Friday, July 6, 2018

Unistus Islandist


Viimasel ajal kuulen palju küsimust, "Kuidas Islandi reis läks?". See on üks nendest irriteerivatest küsimustest, kui Sa lõpetaksid keskkooli ja Sa üldse ei soovi oma tulevikuplaane igale inimesele avaldada, sest tegelikult neil pole sooja ega külma, mida Sa päriselt teed - vähemalt on millestki rääkida. Aga ma ei taha, et keegi, kes on minult reisi kohta juba uurinud, end halvasti tunneks. Ma tean, et paljudel on siiras huvi ja samamoodi ka teadmatus selle müstilise maa ees ning selleks uuritaksegi. 

Ühel juunikuu õhtul kuulasin Spotifyst Ólafur Alrandsi lugu, mille pealkirjas on nii palju kohaliku keele tähemärke, et ma ei saa seda siia välja kirjutada. Aga KUULAKE. Ausalt, kui Sulle läheb see postitus korda, siis palun katkesta oma muud tegevused ja kuula lugemise taustaks seda pala. Ma olen juba mõnda aega olnud lummatud islandi muusikast (Ásgeir, Múm, Sigur Rós, Jónsi, Ólafur Alrands jpt) ning üleüldse sellest salapärast, mis Islandiga kaasas käib. Tol juuni õhtul taas islandi muusikat kuulates olin täiesti pahviks löödud, sest mulle lõpuks jõudis päriselt kohale, kus maailma serval ma ära käisin ja kui lummav sealne loodus oli.. Unustasin täielikult ajataju oma reisipiltide sorteerimise osas ning viimaks jõudsin oma mõtetega punkti, kus otsustasin, et pean mõned muljed kirja panema ja teiega jagama. Seega - be prepared, tuleb pikem lugemine! Kui Sa ei viitsi kõike läbi lugeda, siis postituse lõpus on mõned kokkuvõtted ja märksõnad..

Ma saan nüüd aru, miks nii paljud omanäolised ja erilised loomeinimesed (kudujad, kunstnikud, filmi režissörid, muusikud jpt) on pärit Islandilt. Seal maal on lihtsalt nii vähe segavaid faktoreid (teised inimesed, linnad, liiklus jms) ja tohutult "ruumi" ja "aega" olla...

Kuulata. 

Vaadata. 

Imetleda. 

Mõelda. 

Kõikide nende tegevuste sümbioosina tekib loomulik tung midagi luua, sest pidevalt oled inspireeritud sellest vaikusest ja rahust ning joovastavalt kaunist ja eriskummalisest loodusest. Ma tean, et ma kasutan siinkohal arulagedalt ülistavaid omadussõnu, kuid need on vaid kübeke sellest, mida Island tõeliselt pakub. See lõputute koskede ja podisevate geisrite ning salapäraste vulkaanide maa... Lihtsalt nii palju lihtsam on Islandi looduse keskel tajuda, Kes selle loodu taga on... ja kuidas siin maailmas on nii palju ilu, puutumatust, ürgsust!


Seitsme päeva jooksul üritasin harjuda sellega, kuidas suvel on ööpäevaringselt valge. Ka kella kahe ajal öösel silmi avades võisin näha eestlase mõistes päikseloojangule iseloomulikku hämardunud valgust. Samuti tuleb tunnistada, et isegi siis, kui päeval oli taevas ühtlaselt pilves ja sajune, oli olemine helge. Vastupidiselt suvele ma ei kujuta ette, milline pimedus valitseb talvel.. Ilmselt on see midagi, mida ma ei igatse ja mis muudab mind tänulikuks, et Eestis on ka talvel (võrreldes Islandiga) võrratult valge ja helge. Jah, ma päriselt ka tunnistan seda. Samamoodi mõistsin ma Islandil, kuidas ma ei tahaks enam kunagi eesti kliima üle viriseda.. Islandi niiskus ja pidevalt muutlik ilm (see on ka vast ainuke närvilisust tekitav nähtus kogu maal) - kord paduvihm ja tugev tuul, siis kergem tuul, päike, kerge vihmasabin jne - nõudsid minult teatud hetkedel päris suurt pingutust, et leppida selle niiskuse ja rõskusega, mis seal valitseb. Lisaks 7-12-kraadine juunikuu pole see, mida suvelt ootaksin.. Õnneks on islandlastel nii looduslikud kuumaveeallikad kui ka geotermaalenergial põhinevad väliujulad. Ka väikene ujulakülastus podisevas õuebasseinis sulatab viimse kui tardunud liigese või kalgiks muutuva olemise ja taas võib Islandit edasi nautida. Väga islandlik komme, imeline alternatiiv saunatamisele! 


