Blog by ELLinspiration

Esimest osa Armeenia reisist saad lugeda  SIIT . KOLMAS PÄEV -  "Рыба!" Esmaspäeva hommikul seadsime suuna Sevani järve äärde. Olime teinud veidi taustatööd, et tegemist on väärt kuurortpiirkonnaga, kus rannas päikest võtta, ujuda ja nautida head kalašašlõkki. Ootas ees 70 kilomeetrit sõitu kirdesse ning loomulikult otsustasime veidi seikluslikumalt läheneda ja valisime ehedama armeenialikuma külatee, et paremini sukelduda Armeenia "päris" eluolusse. Peagi tegime peatuse, et ümbritsevat ilu pikemalt nautida. Künka otsas haigutas mõistagi pool maha jäetud klooster, mis oli vaja ilmtingimata üle vaadata. Rühkisime mäest üles ja salvestasime oma mällu kauni vaate. All ootas meid tugev silo või millegi muu hais. Joonatan teadis meile rääkida, et kummalised turbaplaadikestest tehtud virnad on tegelikult hoopis sõnnikust ja neid laotakse õhuavadega just teeäärsetesse päikselistesse kohtadesse, et need ära kuivaksid ja nendest pliidi alla tuld teha. Taaskord midagi, m

Üks tavaline juulikuine laupäev Tallinnas. Autosid ja inimesi annab tuletikuga taga otsida. Mustamäe keskuse esine autoparkla haigutab igavlevalt, sest kogu eesti rahvas on vist metsadesse-põõsastesse ja mere äärtesse pagenud. Osad on kindlasti kaugetes lennujaamades ja põnevates seiklustes, kodumaalt kaugel. Üks tavaline juulikuine esmaspäev. Vihma sajab, on mõnusalt soe, lausa troopiline. Saabub tipptunni aeg - kell on neli pärastlõunal. Sõpruse puiestee on rahulik ja tühjavõitu. Mõned autod voorivad töölt koju, aga juhid pole närvilised, sest ilmselt alles eile jõudsid puhkuselt tagasi, on puhanud ja rõõmsameelsed. Kesklinn on samuti meeldivalt malbe. Ometi jään ühistranspordiga Mustamäelt bussijaama sõites ajahätta oma kohvrit kaasa tarides. Jõuan neli minutit enne bussi väljumist bussijaama. Huh! Jõudsin. Viskan kohvri bussi pagasiruumi ja vingerdades leian oma istumiskoha stiilse kohvilõhnase naise kõrval. Buss hakkab vaikselt liikuma. Pärnu maanteel on siiski ummikud ja Tall

Jerevan Tsiternakaberdi mäelt Enne, kui Armeenia kohver sai pakitud, oli minu jaoks selge - sellest reisist peab vormuma blogipostitus! Reisil käidud ja siin ma nüüd olen - juba mitmes õhtu järjest kirjutan ja kirjutan. Et lugemine liiga pikaks ei veniks, otsustasin jagada oma mõtted mitmeks eraldi postituseks - siin on esimene osa Armeenia kogemusest. Ilma ilustamata. Tuleb pikk lugemine - oled valmis? Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olen sõltuvuses. Jah, ma olen raskes sõltuvuses reisimisest. Ma ei oska enam teisiti elada, kui et vähemalt kord aastas ma pean sellest armsast Eestist välja saama, et kogeda midagi täiesti teistsugust võrreldes koduga: sööma toite, tajuma elukorraldust, kohtuma inimestega kelle olemasolust pole mul varasemalt mingitki ettekujutust. Ma lihtsalt p e a n, sest nüüdseks olen ma aru saanud, et siin maailmas on nii palju imelist, mida Jumal on loonud ja ma igatsen igal oma pikemal puhkusel näha väikse kübekese rohkem sellest röögatust ilust, mida