Wednesday, March 20, 2013

Accessorize Yourself with Sunshine


Mulle meeldivad viimased kolm nädalat. Olen olnud nagu väike väle koopaorav, saavutuseks seitse lehekülge lõputööd ja kolm ainet purgis. YEAH! Selle peale ma tsiteerin A-teami Hannibal Smith'i: "I love it when a plan comes together!"  Lisete on oma ülikooli lõpetamise masterplaniga igati graafikus. Nüüd on aeg nädalaks hinge tõmmata, asjad pakkida ja palmi alla lennata. Pakkimisel avastasin taaskord oma ehetekogud ja mõtlesin ka teiega ühte osa sellest jagada, sest ühtegi asjalikumat pildivaru mul hetkel ootel ei ole. 

I've really enjoyed the last three weeks. I've been like a little agile marmot accomplishing seven pages of my final thesis and I've also passed three subjects at school. YEAH! It reminds me of Hannibal Smith from the A-team who used to say, "I love it when a plan comes together!" I think Lisete has been pretty great at following the masterplan of graduating university, and, now it's time for a break - pack my suitcase and fly under the palm trees. While I was packing my stuff, I discovered my collection of jewelry and accessories, and I decided to share a part of it with you.

Red Corner.

The Romantic Look. One of my favourites.

Kahjuks ma enam ei mäleta kõikide ehete päritolu, üsna palju ostan tavaliselt Reservedist, Promodist ja Vero Modast. Kõige-kõige ägedamaid olen kogunud endale reisidelt tänavakunstnike käest või olen ise meisterdanud. 

I'm not sure if I remember every accessory's origin, but I usually buy them from Reserved, Promod and Vero Moda. But the most prettiest ones I collect from my travels from the artists who sell their products in the streets. Those are very meaningful together with those I've made myself. 

Natural Style. 

The Feminine Look.


Nagu näha, siis kõrvarõngad on mul suureks sõbraks, aga kaelaehetega ei oska ma eriti midagi teha. Kunagi kippusid nad süües alati supikaussi minema või ukse käepideme taha jääma.. seega ma juba puhtalt ohutusnõuete tõttu loobusin neist. Igal juhul teie aga avaldage julgemini arvamust ja jagage kogemusi, kirjutage, mis ehteid teile meeldib kanda. Seniks aga hoidke suunurgad ikka üleval!

As you can see I'm great friends with earrings but I quite don't know what to do with necklaces. I've only experienced how I water them into my soup bowl or leave them behind the door handle.. so, purely because of safety precautions I've given up to keep in contact with such creatures. Anyway, I encourage you to be more responsive and share your experiences and tell me what kind of jewelry you like to wear! Until next time - keep your laughing dimples in action! 

My favourite - blue!

My crazy style. 

Sunday, March 10, 2013

When the Spring Is Playing Winter Games


Keset kevadeootust ja inglise keele tuupimist otsustas talv korraks ikkagi tagasi tulla ja visata veel üks -20-kraadine nädal. Ega ta mingi möku mees ole, kes ennast nii kergesti käest annab. Kevad peab ennast ikka kätte võitlema.. Tore on. Mulle tuli seoses sellega meelde, et mul on ju üks tutimüts, mille ma kunagi detsembris kudusin ja mis ilma tutita jäi. Kaaslasi talle salli ja kinnaste näol veel ei sündinud, sest mingid muud pakilisemad tegemised tulid vast peale. Aga kuna Abakhani pood lõi lahti jälle mingi vahva pildikonkursi, kuhu võib talve jooksul kogunenud loomingut saata (tingimuseks Abakhanist ostetud toormaterjal), siis ma lasin oma nooremal vennal väikest photoshooti teha. Üpris andekas ta mul. Mina tegin piltidega natukese nalja (loodan, et teile meeldivad) ja saatsingi ühe teele, ehk veel võidan midagi asjalikku... 
Pöidlad pihku.

In the middle of waiting for spring and cramming for English exams, winter still decided to come back and throw us another week with -20 degrees. Oh, so very kind of him! Spring really has to fight for his place. Fun. The whole "winter" situation reminded me of a hat that I knitted in December. She was supposed to have some company with a scarf and  the mittens but they were late for some reason. Anyway, as there's another picture competition taking place on a fabric/yarn/equipment store webpage, I decided to have a little photoshooting with my little brother. He is pretty talented at it, huh? I had some fun with the photos (I hope you like them) and sent one to the store, too, maybe I'll win something... 
Fingers crossed. 







