Monday, July 29, 2019

Tundmatu Armeenia osa 2

Esimest osa Armeenia reisist saad lugeda SIIT.

KOLMAS PÄEV - "Рыба!"

Esmaspäeva hommikul seadsime suuna Sevani järve äärde. Olime teinud veidi taustatööd, et tegemist on väärt kuurortpiirkonnaga, kus rannas päikest võtta, ujuda ja nautida head kalašašlõkki. Ootas ees 70 kilomeetrit sõitu kirdesse ning loomulikult otsustasime veidi seikluslikumalt läheneda ja valisime ehedama armeenialikuma külatee, et paremini sukelduda Armeenia "päris" eluolusse.
Peagi tegime peatuse, et ümbritsevat ilu pikemalt nautida. Künka otsas haigutas mõistagi pool maha jäetud klooster, mis oli vaja ilmtingimata üle vaadata. Rühkisime mäest üles ja salvestasime oma mällu kauni vaate. All ootas meid tugev silo või millegi muu hais. Joonatan teadis meile rääkida, et kummalised turbaplaadikestest tehtud virnad on tegelikult hoopis sõnnikust ja neid laotakse õhuavadega just teeäärsetesse päikselistesse kohtadesse, et need ära kuivaksid ja nendest pliidi alla tuld teha. Taaskord midagi, mida ainult reisimisel õpid...






Sõitsime Sevani linnast läbi järve äärde. Mäe otsas paistis taaskord klooster, mis tuli üle vaadata. Seekord oli tegemist toimiva pühakojaga, kust kostus muusikat ning sisenemiseks oli vajalik teostada teatavad ihu katvad protseduurid. Palavusega polnud meil tüdrukutega loomulikult meeles sellele pisiasjale mõelda ja seetõttu lähenesime loovalt.





Taaskord nautisime künka otsast vaateid ja siirdusime vaikset viisi palju kiidetud restorani kalašašlõkile. Nii nagu kogu see piirkond, nii ka restoran tundus esmalt kõhe. Lihtsad eesti mõistes õlleka lauad-pingid, trügivad kliendid ja kahtlane atmosfäär. Siin kohal ei saa jätta rääkimata lugu klienditeenindusest. Tundus, et neil on suur kaos, aga nagu siin mail vist kombeks, tuli peagi üks käbedam naisterahvas, kes meesteenindajate seas korra majja lõi (palun mitte isiklikult võtta, aga tundub, et selline teeninduskultuur on siin tõesti üsna tavaline). Palusime menüüd, kuid tuleb välja, et seda neil ei eksisteeri. Hetkeline nõutu/peata olek kuniks Helin hüüatas asjalikult "Рыба!". Teenindaja-tädi naeratas lahkelt oma punaseks värvitud suu ning pärlmutter-hõbekarva meigitud silmadega (ja telliskivi kõvaks juukselakitatud blondide juustega) ja ütles kaks sõna vene keeles. Keegi me seast teadis öelda, et ilmselt meile pakutakse siiga ja lõhet. Viiekesti saime tädiga kõik jutud vene keeles räägitud ja toidud tellitud ning ei suutnud ära imestada, kuidas Hugo Bossi pükstega kutt tööle käsutati. See kõik kokku oli üks vahva situatsioonikoomika, mille üle seesmiselt naersime, aga väliselt tühja kõhu üle vaevlesime. Varjulisel terrassil tekkis esimest korda tunne, et on jahe. Olime vist armeenia kliimaga niivõrd kohanenud, et pärast 37-kraadist Jerevani tundus Sevani ääres 26 kraadiga hea jahe. Pärast lühikest ooteaega saime toidud kätte ja pidusöök võis alata. Jah, kõik, kes te olete Sevani ääres varem käinud ja kala söönud - me nõustume teiega - SEE ON PARIM KALA, mida eales söönud olen!


Kõht täis - alati reisi parim hetk! Lutsutasime oma näpud puhtaks ja mõtlesime sealt kiiresti lahkuda. Tüdrukutega tundsime, et siin oli väga teistmoodi õhkkond. Kui muidu on Armeenia olnud väga sõbralik maa, siis siin on palju kahtlaseid turiste ja eriti mehi, kelle õgivaid pilke oli tunda igal hetkel; polnud vahet, kuhu vaatasid.. Aga õnneks see oli ka ainus negatiivne kogemus terve reisi jooksul. Otsisime mõnusat randa, kus päevitada ja lebotada, kuid saime aru, et oleme eesti liivarandadega ära hellitatud ja siit pole mõtet puhtust ja mugavust otsida. Leidsime mõned kilomeetrid eemal pisut meeldivama koha, kus leiba luusse lasta, päikest ja vett nautida. Sevani vesi oli muidugi kohutavalt külm, aga kuna üks õige eestlane suudab ka Pirital, Salmistul, Toilas või Narva-Jõesuu jäises merevees iga ilma ja temperatuuriga ujumas ära käia, siis näitasime klassi ja sumpasime Sevanist karsumdi läbi! See jahutus kulus ära! Olime vaatamisväärsuseks kohalikele (nagu alati).

