiame kohaliku tursa-piruka ehk pastel de bacalhau, mis viib keele alla. Kartuli-sibula-küüslaugu-muna taigen annab saiakesele krõbeda kooriku, sees on tursa ja vedela juustuga täidis. See on vist maailma parim asi, mis ma siiani söönud olen. Paraku jääbki see reisi ainsaks korraks, kui seda süüa saame.
On uus päev, pühapäev, mis viib meid anglikaani kirikusse jumalateenistusele. Tahtnuks ka katoliku missale minna, kus ma kunagi käinud pole, aga see jääb mõneks teiseks korraks. Keelest poleks nagunii aru saanud. Täna aga satume sisuliselt Inglismaale, sest kirik ja selle aed on ikka hea mitusada aastat vanad ehedad briti arhitektuuri ja olustikuga maamärgid. Peale teenistust saame endale "muidugi" uusi sõpru siia ilma äärde - selline see kristlase elu juba kord on. Kuhu iganes maailma nurka kirikusse satud, siis tunned end kui kodus. Avasüli võetakse vastu ja tehakse juttu. Mingu või kohe külla. Ja kui juba reisid selliste tegelastega nagu on minu vanemad, siis nemad mitu korda ei lase end kutsuda. Nii need aastate pikkused kirjasõbrad tekivad ja on riike, mida külastada, sest on sõpru, kes ootavad külla. Kohe täiesti päriselt. Ütle siis veel, et kristlaste elu on igav ja raamidesse surutud. Me lihtsalt ei oska nendest ööpimeduses suitsupildes ja pudelite otsas keskustelu vormidest rõõmu tunda. Päeva valges saab tutvuda täpselt samamoodi väga põnevate uute inimestega, eriti välismaal. Reisid ise või satub ikka vahel keegi misjonär miski heategevusorganisatsiooni kaudu rännates kohalikku kirikusse, loob uusi suhteid, algatab projekte ja muudkui asjatab.
Pühapäeva pärastlõuna toob palju päikest ja pika jalutuskäigu jõe ääres. Avastame Torre de Belémi torni, mis oleks nagu 16. sajandist tänasesse ümber tõstetud. Uskumatud arhitektuuri pärlid on need sajandite vanused ehitised. Tegemist linnuse bastioniga, mis pidi jõe suuet keskajal kindlustama. Selle ümbruses on kaunis suur park ning võrratu Santa Maria de Belémi klooster (Mosteiro dos Jerónimos) samuti 16. sajandist. Võimas gooti kirik koos kloostri ja aiaga, kuhu on maetud Portugali kuningaid ja India avastanud meresõitja Vasco da Gama - Portugali au ja uhkus. Kellele meeldib kolada Itaalia või Prantsusmaa katedraalides, siis see on üks neist gooti tippudest, mida siin uudistada.
Siin kloostris loodi ka portugali tuntud vaniljesaiake pastel de nata või pastel de belem, mida eelpool mainisin. Kloostri munkade retsept leiti 19. sajandil ning täiustati veidi. Tänaseks on see igast kohvikust ostetav ja maksab orienteeruvalt 1-1,5€. Mõistagi oli siin turistide rohkes kohas nii-öelda saiakese originaalkohvik, kus otsustasime järjekorras mitte seista ja haarata kaasa piinlikult suur kogus pirukaid, millest järgnevatel päevadel isu korralikult täis sõime. Kohvi paraku kaasa ei müüdud ja seeõttu pidime üldjuhul kohaliku 2-eurose kohvi asemel white girli kohvi eest poole rohkem maksma. Üldiselt on siin mõned protsendid vast isegi soodsam toit, aga väga sarnane meile. Imelik öelda, aga enam ei tundu isegi lennujaamast ostetav suur salat, võileib või kook kallis... Ei tea, võib-olla mõni on alati lennujaamas endale süüa lubanud, vanasti ma ei osanud sellest unistadagi - tundus röögatu kulu, mille pealt oli võimalik kokku hoida. Aga tänase elatustaseme juures enam ise alati võikusid kaasa teha ei viitsikski. Pedagoogid ikkagi suplevad nüüd ju oma palgatõusus...