Kust see Islandi armastus siis tuli? Minul on see salaja alati kuskil põues püsinud. Siiani uskusin, et Islandil käik jääb üheks unistuseks, millest on mõnus mõelda, kuid mis iialgi ei täitu. On see ju üks kulukas, kauge ja müstiline maa, millest ei teagi midagi muud peale ürgse ja meeletult uhke looduse ning erilise muusika, filmide jms. Aga tänu sõprade salapärasele kaasunistusele sai visiit teoks. Siinkohal kummardus Helinile ja Sven-Joonatanile, kes mitte ainult ei unista ja räägi, vaid aitavad lubadusi täide viia ja tegutsevad nende nimel. Aitäh, Josua, et soostud me hullustega kaasa tulema ning hoiad südikalt mu reisikundede top 7 esikoha tiitlit!


Kuidas see kõik algas? Pikk lugu lühikeseks: 
- novembris 2017 allkirjastasime salapakti - me lähme 2018 Islandile
- detsembris 2017 sündis facebooki chat nimega Ei-jah-jala-öökull - nimi tulenes guugeldamise tulemusena leitud vulkaani Eyjafjallaökull, mis 2010. aastal purskas ja Euroopa lennuliikluse seiskas
- jaanuaris kraapisime kõik oma säästud kokku ning ostsime lennupiletid kaunis okei hinnaga
- kuni märtsini jahtisime võimalikult maheda hinnaga airbnb ööbimise Reykjavíki ning mais saime viimaks ka rendiauto

13. juuni pärastlõunal algas meie seljakotireis Kopenhaageni kaudu Reykjavíki. Jah, see oli üpris muhe avastus üle-eelmisel õhtul, et selline vahva lennufirma nagu WOW Airlaines lubab käsipagasina pardale vaid väiksemõõdulise seljakotiga. Mõeldud-tehtud, võtsime selle väljakutse vastu. Ma pole ealeski nii väheste vahenditega reisinud ning tuleb tunnistada, et see oli üks mõistlikumalt läbi mõeldud ja pakitud reisipaun! 
Omaette trall oli muidugi vahetult enne lennule minekut, kui meile taheti tünga teha ja mitte pardale lasta, sest me ei jõudnud oma esimese lennu hilinemise tõttu piisavalt vara boardinguks kohale. Mõned intensiivsed sõnavahetused ja lõpuks saime oma piletid. Viisakusest lennufirma reeglite vastu toppisime oma paksud joped selga ja esimese päeva võileivad taskusse, et tõestada oma ühe seljakotiga lendamist... Pardale saamisel polnud neil meie jõupingutusest aga sooja ega külma.. Aga kogu selle siplemise tulemusena oli lennukisse sisenemisel tõepoolest WOW! moment, kui selgus, et meile anti äriklassi kohad, kus meil, suurejalgsetel, oli tõeliselt lustiline istuda ja nautida seda vabadust ja mugavust! 
Island - siit me tuleme!


 Kui autorendis saime oma asjad aetud (ja mina autojuhina oma mõnusa šokiteraapia Islandi looduse ohtude osas; samuti mõnusalt deposiiti tasutud), siis lükkasime selle Asgeiri tümmi peale ning sõitsime sisuliselt mööda müstiliselt lagedat, aga vulkaanilist kiviklibust mügarikke täis justkui kuumaastikkupidi Reykjavíki  airbnb koju. Milline hubane Ikea stiilis pesa - hurraa! Aeg oli hiline, kuid kõhutühjus ajas meid aga kohe kodunt välja süüa ostma. Ainsana oli avatud Tacobell/KFC, kus saime taas šoki osaliseks - see maa on tõesti kallis.. See oli mu elu kalleim ja ka väikseim quesadilla - 15€, kuid vähemalt kustutas nälja. 


Ega uuel hommikul toidupoes käik seda šokki vähendanud. Oma arust ostsime hommikusöögi materjali ning veidi kuivaineid, kuid ühine toiduarve tõmbas ikka korralikult vaiba alt.. 15-25€/kg (siiani olen harjunud Eestis ostma kana hinnaga 3-5€/kg) maksva liha mõtlesime esialgu Islandi poodidesse jätta, kuid reisi jooksul saime endale mõnel korral ikkagi tuunikala ja hakkliha lubada, mis mingis toidupoes eriti rõõmsa hinnaga meid ootasid. Tõsi, toit on siin maal kallis. Tegelikult mistahes teenused ja kaubad niisamuti. 1,7€/l bensiini lörtsutasime oma Fordi ka omajagu, sest 1600-kilomeetrine uhamine Islandil nõudis oma osa. 


Samas tuleb tunnistada, et nälga me ei jäänud - tugevad hommiku- ja õhtusöögid oma airbnb kodus olid igati head tänu masterchef Siibakutele. Igalõunase võileivabufee valiku eest hoolitsesin mina, pakkudes variatsiooni praemuna, avokaado, singi ja juustu vahel. 30-50-eurosed praed erinevates Reykjavíki söögikohtades polnud just eriti kutsuvad.. Vähemalt meie lõunased võileiva söömingud ja puuvilja-snackbari vahepalad olid alati paikades, kus söögiisu läks meelest ära, sest vaade oli hinge mattev ja kõrvu lukustav! 