Päev oli õhtusse veeremas ning tagasiteel käisime vaatamas 2. sajandi paiku valminud hellenistlikku Garni templit. See on ainus mittekristlik tempel Armeenias, mis elas ristiusustamise üle. Vaated selle ümber olid idüllilised, eriti õhtu päikse ja sumeda päeva lõpul. Lopsakas metsastik ja org ümberringi ning uhke Kreeka-Rooma tempel selle keskel. Koduteel peatasime auto ja käisime mureliraksus.








NELJAS PÄEV - mäed-mäed-mäed, teed-teed-teed

Juba peale kl 8 olime teel, et jõuda Tatevisse - 250 km Jerevanist kagusse, täiesti teise Armeenia otsa, Azerbaidžaani ja Iraani piiri lähistele. Miks nii kaugele? Eks ikka selleks, et näha mägesid ja sõita maailma pikima õhus oleva köisraudteel. Aga enne kui sinna päriselt kohale jõudsime, kulus tubli pool päeva. Umbes poole tee peal külastasime kloostrit nimega Noravank. Tegemist oli 13. sajandist pärit kompleksiga, mis "omal ajal" oli Armeenia religioosne ja kultuuriline süda. Seal on aja jooksul hulganisti elanud piiskoppe, haritlasi ja valitsejaid. Väidetavalt elas see üle mitmeid sõdu ning suutis hoida eemal mongolid, kes korduvalt tahtsid paika vallutada.




Siinkohal võiks rääkida värvikaid seiku sellest, kuidas Joonatan kohtus maoga või kuidas meid selles peaaegu ainsas turistikas kohas kinni pargiti, aga postituse pikkuse mõttes ma nendel lugudel ei peatu. Midagi peab ka mälestuste soppidesse jääma. Hoopiski mainin taaskord liiklust, sest autoroolis sai tol päeval keskmisest rohkem tunde veedetud ning adrenaliini kogetud. Siin on teile üks käänuline sõit käänulisel teel kaljude vahel.




Tatevi mägedesse jõudmiseks ja gondliga sõitmiseks oli meil pileti kellaaeg broneeritud ning seega oli vaja ajaliselt tempos püsida. Saabus aga keskmisest kriitilisem hetk, sest tund enne kohale jõudmist ootas meid ees suur ummik. Kõik autod seisavad. Igal pool ja mitmes reas. Isegi, kui maantee on kahesuunaline ja mõlemas suunas liigub kaks rida. Ärge küsige, kuidas see võimalik on, sest see on Armeenia. Siin on kõik võimalik. Kuna ümberringi turiste vedavate kaubikute, kohalike Žigulide, rekkade, heinaveoautode jm sõiduvahendite juhid ju ühtegi keelt, mida meie oskame, ei valda, siis tuleb lihtsalt oodata. Poisid läksid lähemalt uurima, sest künka taha ei paistnud midagi. Möödub kümme minutit teadmatust, osad juhid liiguvad autodesse, sest vist saab liikuma. Toimub täiesti kirjeldamatu kaos sellest, kuidas kõik liiklusvahendid üritavad reastuda tavapäraselt kahte sõidusuunda. Viimaks saabuvad poisid ning saamegi sõitma. Mis juhtus? Kõigest väike liiklusõnnetus, kus üks sõiduauto oli teisele õ h k õ r n a l t sisse sõitnud. Kahju, et poistel telefoni kaasas polnud, sest see seik oleks ETV dokfilmide kuldvaramusse lisa saanud. Poisid kirjeldasid värvikalt, kuidas pool küla oli kokku tulnud õnnetust klaarima ja k õ i k lähemal olevad sõiduvahendid olid kiirtena õnnetuses osalenud autode ümber peatunud nii, et möödasõit oleks kindlasti võimatu.. What about police? Jah, nad jõudsid ei tea, kust Armeenia otsast täiesti tühjade Lõuna-Armeenia väljadele kohale meiega umbes samal ajahetkel ning pildistasid ja/või filmisid kogu seebiooperit oma iPadidega... Aitäh neile selle imelise olukorra lahendamise eest! Palju poleks puudu jäänud, kui poisid oleks ise hakanud liiklust korraldama, sest nagunii võim oli rahva käes ja palju puudu ei jäänud, et õnnetuses osalenute vahel oleks käsikähmluseks läinud. Ei teagi, kuidas, aga mingil moel olukord lahenes nii palju, et ummik hakkas liikuma. Muidugi olin nüüd mina see, kes pani oma hullu-Lisete sõidustiili-mode'i tööle ja vajutas pedaali nii, nagu ajapuuduses olevate õmblustellimustööde puhul. Sellistes olukordades juhtun alati mina roolis olema, aga olgu see siis avalikult üles tunnistatud, et ma ei ole üldjuhul hull, sest ma siiski adun, et juhina vastutan lisaks endale ka teiste inimeste eest, kes mul autos istuvad. Õnneks olukord ei osutunud ajalises mõttes pööraseks, sest saime telefoni teel ja Narine tutvusi ära kasutades oma piletiaega nihutada ja ma sain olla normaalne autojuht edasi, kuigi ma siiani pole kindel, kui normaalseks saab Armeenia teedel jääda, kui tossutavaid Kamaz ja muid põnevaid 30 km/h tunnis sõitvaid veokeid paterdab 90 km/h maanteel ees... Tundus, nagu sõidaksime täiesti maailma äärel, ei-kusagi-maal, kus tsivilisatsioon on väga hajus. Miks siin üldse maantee on? Kuhu need ultrasuured sõidukid teel on? Iraani?