Pargis jalg kõlgutatud. Teiste turistidega ühes naudeldud, asume mööda Tejo jõeäärt kodu poole jalutama. See tähendab aga paaritunnist mõnulemist. Päike on parajalt soe ning vesi malbe. Midagi sarnast, kui kujutate ette Tallinna Pirita promenaadi ühel sulnil kevadõhtul. Kohalikud jooksevad, sõidavad tõuke- ja jalgratastega. Pered istuvad kohvikutes, kärutavad lapsi ja mõnulevad pühapäevas. Arhitektuuri- ja tehnikamuuseum Maat on betoonist vooglev ja lainetega ühte sulav ehitis oma treppidega. Ponte 25 sild meenutab Golden Gate Bridge'i ja müriseb transpordist.
Oma 40 km on Lissaboni tänavatel kolme päevaga maha longitud. Aeg veel viimast õhtut nautida oma Lissaboni kodu, mille hoovis kasvavad muidugi mõista apelsinid, taamal paistavad Alfama punaste katustega majad ja sinav Tejo jõgi. Teisel pool maja on kitsalt kodutänavalt aeg-ajalt kuulda vaikseid hääli. Autosid siia ei satu, küll aga üksikud rollerid. Kuivatatakse pesu ja arutatakse ilmaelu. Reisisellid vajuvad elutoa suurele diivanile ritta, nagu istuks trammis, ainult et pehme sofa tõmbab mugavalt endasse. Järjepanu plaksuvad mõneajaste vahedega raamatud kinni. "Läbi!" "Läbi!" "Läbi!" Ei tea, mis elu see selline on. Väljaspool puhkuse aega venib ühe raamatu lugemine nagu tatt - õhtuti loe ühte lehekülge viis korda ja püüa mitu kuud pingsalt meeles hoida, millest jutt käib. Puhkusel olles ka peale sisukat ringi rassimise päeva lihtsalt neela lehekülgi ja võta aga uus raamat ette.
Lissaboni elu saab kokku pakitud ja on natuke kurblik siit linnast teele asuda. Ütleme siis, et see oli eriline Euroopa pealinna reis ja kohe algab uus, täiesti teistsugune seiklus riigi teise otsa. Kui rendiauto kätte saadud, sõidame üle 25. aprilli silla. See on pühendatud 1974. aasta 25. aprilli revolutsioonile, millega lõpetati koloniaalsõda ja siseriiklikud totalitaarsed pinged. Tsiviilelanikud kinkisid sõjaväelastele punaseid nelke, et ära hoida verine kodusõda. Püüame kõikvõimalikud GPS rakendused ära petta, et pääseda oma äranägemise järgi Almada linnajaoks asuvale mäele, kus asub Jeesuse kuju - Cristo Rei. Tea, kas see tõesti nii püha paik, et ükski navigatsiooni seadeldis automaatselt sinna suunata ei osanud. Ometi on ju tegemist omamoodi turismi atraktsiooniga. Natuke on tunne nagu oleks Rio de Janerosse ja San Franciscosse sattunud - nendes paikades ju anoloogsed kuju ja sild. Kibekülm tuul meid ei peata, külastame kuju ka seestpoolt, et näha siitpoolt kaunist vaadet Lissabonile ja sillale. Erinevate reiside rännakud on õpetanud, et kõrgete tornide otsa tasub alati minna reisi lõpupoole, kui piirkonda on juba pisut avastatud, et vaade oleks põnev ja tunneks nii mõnegi maamärgi ära, kus juba käidud. Soojendav kohv sisse tõmmatud ja lõunasse teele!
Jätkub järgmises postituses...
Comments
Post a Comment