Tuesday, March 5, 2013

March Is Marching On




Punkt 1. Kaua oodatud kaunikene kleit sai nüüd purki pandud.
Punkt 2. Sellega esitasin ma eelmise kevade moejoonise & modelleerimise ning mul pole koolis ühtegi võlga.
Punkt 3. Kui välja jätta mõned traageldamise nõelatorked küüne alla ja peale ja kõrvale ning ühe õmblusnõela alistumine minu näppude vahel pooleks murduda, on õmblemine minuga üha suuremaks sõbraks saamas.
Punkt 4. Esimene kevadekuulutaja, sõber Tõnu, on kohal. Ta ärkab üles ja lendab ja poriseb mul kahe akna vahel, kui päike on piisavalt soe. Aga praegu tulid jälle veidi külmemad ilmad ja ta läks uuesti talveunne.
Punkt 5. Tuludeklaratsioon paitas mu pangaarvet ja ma ei pea enam mõnda aega olema nagu lastud vares. 

Firstly. I'm done with the mighty long-sewn dress.
Secondly. I finally handed in my fashion drawing & modelling from the previous spring and I officially have no debts at school now.
Thirdly. If I leave out the fact that I continuously stabbed my fingers and nails with the needle and broke one with my fingers, I'm starting to become good friends with Mr Sewing.
Fourthly. The harbinger of spring is here! My good friend Tõnu the Fly, who lives between my two windows, usually wakes up when the sun is warm enough. Then he starts flying and singing to me. But as the weather turned cold again, he went back to hibernation. 
Fifthly. My tax return has pleasantly visited my bank account, which means that I may survive the spring until I go to work and earn something.




Ja nüüd siis kleidist endast. Moejoonises tuli võtta foto mingist objektist. Mõtiskleda, kuidas ta mind inspireerib. Haarata paber ja pliiats. Hakata sirgeldama. Vaatasin akent ja sirgeldasin kleidi. Kui pildi järgi tuli õmblema hakata, siis jätsin pooled sirgeldamised teostamata. Juhtus nõnda.

And now about the dress. In fashion drawing I had to choose a photo about any object. Had to think, how it inspires me. Had to grab for a paper and a pencil. Had to sketch something. I choosed to let the window inspire me. I draw a dress. And then I had to sew it. I hope there is still some similarity between them. 


Seniks aga olge vaprad ja hoidke ikka suunurgad üleval!

Until we meet again - keep your laughing wrinkles and dimples in action.







Sunday, March 3, 2013

A Flashback of Estonia's Birthday


Vahepeal on nii mõndagi mõnusat juhtunud. 
Esiteks see, et meie Eestikene sai väärikalt 95. aastaseks. Oh, seda õnne ja rõõmu! Mulle tundus, et pool eestirahvast oli Tallinna peale kokku aetud ja korraga oli kõigile kamaluga rõõmu ja patriotismi südamesse lükatud. Võib-olla oli asi lihtsalt päikses, mis kuidagi eriti soojalt ja suurelt meid üle piii-ka-piii-ka aja tervitas... Samas, siiski 24. veebruar ju. 

Since my last post there have happened several pleasant things.
First of all, our sweet Estonia got 95 years old and that was a dear thing to celebrate. If you are not Estonian, or, you even have not heard of this country before, this post might be boring for you and you will only partly understand it. But you are very welcome to have a little glimpse of Estonia. 
So, last Sunday, on 24th February it was Estonia's birthday. It seemed to me that half of the Estonians gathered in Tallinn and they were all filled with pure joy and satisfaction. The city was painted in blue, black and white and the sun greeted our nation with its most welcoming warmness after some long and frosty winter. It was the day of Estonians. 



Eesti sünnipäev pani mind mõtlema. 
Mulle meenus mu kolmeaasta-tagune Inglismaa kogemus.
24. veebruar 2010, kolmapäev, Yeovil, Inglismaa. 
Inglaste jaoks on see täiesti tavaline päev nagu iga teine. Aga ma ei taha sellega kuidagi leppida. 
Mis mõttes inimesed on kõik tööl ja koolis?!
Miks ma ei näe kõikjal sinimustvalgeid lehvimas? 
Kus on peomeeleolu?
Ja lõpuks kerkib ikkagi esile küsimus - KUS MUST LEIB ON?!