Viimaks jõudsime kitsastele mägiteedele ning gondlisõidu alguspunkti, kus oli euroopalik mini piletiostupunkt. Nagu kultuurile kombeks, siis midagi siin veel ehitati, kümmekond onu passis päiksevarjus koppade ja teerullide vahel ning vahtis turiste, kes ootasid järjekorras, et gondlisõidule pääseda. Õnneks siin rahvast eriti polnud, kuigi võrreldes kõigi muude kohtadega leidus siin ikkagi mõnikümmend turisti, kes enamasti rääkisid mingeid balkanimaade, Kagu-Euroopa ja Armeenia naabruskonna keeli. Üks väheseid riike, kus ameeriklasi ja asiaate põhimõtteliselt ei kohta. 








Saime 5,7 kilomeetrise gondlisõiduga läbi orgude ja küngaste Tatevi kloostrisse. 
Tatevi klooster ehitati 8. sajandil ning see on aastasadade jooksul olnud haridus- ja kultuurikeskuseks ning hoidlaks oma koolide, ülikooli ja raamatukogudega. Just Armeeniast pärinevad mitmed väärtuslikud kirjad, mida munkade poolt on ümber kirjutatud ja säilitatud ka sõdade ajal, sest siia oli keeruline pääseda. Ümberringi vaid orud-mäed. Pooltes ilmakaartes isemoodi rahvad. Tänasel päeval Azerbaidžaan on kümmekonna ja Iraan vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Imelik on Google Maps lahti teha ja vaadata, kus viibime.. üritame enda mälestuste jaoks salvestada seda eksootilist hetke ja maailmalõpu tunnet. 

Kordub gondlisõit tagasi. Leiame selles üksikus/ maha jäetud mäestikus ühe söögikoha, mis ei tundu eriti paljulubav. Samas vaade on kõrvu lukustav ja hinge mattev. Äkki ikka siin lehtlates saaks kuidagi kõhu täis, enne kui pool päeva taas tagasi sõidame.. Sõbralik tädi juhatab meid istuma, paneb lausa lina lauale. Toite oodates saame aru, et sattusime samal ajal kellegi jõuka pere pulmapeole. Õnneks saame privaatselt õues istuda, kuid restoranis sees käib pidu ja pillerkaar. Hoovi peal jalutavad ringi kõikvõimalikud linnud, puurides oli vist lausa värvilisi papagoisid. Tea, mis toitu siin oodata on.. AGA. See toit osutus reisi parimaks. Ei, see osutus meie kõigi seni elatud elu parimaks. Krõbeda kattega soolaka kamarapekiga liha. Kui "kamar", "pekk" ja "maitsev" kõik samasse lausesse kokku panna, siis ma tõesti usun, et see võib tunduda kõige kohutavama toiduna maailmas. Aga see oli ilma liialdusteta kõige meeliülendavamaid toiduelamusi! Aitäh, Tatev!




Väsitav päev hakkas õhtusse veerema ning terve mõistus ütles, et oleks aeg võtta ette kodutee. Kuna nii pikk maa on maha sõidetud, siis kuidagi ei raatsi siit mägedest lahkuda. Tahaks lihtsalt olla ja veel natuke olla, kuniks on piisavalt oldud ja vaadatud neid lõputuid mägesid. Aga ilmselgelt nendest ei saagi isu täis. Meie kirss tordil ehk magusaim mägedevaatamise kogemus saabus aga hetkel, kui leidsime maha jäetud kellatorni ühe mäe tipul. Ma ei tea, kuidas kirjeldada tunnet, mida koged siis, kui surfad internetis suvalisi pilte ja avastad end korraga leidvat pildil oleva keskelt...  oled justkui pildi sisse sattunud.. Nii me siis südames kilkasime, istusime kellatorni äärel ja kõlgutasime jalgu ning ahmisime vaadet, mida ilmselt näeme esimest ja viimast korda oma elus, sest juba kümmekonna minuti pärast on see vaid mälestus, mida elu lõpuni oma peas ette kujutada... 








Võtsime suuna kodu poole ning hetke pärast tegime väikse peatuse, et vaadata üle ka Karahunj ehk teisisõnu Armeenia Stone Henge. Laiali asetsevad kivid, millel kindlasti oma tähendus, kuid tänapäeva arenenud teaduski ei suuda seletada eelajalooliste inimeste mõttekäike. 






