Esimesel päeval avastasime Golden Circle'i ühte piirkonda (enamik Reykjavíki ümbruses olevad kõige külastatavamad vaatamisväärsused ja kõige turistikamad kohad) ja alustasime geisritest. Paaritunnine sõit mööda omapäraste mägede-tasandike vaheldumist oli elevust tekitav ning igasugune udu- või majade korstendest tulev suitsupilv pani küsima, kas tegemist on geisritega.. Haukadaluri geisrite alale jõudes nägime tõepoolest auravaid ja podisevaid lompe, mudamülkaid jms, mis olid osaliselt piiretega ümbritsetud, et turistid oma näppe keevasse veeojadesse ei topiks ning hoiaks mõistlikult eemale iga mõne minuti tagant purskavast Strokkur geisrist. 


Teisel päeval sõitsime maha ligi 400 km ja plaanisime Snaefellsjoekulli rahvusparki minna. See oli minu poolik arusaam Islandist, et rahvusparki saab niisama mõneks tunniks jalutama minna (a la nagu Lahemaa mõnele matkarajale). See park oli aga mäe otsas. Islandi mäed on lumised ja nendes matkamine nõuab vastavat ettevalmistust ja varustust. Meie plaanid ei jäänud katki, vähemalt saime ühele läänepoolsele Islandi poolsaarele tiiru peale tehtud, sõitsime ümber mäestiku ning nägime tee peal võrratuid vaateid - koski, lumiseid mäetippe, kivimügarikest välja, mäslevaid lained pankrannikul, musta liivaga randa ja veel muid erilisi loodusnähtuseid, lisaks üksikud talud ja imearmsad kirikud. Muide, fun fact, vanasti oli igal jõukamal islandlasel oma talu kõrval isiklik kirik. Tänapäeval näitab jõukust vast maja kõrval seisev/vad kangema kraadiga auto(d)...






Kolmandal päeval olime veidi segaduses, mida teha, sest päev otsa ladistas vihma sadada. Plaanisime Reykjavíki avastada ja ringi jalutada, kuid sellise vihmaga polnud see mõeldav. Seega täitsime meie seltskonnas olevate ajaloolaste unelmad ja külastasime National Museum of Iceland'i. Saime mõnusa ülevaate sellest riigist, millel on Taani ja Rootsiga tihe ajalugu, sekka veidi briti mõjusid. Tore oli avastada, et järgmisel päeval on nende iseseisvuspäev - 17. juuni 1944. aastast seda tähistatakse. Väike paraad hobuste ja orkestriga, mõned kõned ja muusikalised etteasted, ei midagi suurt ja uhket... Olgem ausad, igal riigil ei peagi olema südantlõhestavaid ajaloo mälestusi sõdadest ja vabanemisest võõra võimu alt. Loogiline, et Islandil pole probleeme, mis igal teisel riigil maailmas. Pole tülikaid naabreid, pole ka sõdu.




Muuseum koos kahe "kohaliku" eesti sõbraga (Halló, Anneli ja Sillen!) läbi uuritud, läksime Ikeasse, teadagi, miks. Tahaks võikuvaba ja sooja lõunasööki, mille kulutamiseks ei peaks saarelt lahkuma, vaid saaks veel 4 päeva süüa ja elada. Rootsilikud köttbullar'eid (lihapallid) küll saime, kuid kartulipüree asemel olid keedetud kartulid ning traditsioonilist pohlamoosi pidime ise oma taldrikul ette kujutama. Aga me ei virisenud, sest saime korraliku kõhutäie, lisaks veel magusat endale lubada ning ei pidanud selle kõige soetamiseks loovutama oma neerud või jala... Tõtt-öelda oma parema jala loobumisest mul väga kahju poleks olnud, sest miskipärast oli see tolleks päevaks korralikult pinges, kui mitte öelda krampis. Esimese kahe päevaga 600 km maha sõitnud gaasipedaali lihas andis korralikult tunda. Ikea miljöö keskel kadus aga igasugune lihasvalu ja asendus südamevaluga, sest meie kaugsuhe Ikeaga lihtsalt ei toimi - Ikea, Sa kas tuled Eestisse või ma kolin ise riiki, kus Sa mind ootad. 

Samal ajal, kui meie (loe: mina) Ikeas kurameerisime, siis Josua veetis aega kohalikega mingis Reykjavíki pubis ja vaatas Islandi-Argentiina mängu. Meie nägime seda lõunasöögi taustaks ning Ikeas ringi jalutades olime rõõmsad, et meil peaaegu et privaatne Ikea külastus oli ette nähtud. Isegi teenindajad olid telerite ette naelutatud, teadagi, miks ... 