Lähen jalutama.
Leian märtsikellukesed ja teen pilti. 
Segadus.
Ma ei suuda otsustada, kas ma olen meeletult rõõmus, et tunda 15-kraadist sooja ja näha korraga nii palju kevadet või hoopis tunda ängi, et Eesti vabariigiaastapäeval puudub LUMI ja käre pakane, milles tavaliselt Vabaduse väljakul kõik Siim Kallased ja muu Eesti rahvas külmakringlitena oma härmas vuntsidega koos sõduritega rivis seisavad ja Hendriku tatsumisele kaasa elavad?! 

Korraga meenus mulle tüüpiline keskkooliealine eesti noor, kes unistab põnevusega välismaast ja sellest, kuidas seal üksinda toime tulla. Eestis puudub nagunii hea haridus ja pole tööd. Viskaks esimesel võimalusel varvast. Õnneks võin, käsi südamel, öelda, et vähemalt sellist suhtumist pole mul kunagi olnud. Välismaal on värskendav omada uusi kogemusi ja luua suhteid. Olen uhke, et olen juba viis kuud vastu pidanud, tõtt-öelda, Inglismaad nautinud. Aga... 


Tol sinimustvalgel päeval Eestist ära olla, tekitas vaid kibedust. 
Oli vaid suur üksindus ja tühjus. 
Jah, ma igatsesin LUND ja seda pikka piinarikast talve, mis oma pimedusega algab juba oktoobri lõpus ja arvestatavat soojust kingib alles aprillis... Ma igatsesin neid minu inimesi - emotsioonituid ja tagasihoidlikke eestlasi, kes ei hakka minuga bussipeatuses või poes maast ja eelkõige ilmast rääkima.. ma igatsesin seda, et ma saaksin avalikes ruumides kõigest niisama istuda ja ei pea igale möödujale/sisenejale otsa vaatama ja naeratama, vaid ma võin olla oma mõtetes ja ei ole sellepärast kohe terrorist.
Ma igatsesin internetti. Et see eksisteeriks pangas, raamatukogus, kohvikus...

Ärge saage minust valesti aru.
Ma iialgi ei vahetaks oma Inglismaa kogemust mitte millegi vastu. 
Inglismaa on mulle nagu teine kodu. 
Aga ta õpetas mulle, kes mina olen.
Ma mõistsin, 
kes on eestlane,
mis on Eestimaa
ja mis on eesti keel. 
Ma olen õnnelik koos oma rahvaga omal maal.
Seda isegi siis, kui Evelini kleiti sõimatakse plagiaadiks või kui keskmine palk katab napilt vaid elementaarsed kulud.







Estonia's birthday made me think about several things.
A memory of England came to my mind. 
It is 2010 February 24th, Yeovil, England.
It is like any other Wednesday for the Englishmen. But I tend to not accept it.
What do you mean by people are all at work or at school?
Why can't I see Estonian tricolor flags everywhere?
Where is the partying atmosphere?
And finally, WHY can't I eat ESTONIAN FOOD?!

I go for a walk to clear my mind.
I find some snowdrops and I take some photos of them.
Confusion.
I cannot decide wheather I am absolutely thrilled about the high temperature and nice spring, or, I am totally depressed that there is NO SNOW because usually we have frosty Estonians, statesmen and soldiers at the parade to celebrate Estonian independence. 

Suddenly, I find myself in the middle of thinking about young high-school-aged Estonians. They dream about foreign countries with the greatest enthusiasm. More often they even blame Estonia in poor education and jobs. They would take the first pane to the wealthy European countries, the US or Australia. Fortunately, I have never thought that way. I find it refreshing to build new relationships and get different experiences while being abroad. And, at that moment I am very pleased with myself that I've already survived - to be more accurate - I've enjoyed England for five months. But...

Being away form Estonia on that black-blue-white day, made me quite bitter. 
There was only loneliness and emptyness. 
And, yes, I truly missed THE SNOW and that neverending winter, which basically starts in the end of dark October and ends in the beginning of April... 
I longed for my people - those shy and not emotional Estonians, who usually look away when there's another person in the bus stop or any other public place. I missed that Estonia where I could almost froze to death in a snowdrift because nobody will ever notice my existence. Yes, I missed that land and those wierd people because they are my people
And, I also missed the Internet. Simply, that it would exist in banks, libraries, cafes... to communicate with those my people.

Don't get me wrong. 
I woulde never-ever replace my time in England with anything else. 
England is like my second home. 
But it taught me, who I am.
I realised,
who are Estonians,
what is Estonia
and what is my mother tongue - Estonian.
I'm just happy with my people in my land where I belong to.