Väsitav ja pikk sõit Jerevani oli vahva, sest hea seltskonnaga pole midagi liiga tüütut. Kaunid vaated, head vestlused ja funky muusika aitasid ka autojuhi värskena hoida. Muidugi suvalistes kohtades sügavad augud ning kõikvõimalikud muud ootamatused muutsid ekstra ettevaatlikuks. Armeenia liikluses on ju tavaline, et ka kiirteel võib ema koos lapsega suvalises kohas teed ületada või vanem onu nööriga pappkaste teepervel enda järel lohistada või külas valgusfoori taga seisma jäädes tuleb keegi sulle lilli müüma või midagi muud pakkuma. See on värvikas Armeenia. Vähemalt linnas ei saa kunagi trahvi ja võid julgelt suvalisse kohta parkida (mitte nagu korralikus Euroopas aja näpuga järge ja muudkui maksa...).

Pärast kella kaheksat, kui päike oli loojumas, osutus kodutee parajaks väljakutseks. Mitmel korral seisis tee peal suur veisekari ees. Paaril korral läksid poisid autost välja neid eest ära ajama, kuid viimaks sain selgeks, et 2 km/h kiirusel ja regulaarse tuututamisega saab neist "läbi" (isegi kui õrnalt mõne veise taguotsast mööda sahistad). Oli ka hetk, mil kogesin, et Jumal pani meie teele lehmakarja selleks, et ma peaaegu seisma jääks, sest just lehmakarja eel oli asfaldis nii kohutav deformeerunud kühm, et suurel kiirusel sellest üle sõitmine oleks reaalselt põhja alt kiskunud... 


Päikse loojudes vahetasime autojuhte ning Allan sai selle kõige ekstreemsema kogemuse. Joonatan luges sõna otseses mõttes Google Mapsist teed - kui sügav vasakule või paremale kurv oli vaja mägedes sõitmiseks võtta, sest pimedas nähtavus oli pea olematu ning meie auto külgtuled ei täitnud oma funktsiooni. Tagapingi neiud olid pea kaks tundi palves ning laulsid ülistuslaule kõval häälel kaasa ja nii me viimaks kl 11 paiku õnnelikult, väsinult ja näljasena Jerevani KFCsse maandusime. Sorry, Mom ja kõigi teiste Mom'id ja muud kallid inimesed, et oma eludega riskisime. Aga elus peab seiklust ka olema!



VIIES PÄEV - Ararat! Ararat! Ararat!

Üllatus-üllatus sel päeval võtsime vabalt, puhkasime välja ja külastasime Jerevani erilist käsitöö-suveniiriturgu Vernissage. Sõber Narine tuli meile appi, et võiksime paremini orienteeruda ja hindadega kaubelda. See oli niivõrd imeline koht, et ma ei vaevunud sellest kahjuks pilte teha. Lettideviisi oivalisi käsitsi valmistatud pille, ehteid, aksessuaare, maale, meeneid alates puidust ja metallist kuni keraamika ja kangani välja. Isegi mina, kes ma üldjuhul ei raatsi raha asjadele kulutada, jätsin sinna maha mõned tuhanded (eurodes vaevu mõned kümned) drahmid ja soetasin suveniire ning kunstnike valmistatud kõrvarõngaid.

Päraslõunal käisime Armeenia nii nimetatud Vatikanis ehk Etchmiadzinis, mis on Armeenia Aposteliku kiriku keskus, kus tegutseb maailma vanim Etchmiadzini katedraal ning elavad-töötavad kirikujuhid. Kahjuks oli katedraal renoveerimistööde jaoks suletud ja me jäime ilma ühest võluvast kogemusest, et näha kaunistatud katedraali. Siiani olid enamus kloostrid väga lakoonilised ja detailivaesed. 





Aga s e e j ä r el jõudis kätte kaua oodatud kohustusliku vaatamisväärsuse külastus - Ararati mäe lähistele sõitmine. Päev otsa jälgisime ilma ja otsisime pilkudega Ararati, et saada aru, kas ja mil määral see tänase ilmaga pilvede seest võiks välja paista. Mistahes kohas me Jerevanis ka polnud, Ararat alati kuskilt vilksamisi paistis, enamasti tihedalt vatistatud pilvedesse mattununa. Tegime sääred ja kimasime Khor Virapisse, et näha Ararati mäge 8 kilomeetri kauguselt. 

Khor Virap on Türgi piiril ja Ararati mäe jalamil lagendikul või platool asuv kloostrikompleks. Riigipiir paistab siia väga selgelt ära. See on üks väheseid piire maailmas, mis on nii selgelt valgustatud, et paistab ka lennukitesse ära. Kahjuks kummastki riigist reisimine on keelatud, seda tuleb teha naaberriikide kaudu. 