Õhtuks jäi vihm järele, tegime kesklinnas jalutades Reykjavíkile tiiru peale. Armsad rootsilikud Bullerby-stiilis majad, samas palju imeliku arhitektuuriga 70ndate kandilisi uberikke, aga ka modernseid tänapäeva maju, mida jõudsalt juurde ehitatakse. Uudistamist vääris ka Harpa, arhitektuurselt võimas kontserdimaja. 

Neljandal päeval, pühapäeval, võtsime ette teekonna Islandi kõrguselt teist koske vaatama minna. Kohale jõudes mõtlesime, et kas me seda Glymurit ikka vaatama lähme. Tegemist on eramaal asuva kosega, kus väga palju julgestust või juhiseid pole. Turiste ka väga palju pole. Autode parkimisplatsil oli vaid tagasihoidlik kaart ning väike märkus mugavate jalatsite kohta, ei midagi muud. Mõtlesime, et mis seal ikka - 5 km matkame vabalt paari tunniga ära, kui tahame ka teed nautida, pole mingit veepudelit ega toidumoona vaja, see käib kiirelt.. Õnneks Helini funktsioneeriv mõistus kutsus meid korrale, et ilma midagi kaasa võtmata me edasi ei liigu. Paar veepudelit, puuvilju-snackbare kaasa ja minek! Ma vist ei unusta ealeski enda kommentaari, "See on selline Kristiinesse ja tagasi jalutus"... See, et mind ootab ees neljatunnine matk 198-meetrise võimsa kose avastamiseks, mil ilmastik vaheldub kolm korda ning mul tuleb kahel korral liustikukülmast jõest läbi kõndida, ei osanud ma unes ka näha. 

Üsna teekonna alguses oli vaja ületada väike madala sügavusega jõgi, millelt läks palk üle ning kõrval oli tross, millele sai toetuda. Jälgisime, mida teised matkajad teevad - jalatsid tuli ära võtta, riputasime need kaela nagu vandersellid ning tegime ära. Algus oli lahe, sest esimest korda nägime Islandil päikest. Nautisime ronimist ja kirjeldamatut vaadet fjordi serval kõndides. Ah jaa, kas ma juba ütlesin, et seda vaadet ei saa kirjeldada, sest selleks puuduvad sõnad, mis väljendaksid päriselt seda, mida nägime? 

Kui kuskil tunnike olime juba kose kohina saatel roninud ja tõeliselt ahminud endasse neid võrratuid fjordi vaateid ja päikest ning pildistanud ja filminud oma iCloudid täis, hakkas minus häirekell tööle. *Esiteks - ma ei jõua enam - mis siis, et mu füüsiline vorm on viimastel kuudel paranenud, ma väga ei jõua enam selles tempos edasi spurtida. *Teiseks - need tormised vihmapilved ei too head siia mäetippu. Mis siis, kui tulebki torm? Selline päris Islandi tuul, mis puhub meid hetkega siit alla orgu? *Kolmandaks - kui palju meil veel minna on? Kuidas seal üleval see kõik välja näeb - kas me peame sellest jäisest jõest läbi ujuma? Sama teedpidi tagasi tulema? Appi. Ma ei taha siin enam olla, sest ma kardan. Aga ma ei kavatse üksinda siia jääda või veel hullem - alla tagasi minna. Ma tahan siit ära! - Need olid täpselt mu mõtted, aga ma püüdsin end vaos hoida, et teiste olemist mitte ära rikkuda. Õnneks (vist saab nii öelda) oli meie seas piisavalt hulle, kes mind maha rahustasid ja panid täiega edasi - sest olgem ausad, see oli ka ainus mõistlik variant. 

Iga mõne aja tagant tiirutas mäe veerul ka kopter - ilmselt vaadati üle, ega kegi abi vaja.. Teiselpool fjordi kõndivatest matkajatest saime aru, et kuskil üleval peab ka jõe/kose ületamine toimuma. Keegi meile vastu ka ei jalutanud, seega mõeldud-tehtud - rühime aga edasi. Üles jõudes oli vaade veelgi võimsam. Vihmapilvede ja päiksepaiste segu muutsid taamal olevad mäed ja mere veelgi kaunimaks.. Siin oli lihtsalt nii palju, mida vaadata ja endasse imeda. 

Kõik minu sees justkui puhkas. Siiani on see kõik olnud väärt seda vaeva. See ligi paarisaja kõrgune kosk on lihtsalt võimas! 
Raske oleks sellisel hetkel mitte mõelda Jumalale. 
Raske oleks mitte uskuda, et Jumal on selle kõik loonud. 
Raske oleks sellisel hetkel mitte mõelda, kui eriline, et kõige selle ürgse loodu ja ilu keskele tahtis Jumal panna veel inimese...



