New York City Empire State Buildingu tipust. On augusti viimased-vihmased päevad. Istun oma Mustamäe kodus köögi laua taga. Kohvikruus aurab nina all. Kuulan Norah Jonesi "Back to Manhattan" . Vaatan USA reisi pilte ja mõtlen, et NÜÜD on see hetk, mil ma kirjutan end taaskord tühjaks. Ilmselgelt see tühjaks kirjutamine venib mitmete õhtute peale... Keeruline on alustada. On olnud imeline suvi täis hulgaliselt reisimist nii kodu- kui välismaal. Olen olnud nii looduse keskel haudvaikuses ja jõllitanud mitu päeva peegelsiledat järve, kus ainus heli on kiili tiivasulpsatus vastu vett; kõlgutanud kiiges jalgu ja lugenud nii mõnegi raamatu; noppinud sääselises männikus mustikaid ja keetnud moosi; kimanud autoga pilvepiiril mägedes ja ajanud lehmakarjasid laiali; ning olen ka olnud maailma suurlinnades, kus vaikuse tähendus on unustatud, sireenid üürgavad, inimmassid voorivad mööda umbseid metrookäike ning prügi lendleb... See kõik on avardanud maailma mõistmist ja minu kitsast