Khor Virapi lugu on aga väga eriline, sest seal asus teoloogiline seminar ja see oli Armeenia katoliiklaste residentsiks. Klooster on tuntud selle poolest, et kunagine Armeenia kuningas Tiridades III hoidis seal 14 aastat vangistuses Grigor Lusavorichi, kes sai hiljem tuntuks kui Gregor Valgustaja. Käisime ka sellest klaustrofoobses keldris asuvas vangikongis - õõvastav. Grigorist sai hiljem kuninga religioosne mentor ning nad juhtisid koos ristiusustamistegevust Armeenias, mille tulemusel sai Armeeniast aastal 301 esimene riik maailmas, kes kuulutas kristluse oma ametlikuks riigi usuks.





Khor Virapi kloostri kõrval künka otsast ta meile paistis - Ararati mägi, 5137 meetrit, Lääne-Aasia kõrgeim. Armeenlaste au ja uhkus, mis on neilt ära võetud ja asub tegelikult Türgis. Piltidelt on täiesti mõttetu seda vaadata, sest oma silmaga saab aru, K U I suur see tegelikult on. Kõrval kükitav nn Väike Ararat on 3896 meetrit. Kui oma fotosessiooni erinevate turistide abiga olime ära teinud, siis istusime seal päikseloojanguses idüllis veel oma mitu hetke, kuniks mõlemad mäed veelgi paremini nähtavale ilmusid ning me olime sunnitud uued ja veel paremad pildid tegema. Eks seda ilu võibki pildistama jääda...

Õhtu polnud veel läbi. Otsustasime Narinega veel viimast korda kohtuda ning läksime pitsat sööma ja hilisõhtust Jerevani kesklinna purskkaevu valgusetendust vaatama. Plaan kõrgel õueterrassil kesklinna ilu ja melu nautida osaliselt nurjus, sest hakkas paduvihma sadama, kuid selle korvas omamoodi võimas äikse välgutusshow. Sellist äikest polnud me silmad veel näinud. Meie aga istusime sees ja nautisime head sööki ja veel paremaid vestluseid, sest noh, rääkida meile pigem meeldib ja hea toit on seejuures kohustuslik!


KUUES PÄEV - Palun veel mägesid!

Reisi viimasel päeval tahaks ju veel viimast võtta kõigest, millest võtta annab. Päeva esimeses pooles hindasime oma nahatoonid üle ja otsustasime, et üsna luiged oleme selle päikselise maa kohta ja nii me siis peesitasime päikse käes ilma sisse kreemitamata, riskides kõikide nahavähi vormide ja ei tea millega - kes vähem, kes kauem aega. Vastavalt sellele me ka lennukis öösel oigasime... (aga saime lõpuks piisavalt pruuniks ja mina vähemalt luban endale, et ma sellist lollust oma nahaga enam eluski ei tee!) 

Enne õhtut võtsime ette sõidu Aragatsi mäele (mitte AraRAT, vaid AraGATS). See asus Jerevanile lähedal ning oli üks mõnus sõit mäkke (teed olid kohati üllatavalt heas korras). Kui Aragats ise on mere pinnast veidi üle 4000 meetri, siis meie sõitsime umbes 3200 meetri kõrgusele. Hoopis teistmoodi külakesed ja teistmoodi loodus. Poolel teel mäkke külastasime kloostrit nimega Vahramashen ja Amberdi kindlust, mida kutsutakse ka õhulossiks või pilvedes olevaks kindluseks. See ehitati 7. sajandil kuningate nn puhkekohaks. 13. sajandi paiku see osaliselt hävitati mongolite poolt. 

Meie saime täiesti omanäolise kogemuse osaliseks. Temperatuur oli siin üsna jahe, alla 20 kraadi ning pilved olid vihma osas paljulubavad. Vaatamata sellele läksime poistega kolmekesti kindlust ja kloostrit vallutama ning hüplesime kaljunukkidel ja küngastel, et kindlusesse sisse saada. Kulunud fraas, kuid siiski -  "nautisime vaateid ja ahmisime ilu endasse". Kui asusime autoni tagasi liikuma, hakkas korraga täistuuridel paduvihma sadama. Võinuks ju saada pahaseks, kuid minu üllatuseks ma pole kunagi varem tundnud vihmast nii palju rõõmu. Harjumatul kombel mul polnud ühtegi asja, ei autovõtit, telefoni, seljakotti, mitte ühtegi üleliigset vidinat näpu vahel. See kõik pani mind tundma tohutut vabadust, nii et ma kilkasin nagu väike laps vihma käes. Tundsin, kuidas ma sain otsekui osaks loodusest oma paljaste jalgadega mäe otsas rühkides. Jäine vihmadušš, mis märjutas riided, pani hambad plagisema ja surus silmad vidukile; ümberringi ürgsed varemed ja loodus, kust aastasadade jooksul on kõikvaõimalikud sõjamehed üle käinud... 