Veidi hakkas vihma tibutama. Siin üleval oli sootuks teine maastik - täiesti tasane murumätastega väli, mille keskel vulises vaikselt väike jõgi, mis mõned kümned meetrid nüüd juba meist selja taga kukkus paarisaja meetri kõrguselt alla sügavikku, mõlemal pool võimsad kaljud/kiviklibust mäe servad, mida mööda just üles olime rühkinud. Jah, see oli võimas, aga nüüd olime siin üleval ja siin polnud ühtegi silda või mistahes instruktsiooni, kuidas teisele poole jõge saada. Seega kõndisime veidi edasi, et jõe vool oleks võimalikult madal ning kui viimaks leidsime enda mõistes sobiva koha, siis taaskord - tossud jalast, püksisääred üles ja minek! Kuna jõgi oli siin laiem ning vihma hakkas ka korralikumalt sadama, siis mööda liustikukülma veega ja tervapõhjalist jõge oli jalgadel üpris valus ületada. Õnneks saime kõik õnnelikult teisele poole kallast ilma viperusteta ning kui jalatsid said jalga, väike piknik peetud, hakkas kiirelt jälle soe. Matk mäest alla võis alata teisel pool kallast!






Teine pool jõge oli sootuks teistsuguse maastikuga - oluliselt laugjam, rohusem, malbem. Ka vaated olid siinpool lahjemad või olime selle iluga lihtsalt jõudnud ära harjuda? Vihm jäi järele ning päike tuli taas välja, kindlust tuli juurde, et me võime kunagi isegi autoni tagasi jõuda. Kõige naljakam selle matka juures oli see, et mõnisada viimast meetrit enne parklat suutsime me totaalselt ära eksida. Ei näinud me ühtegi matkajat ega teeviita. Keset põõsaste rägastikku olime teeotsa kaotanud, kuid pärast mõningast tagasijalutust leidsime selle üles ja jõudsime veidi teist teedpidi täiesti ootamatult alguspunkti tagasi. 
Millega me täna olime hakkama saanud...?!
8 km, 4 h mägimatka. 
Ma arvan, et see oli matk, millest ma olen teatud määral unistanud, aga milleks ma üksinda poleks ealeski võimeline olnud. Seega, aitäh, sõbrad, et mind millekski nii pööraseks ja ilusaks motiveerisite! Nr 1 kogemus!

Ka viies päev pakkus meile päikest ja lummavaid koski. Sõitsime Islandi edela- ja lõunakallastpidi kõige lõunapoolsemasse linna, Víki. Selleks võtsime terve päeva, et kõik tee peale jäävad imelised paigad ka üle vaadata. Nägime kahte võrratut koske - Seljalandfoss ja Skógafoss. Ühe kose taga sai jalutada ja imetleda mõnekümne meetrist veekukkumist. Nägime maanteel sõites eemalt kauneid lumiste mütsidega mägesid, sealhulgas ka meile kalliks saanud vulkaani Eyjafjallaökull. Lisaks sellele ujusime ühes soojas mägijärves (õigemini basseinis, mis oli täidetud maapõue sooja veega), nägime mitut randa, kus oli must liiv ja metsikud Atlandi ookeani lained. 

Kujutle, et seisad musta liivaga rannal, mille võimsad lained tulevad ehk kaugelt avamerelt.. ja silmapiiril olev meri kohtub maismaaga alles Lõunapoolusel... Kas tekib maailmalõpu tunne? 



Jõudis kätte kuues päev. Taaskord sadas laia vihma, mistõttu kuskile kaugele ei sõitnud, vaid (uuesti)avastasime Reykjavíki. Pikkade kaalumiste ja kalkuleerimiste tulemusena otsustasime, et me tahame viimast õhtut tähistada väljas söömisega, pealegi ühel meie seast oli järgmisel päeval sünnipäev, seega, mõeldud-tehtud. Blue Lagooni ligi 80-eurone külastus võib jääda turistidele, kes armastavad kõik põhilised turismimagnetid üle vaadata ja külg külje kõrval aega veeta. Kindlasti on see taaskord üks imeline koht ja kogemus, aga meil oli piisavalt mõnusaid ujulakogemusi, kus sootuks kohalike Islandi elanikega jutustada ja tundide viisi sellest maast süvaanalüüsi koostada. Meie jaoks ehedam kogemus. 

Oma reisi lõpetasime üdini õdusas kohas söömisega. Ei saa mainimata jätta, et 32-eurone praad on siiani vist kalleim, mis olen ostnud, kuid see oli seda väärt, eriti seltskonnas, kus viibisin.



Kui tagasiteel Stockholmi Arlanda lennujaamas aega surnuks lõime, ei saanud ma veel päris täpselt aru, kus me ära käisime ja mida nägime. Poolunetu öö oli teinud oma töö ning ainus, mida suutsime üleväsinuna märgata ja nautida, oli hiiglama odavana tunduv toit! Lõunaks sõime vist suurima kebabiprae, mida minu silmad ja kõht näinud-tundnud on. Alles praegu neid ridu kirjutades ja pilte vaadates on päriselt kohale jõudnud, mis unistuses me rändasime..


Taustal Eyjafjallaökulli vulkaan

Mõned paigad, kus ära käisime:

3 asja, mida ma Islandiga seoses ei igatse:
- rendiauto (meie armas Ford Fiesta, millega mööda maanteedpidi mäkke sõites üle kolmanda käigu polnud mõtet kasutada, sest auto jäi lihtsalt seisma...) 
- ilm (konstantne niiskus, rõskus)
- elu kallidus (eriti liha) 

3 asja, mida ma Islandiga seoses igatsen:
- loodus, loodus ja veelkord loodus - kosed, kuumaasik, vulkaanid, puhas õhk - sellest kõigest tulenev vabadus, mõtete puhtus, inspiratsioon
- pole liiga palju inimesi
- pole sääski ja putukaid

3 asja, mida ma reisimisel uuesti läbi kaaluksin:
- jõuda lennujaamas gate'i vahetult enne boardingut
- reisida vaid ühe seljakotiga (just WOW Airlines things)
- low budget reisimine

6 asja, mida veel teeksin/jäi tegemata:
- sõidaksin mõnele saarele, et tee peal näha vaalu ja saarel vaadata kohalikke linde (Islandile iseloomulik atlantic puffin)
- maitseks kohalikke toite (mädakala, must vulkaanisool)
- reisiks camperiga ja teeks saarele tiiru peale
- hobustega ratsutamine?
- ostaks islandi kampsuni või vähemalt sealset lõnga!



Kel soovi, tutvuge Islandi muusikaga SIIN.
Põnevaid avastamisi Islandil!

Monday, February 5, 2018

Kootud toolikate


Tundub, et enamik mu projekte on sellised, et teen neid lihtsalt tegemise pärast, aga mingi hetk jõuan punkti, kus tekib küsimus, mis on selle eseme funktsioon. Antud toolikatte elulugu on siis selline, et ilmselt 3-4 aastat tagasi ostsin mingilt Abakhani allahindluselt kootud paelast "lõngakerad", millele ma ei suutnud "ei" öelda. Mõnda aega vedelesid need kuskil kapis, enne kui nendest midagi tegema asusin. 

Esimene mõte oli see, et teeks kampsuni. Mis käsitööline ma olen, kui elus vaid kaks kampsunit teinud olen?! Nii ma siis asusin midagi ekstravagantset kuduma.. mummudega ja puha.. (vaata SIIT) juba pärast paari päeva sain aru, et sellest materjalist ei jätku ühe tavalise kampsuni kudumiseks. Aga ma ei jätnud jonni ja tegin edasi, sest äkki oleks saanud mingid kelmikad varrukad õmmelda külge..

Seisma see töö jäi ning hea aasta aega oli ta kuskil kapi põhjas peidus, kuniks pärast paari kolimist taas päevavalgele tuli. Sügisel kui kool taas algas, siis võtsin selle hallikakirju töö ette ja mõtlesin, et aitab. On aeg see üles harutada ja sellest midagi praktilist teha. Tundus loogiline, et sellest võiks saada väikse teki. Nii ma siis alustasin teki kudumist ja tegin seda mitme kuu vältel nii, kuidas juhtus. Sõpradele ütlesin, et see on mu pärast-tööd-närvide-rahustamise-kudumine. Kõlab, nagu ma oleksin mingi närvihaige pedagoog.. Aga kui aus olla, siis 2017 sügis oli omaette karussell. Kolisin ju augustis tagasi oma valgesse korterisse ning samal ajal oli tihe kolimisprotsess käsil ka tööl (koolis). Mul oli vaja sisustada oma uued klassiruumid ning kahjuks võtab mul kohanemine päris kaua aega. Õnneks on kudumine alati minu jaoks see parim viis, kuidas pärast tööd lõõgastuda ja töömõtteid peast välja saada. Kes kudumisega tegeleb, see mõistab - "I knit, so I don't kill people." 
Vähemalt on nüüd sellel toolil pehmem istumine..

Mõõdud: 60x75 cm
Pärlkude/ripskude raamina ümber








Wednesday, October 11, 2017

Vaiba heegeldamisest ja keskendumisvõimest


Oktoober on vaikselt poole peale jõudnud ning ma olen esimese selle õppeaastase "pärast-tööd" projektiga ühele poole saanud. Eks ta nii ole, et kui mõni paneb töölt koju tulles teleri tööle ja sukeldub diivanisse, siis mina haaran mingi näputöö järele. See aitab mul lõõgastuda, maandada kõik tööpinged (kui neid on), mõelda "pea tühjaks" ning samal ajal nokitseda millegi kallal, mida olen ammu omale koju tahtnud. 