Märgade kassipoegadena autosse istunud, jõudsime otsusele, et meie lõppeesmärk on veel saavutamata ning sõidame ikka edasi, et vallutada kõrgeim võimalik Aragatsi tipp, kuhu autoga ligi pääseb - Bjurakani astrofüüsikaobservatoorium. Ärge küsige - ei tea, mis asi see oli, mingid ilmajaama kuplid ja minusügavune suur vett täis bassein. Selline tore koht siis, milleks pika maa maha sõitsime. Aga vot sellest s õ i d u s t tahaksingi ma rohkem rääkida... 

Mida kõrgemale mööda kitsast serpentiini me jõudsime, seda kõhedamaks, aga kaunimaks loodus tõmbus. Veidi nagu Islandi rohelus, mille kaljukivide vahel vulisevad lumesulamisojad. Jerevan oli mööda lauget mäekülge üles sõites terve aeg näha. Üha pisemaks ta jäi.. Tee muutus aina kitsamaks ja käänulisemaks.  Oma peas mõtlesin - annaks Jumal, et meil rehv katki ei läheks või mistahes muid üllatusi siin ei juhtuks, sest me oleme kõigest ligi 3000 meetri kõrgusel ja inimtegevus on meist ilmselt kuskil seal allpool, kus Jerevan paistab... või, noh, kuskil madalamal, kus viimased külad meist maha jäid. Aga õnneks selle mõtte peale tuli päike välja ja pühkis kõik pseudomured. Nähtavale ilmus inimtegevuslikke jälgi. Kivinukkide vahel kalpsasid mõned lambad, järelikult siin p e a b keegi kuskil elama! 

Jah. Nii oligi. Seda, et siin "pesitsevad" rändkarjakasvatajad oma loomadega, ei osanud meist keegi arvata. Kas me oleme kuskile dokumentaalsaate sisse sattunud?! Teest vaid mõnekümne meetri kaugusel olid telgikesed ning põllu- ja karjakasvatustoimetused olid täies hoos. Eemal hobused, kitsed ja lehmad rohtu maiustamas... ma enam ei suuda, k u s me oleme... kuskil täiesti maailma äärel, kus käivad ainult loodushullud ja filmivad üles klippe, mida ainult Discovery kanalil vaadata saab... ah, me niisama sõpradega sõitsime mäe otsa, et lumesõda mängida...







Nagu mainisin, siis ega seal tipus nii nimetatud observatooriumi juures midagi vaadata polnud. 15-kraadine temperatuur pärast jäist vihma ei olnud just eriti kutsuv ja seetõttu hakkasime alla tagasi sõitma. Hästi vahvad olid hetked, kui auto vastu tuli, sest piirdeid siin ju polnud ja teed olid parajalt 1,5 autot laiad. Sõidukiiruseks oli keskmiselt 30 km/h tunnis, sest kitsas ja käänuline tee rohkem ei võimaldanud. Pealegi.. jah, ma räägin taaskord vaadetest. Vaated olid olemas ja neid tuli pigem vaadata. Loodan, et saate aru - inimesele on erinevad meeled antud selleks, et ta saaks mõista ja kogeda vastavaid nähtuseid, mis me ümber on, kuid antud juhul nende vaadete ja kogemuse kirjeldamiseks on minu sõnavara piiratud. Selleks on meile antud silmad ja nägemismeel. Tahtsime taaskord timelapse'i teha mäest alla sõitmisel, kuid täpselt sellel vahval hetkel jõudsime Kamazini, mille kastis kaks lustakat onu meile tsirkust tegid. 




Lõpetuseks ma võiksin veel ja veel kirjutada sellest, kuidas me õhtul end üles lõime ja viimast korda imelist armeenia kööki nautisime ja kelnereid imestama panime oma lihakoguse söömisega (aga meil jäi lõuna vahele, sest ilmastiku olud võimaldavad päevases kuumuses valdavalt juua, aga mitte süüa) ning kuidas me Jerevani õhtustel tänavatel soojas tuules jalutasime ja viimast korda elu odavaimat ja parimat smuutit ja frappet jõime ja siis oma kodus veel viimast korda basseini ääres istusime ja ujusime ja... ja nii edasi ja nii tagasi. 

Iga puhkus jõuab ühel hetkel lõpule ja nii me asusime tegusalt ja nukralt kohvreid pakkima, külmikus olevatest jääkidest võileibu tegema. Kell muudkui liikus. Unine filmilint jooksis silme eest läbi - pass - taskus!, auto vaja tankida.. Natuke närvitsemine, et kas sularahast ikka jätkub ja ega seda järgi ei jää.. veidi pingeline auto tagastamise hetk, et kas ikka.. ja ega ikka... rahu, kõik on korras.. kokku 1057 km on selja taga ja kõik läks turvaliselt... lennujaama turvakontroll ja kella neljase lennu ootamine kohvrite otsas uneledes... nagu unenägu jookseb silme eest läbi... mäed ja vaated ja soojus ja kloostrid ja šašlõkk ja vestlused ja inimesed ja... 

Justnimelt inimesed, kellega külmadel, hallidel ja niisketel novembrikuu õhtutel nostalgitseda ja olla tänulik selle imelise maailma eest, mille Jumal loonud on.