Siin on minu kaua igatsetud ümmargune heegeldatud vaip, mille idee korjasin üles SIIT. Kui esialgne idee nägi ette kümmekonna sentimeetrise läbimõõduga tassialust, siis mina soetasin hiigelsuured puuvillasest/trikotaažist paelarullid ning asusin skeemi järgi vaipa heegeldama. Kasutasin selleks nr 9 heegelnõela (kusjuures nii suure töö jaoks oli kummist käepidemega heegelnõel mugavaim!), oma lemmik Zelluloosi paberipoest ostetud kääre ning  otseloomulikult imelisest Inges Boutique'ist tellitud trikoopaelu. Materjali kulus ca 6 kg kanti. Vaiba läbimõõt on umbes üks meeter ning 2/3 sellest on loominguliselt enda suva järgi heegeldatud. Isegi kui pidin vahel terve tunni jagu tööd üles harutama, sest viimane ring jättis vaiba ikka väga lainetama, siis jäin lõpptulemusega väga-väga rahule. Enda arvates sobib see minu vanavanaema ümmarguse laua alla nagu valatult. 


Tuleb tunnistada, et ega üle ühe tunni ei tahtnud järjest heegeldada, sest selline massiivne töö võttis ikka randme sellest "aerutamisest" korralikult läbi. Selleks, et käsitööline omale töövigastusi ei tekitaks, tuleb tõsiselt teadlikult osata piiri pidada. Ükskõik, kui palju enam ma olen hakanud heegeldamist armastama, siis kudumisel ma nii suurt ohtu randmete väsitamisel ei ole veel kogenud kui heegeldamisel. Seega tunnike tööd ja veerand pausi ning seejärel uuesti tööle.

Käeline tegevus on üks huvitav ja omanäoline hobi. Seda mõistavad vaid need, kes on sellega kokku puutunud. Kui ma midagi koon, heegeldan, õmblen.., siis alati oleks hea midagi taustaks kuulata. Mõte ja käed teevad ainulaadset koostööd, mille taustal mõte on justkui keskendunud, kuid samal ajal ka seisab ning ootab mingil viisil kasulikku toitmist. Kordan veelkord, et sellest saavad aru vaid asjaarmastajad. Mäletan hästi, kuidas ülikooli ajal oli parim viis üldainete loengutes mitte magama jääda ning konsentreeritult kuulata siis, kui parasjagu midagi kudusin. Pean tunnistama, et nende loengute sisu jäi eriti hästi meelde, kui ma mingit näputööd tegin, nii et isegi konspekti polnud vaja teha!

Kui suvel saab pärastlõunastel aegadel kuulata Kuku või Vikerraadio ühiskonnateemalisi huvitavaid saateid (see on lihtsalt nii omane ühele õmblejale mu meelest!), siis praegu meeldib mulle õhtuti vaadata ERRi kultuuri-, poliitika-, ühiskonna- jne teemalisi saateid ning mõelda kaasa teemadel, mis on hetkel aktuaalsed. Eriti kosutavalt mõjuvad veel loodussaated või hoopis inspireerivad jutlused (näiteks SIIN keskkonnas).  

Viimasel ajal olen aga täheldanud midagi väga huvitavat. Ma suudan keskenduda paremini kui varem ning olen hakanud oluliselt rohkem lugema (ja nagu näha, siis ka kirjutama :) ). Miks? Ma arvan, et vastus on väga lihtne: otsustasin poolteist kuud tagasi, et ma ei soovi oma koju telerit. Tunnistan, et ma siiski vaatan mõnikord ETV või ETV2 saateid arvutist, kuid see pole võrreldav sellega, kui omasin telerit, kust võisin erinevaid kanaleid tarbetult kruttida ning niisama oma aega surnuks lüüa. Teler klammerdab. Tekitab viitsimatust ning salakavalalt röövib aega, mis otsekui hetkega kuskile kaob. 

Tundsin, et mu keskendumisvõime langes väga madalale. Veelgi raskem oli aga arvutist lugeda pikki tekste, artikleid või sootuks paberkandjal raamatut. Lugemine nõudis pingutust eriti veel siis, kui tegemist oli interneti keskkonnaga, mille paremal pool hüppasid auto- või moerõivaste reklaamid, vasakul vilkusid erinevad ostusoovitused ning all jooksis uudistevoog koos valimisreklaamiga. See kõik väsitab, täidab mõtlemist tarbetu infoga ning ma ei imesta, miks enamik inimesi sootuks loobub igasugusest lugemisest. Ühel hetkel hakkasin pikemaid artikleid Wordi dokumenti ümber kopeerima selleks, et saaksin ilma silmi ja aju häirimata rahulikult lugeda. 

Telerist loobumine on aidanud mul oma aega efektiivselt ära kasutada: minu igapäevased kodused toimetused saavad palju kiiremini tehtud, mul on aega mõelda oma mõtteid peas selgemaks, võtta aega tegemisteks, mida mulle päriselt meeldib teha ning mida oluliseks pean (lugemine, käsitöö projektid). Ma hakkasin taas lugema nii pikki artikleid arvutist kui ka päris raamatuid ning ma pean tunnistama, et olen vaimses mõttes palju vabam ning puhanum, sest ma teadlikult otsustasin loobuda infost, mis mind väsitab (kõikvõimalikud reklaamid, sisutud telerisaated, üldine jutumulin toa nurgas). 
Proovige järele!




SaveSave

Saturday, September 2, 2017

Makramee seinakaunistus


Kuigi käes on september, väljas on hall ja vihmane nagu sügisele omane, siis mina üritan oma blogitamise võlga veidi tasa teha ja rääkida veel mõne sõna suvest. Tundub, et üks õige eestlane peabki suutma suvel kogutud energia ja mälestustega veel kaua vastu pidada. Nii ma siis heietan veel mõnda aega oma suve tegemistest, sest ega siis suvel polnud aega nina arvutis istuda!
Tegelikult oli juulikuu lõppemas, kui asusin sellise töö kallale nagu makramee tehnikas seinakaunistus. Ausalt öeldes tundsin juba süümekaid, et ma pole suve jooksul mitte ainsatki õmblemis-kudumis-heegeldamistööd ette võtnud. Olen ammu tahtnud oma lemmiklehelt Wool and the Gang midagi tellida ja nii ma siis kaalusin ja kalkuleerisin, tellisin UKst omale armsa paki, mis sisaldas ühte puidust pulka, rull musta trikotaažpaela ja juhendit, kuidas seinakaunistus valmistada. Kunagi ülikooli ajal sai midagi sarnast makramee valdkonnast ka tehtud (vt postitust SIIT), makramee sõlmed tulid kõik tuttavad ette, kuid 2,5-meetriste paeltega punumine võttis ikka omajagu võhmale. Pinterestis olen palju sarnaseid seinakaunistusi näinud, eriti muljetavaldavad tööd on mind Instagramis juba kaua kummitanud (vt SIIA). Lihtne on midagi valmistada, kui juhend on ees ja ise väga mõtlema ei pea. Edaspidi kui tahta loomingulisem olla, siis võiks sõlmede järjestust ja mustrit ise muuta, et põnevam tulemus saada, kuid praegune kogemus oli ka huvitav. Aega kulus selle 30x70cm töö jaoks umbes kümmekond tundi ja nagu ikka, alguses kulus palju aega töö ettevalmistusteks: paelte valmis lõikamine, puupulgale kinnitamine ja mustrisse süvenemine. Kui sõlmed selged, siis need hakkasid korduma ja pärast 10 sentimeetrit oli juba väga lihtne, aega kulus vaid mõni tund, et töö lõplikult valmis saada. Ripub see mu valge sipelgapesa kodu seinal ja kes teab, ehk kunagi leiab ta endale pereliikmeid.









Tuesday, August 29, 2017

Koolitööst otse pulmadesse


Tuleb tunnistada, et kuigi ma endiselt armastan oma tööd: õpetajaks olemist (ja ikka veel kujunemist), kudumist, heegeldamist, õmblemist, tikkimist, kokkamist jne, siis nende teemade õpetamise käigus on alati perioode, mil käsi ei tõuse varraste või heegelnõela järele, sest päevast päeva selle kõige keskel viibides tekib üleküllus. Seetõttu ei saa miski olla parem kui suvevaheaeg ning võib-olla vahelduseks ilma kudumise-õmblemise-heegeldamiseta. Olgem ausad, õpetajad ootavad suve sama kannatamatult nagu õpilasedki. Viimane õppeaasta oli remonttööde tõttu paras väljakutse, ent enne, kui ametlik puhkus kätte jõudis, olin ma oma tööväsimuse Viru rabasse ja kes teab, kuhu veel jõudnud maha jätta, ning juuni keskpaigas tabas mind tohutu entusiasm ja inspiratsioon, et asuda korraldama/kaunistama kahte erilist pulma.
Ma avastasin end kord laua taga arvutis istuvat ja Google docsis nimekirju ja tabeleid koostavat, seejärel kõikides Tallinna kodu-, kaunistus- ja ehitustarvete poodides kolavat ning telefoni otsas, et need kaks järjestikust juuli alguse pulma pruutpaaride jaoks võimalikult eriliseks luua.
Roosi ja Joona eriline päev leidis aset 1. juulil. Laulatus toimus Saha kabelis, mille lõi imeliselt kauniks lilleseadja Viivian (lehvitused Sulle!) ning pulmapidu toimus maalilise mere ääres Neemes Ruhe restoranis. Pruutpaari soov oli boho-romantilis-stiil, palju roosakaid pojenge, klaasi, rohelust, küünalde hubast valgust. Kogu pidu jäädvustas imeline Anete Toming, kelle loomingut saate näha SIIT. Küllap tuleb Anete kodulehel veel sügise poole lisa! Mina olen aga tohutult tänulik armsale pruutpaarile, kellega oli lausa lust koostööd teha! Usaldasite mind vahel lausa pimesi ning see andis julgust juurde ka edaspidi nii vastutusrikast ülesannet täita :)