Muljetada oleks veelgi, aga siinkohal ma lõpetan ja salamisi unistan uutest seiklustest...

Aitäh, et jaksasid lugeda. 
Uute seiklusteni!

Saturday, July 27, 2019

Suve klassika


Üks tavaline juulikuine laupäev Tallinnas. Autosid ja inimesi annab tuletikuga taga otsida. Mustamäe keskuse esine autoparkla haigutab igavlevalt, sest kogu eesti rahvas on vist metsadesse-põõsastesse ja mere äärtesse pagenud. Osad on kindlasti kaugetes lennujaamades ja põnevates seiklustes, kodumaalt kaugel.

Üks tavaline juulikuine esmaspäev. Vihma sajab, on mõnusalt soe, lausa troopiline. Saabub tipptunni aeg - kell on neli pärastlõunal. Sõpruse puiestee on rahulik ja tühjavõitu. Mõned autod voorivad töölt koju, aga juhid pole närvilised, sest ilmselt alles eile jõudsid puhkuselt tagasi, on puhanud ja rõõmsameelsed. Kesklinn on samuti meeldivalt malbe. Ometi jään ühistranspordiga Mustamäelt bussijaama sõites ajahätta oma kohvrit kaasa tarides.

Jõuan neli minutit enne bussi väljumist bussijaama. Huh! Jõudsin. Viskan kohvri bussi pagasiruumi ja vingerdades leian oma istumiskoha stiilse kohvilõhnase naise kõrval. Buss hakkab vaikselt liikuma. Pärnu maanteel on siiski ummikud ja Tallinnast väljumine võtab aega. Olen kiirustamisest rahunemas. Tunnen, et bussisõit on mõnusalt sujuv, võiks lausa raamatu välja võtta. Alustan lugemisega. Iga kilomeetriga jääb kogu linna melu aina kaugemale ja kaugemale. Neelan raamatu endasse nii, et mõne aja pärast jään uniseks ja lasen silma looja. Haapsalus aga ärkan, sest kõrvalistuja soovib väljuda. Und enam ei tule. Naudin suurest bussiaknast loodust.

Jõuan Rohuküla sadamasse ning liigume bussi reisijatega praamile. Kõht on kole tühi. Otsustan võtta hea tugeva õhtusöögi. Hmm. See oli vajalik. Loen tunnikese ning lähen praami õuetekile päikseloojangut nautima. Jahedavõitu tuul ja õrnalt loksutav meri pühivad viimsegi murekübeme ja mandril toimuva mõtteist. Praam maabub rahusadamasse, Heltermaale, kust algab täiesti teine ajavöönd ja aja arvamine, millest saavad aru vaid suvehiidlased. 


On sume juuline õhtu. Päikseloojang. Metsad ja autode praamilt maha vuramine Kärdla suunas. K õ i k mure- ja kohustuste mõtted jäid maha kuskile kaugele mandrile. Algab akude laadimine. On saabunud klassikaline iga minu suve Hiiumaale jõudmise hetk, mis vajab Erki Pärnoja, Liisi Koiksoni, Mick Pedaja, Vaiko Epliku, Draakonite ja kõikide nende ilusate ja heade inimeste imelist loomingut, et tunda end õige eestlasena.

Jõuan Kärdla keskväljakule, kus on mind auto ootamas ja mind võtavad vastu kaks eriti lustakat ja imearmast inimest. Segamini rääkimine sellest, kuidas kellegi viimased päevad on möödunud. Puhkusel olevate inimeste naljatlev kõnepruuk ja palju naermist-lollitamist. Suvila oma uhkete roosidega. Värskelt küpsetatud metsamustikatest kook ja aurav heleroheline piparmünditee. Alati need kaks. Ja alati kõrvalhoovis vanaema ja vanaisaga kiired hilisõhtused vestlused. Kiire jalutuskäik Kärdla sadamasse, et kõik jahid üle lugeda ja riigilipud-rahvused enda jaoks registreerida. Igal suvel iseenesest mõistetavaks saanud hingematvalt võimas päikseloojang. Head und.





Hommikuti on siin kombeks unest ärgata kas vareste kraaksumise või erinevate naabrite aiatöövahendite või ehitustööriistade häälitsemiste paistel. Värske puder aiast korjatud vaarikate ja sõstardega. Raamatu lugemine. Ajataju ära kadumine. Sugulastega aja veetmine. Uute ja vanade RMK matkaradade ja piknikukohtade üle vaatamine. Kohustuslikud ostud Orjaku sadama maitsekas käsitöö poes, et varuda endale uueks hooajaks taas mõnusaid maitseaineid; mekkida hiiu käsitöö limonaadi; soetada mõni uus ehe. Avastada jahte Orjaku sadamas ja lugeda lambaid Kassari soistel niitudel. Šopata Putkaste parimas kaltsukas ja seejärel unustada tsivilisatsioon.









Avastada juhuslikult oma kallid sõbrad samal ajal Hiiumaalt ja minna spontaanselt seenele ja mustikale. Korjata oma elu esimesed kukeseened ja süüa parimat seenekastet. Kuulata lõpmatuseni metsade vaikust ja nautida päiksemänge männipuude varjudest. Hakata armastama loodust nii, et paar sääske võivad mu kohalolu üle rõõmustada ja iga ämblik ei pane mind kiljatama, vaid jälgima, millise võrgu ta suudab kududa. Istuda tundideviisi metsas mustikapõõsaste keskel ja vedada nende saadused omale koju, et talvistel õhtudel neist kooki küpsetada või pannkookide ja pudru kõrvale süüa.





Lihtsalt süüa kõiki neid värskeid saaduseid, mida eesti meile pakub. Ubadest ja kartulitest ja marjadest kuni lestakalani välja. Mitte teha plaane, aga kui siis ainult selliseid, kus eesmärk on jalutada mööda mere kallast edasi-tagasi, lebada liival ja lasta enda nahal toon tumeneda. Ujuda ja veelkord ujuda, sest merevesi on lausa nauditavalt soe! Seejärel tulla koju ja teha sauna ja vihelda.





Jalutada ja lisaks uuesti jalutada, et kõik majad Kärdla peal saaks uuesti üle vaadatud-hinnatud. Et iga maja saaks põhjalikult läbi analüüsitud - olid sellega siis mingid lapse-/teismeea mälestused või vanemate/vanavanemate kogemused. Lõpuks jõuda järeldustele, mis võiks olla maja arhitektuuriline väärtus ja panna kõrva taha näited selleks, et luua iga jalutaja peas omanäoline unistus oma tulevikukodust ja/või suvilast.






Viimaks saabub äramineku päev. Püüad pakkida kogu suvitamise killavoor kokku ja niisamuti koriluse tulemid. Ei jõua siin praegu kõiki tegemisi üle lugedagi, aga kindel on see, et sugulased on üle vaadatud. Sõbrad kõrvaltänavast sai isegi üles leitud. On aeg saada puhtaks, olla pestud-kammitud, et suunduda praami peale ja veeta pisut aega ka Haapsalus. Linnas, mis on ja jääb alati südame põhja kui vanaisa lapsepõlvemaa...




Jalutused Haapsalus teevad alati ilumeelele pai. Iga veranda, pitsiliste dekoratsoonidega ruuduline aknake ja rippuv petuunia lilleampel tõstatab vererõhku ja paneb kilkama. Ehe eesti, mis mõnes linnas on väärikalt alles ka pärast sadat ja rohkemat aastatki. Kohviku külastamine ja pärast nädalaid lehtede lugemine. Omamoodi on tore olla tsivilisatsioonis, pestud-kammitud ja "rääkida peenesti", nagu vanavanavanemate mälestustes...

Tead, et oled puhkusel käinud, kui esimeste valgusfooride nägemine tekitab emotsioone, nahk on õrnalt põlenud, jalad on täis parmude ja sääskede hammustusi, küünealused on pisut mustikased ja liivased, kohvrit lahti pakkides lõhnavad riided sauna-puidu-higi-mere järele, raamatu vahelt pudeneb liiva... Autost väljudes on näppus vanaema antud kurgid-tomatid, viimasel hetkel nopitud totsiku täis sõstraid, hammaste vahel mustikasaak...

Linnakoju jõudes saab kõik korilus- ja aiasaadused külmikusse ära paigutada ning minna muu toidukraami järele. Poes saad aru, et ka siin võib võõrastele "Tere!" hõigata, nii nagu puhkuse saarelgi. Kui puhkusel matkarajal vantsis teine eestlane vastu või võõra aiast mööda jalutades peremees või -naine pilgu tõstis, siis kostus alati rõõmus tervitus täiesti vabatahtlikult, lausa iseeneslikult ja sundimatult ja r õ õ m s a l t. Aitäh, eestlased. Teiega on ilus ja hea puhata. Mulle meeldib selline Eesti.

Tahtsin Sulle ka seda kõike öelda ja jätta endale mälestuseks, et ma ära ei unustaks. Meil on ilus maa ja ilusad inimesed.

Wednesday, July 3, 2019

Tundmatu Armeenia osa 1

Jerevan Tsiternakaberdi mäelt

Enne, kui Armeenia kohver sai pakitud, oli minu jaoks selge - sellest reisist peab vormuma blogipostitus! Reisil käidud ja siin ma nüüd olen - juba mitmes õhtu järjest kirjutan ja kirjutan. Et lugemine liiga pikaks ei veniks, otsustasin jagada oma mõtted mitmeks eraldi postituseks - siin on esimene osa Armeenia kogemusest. Ilma ilustamata. Tuleb pikk lugemine - oled valmis?

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olen sõltuvuses. Jah, ma olen raskes sõltuvuses reisimisest. Ma ei oska enam teisiti elada, kui et vähemalt kord aastas ma pean sellest armsast Eestist välja saama, et kogeda midagi täiesti teistsugust võrreldes koduga: sööma toite, tajuma elukorraldust, kohtuma inimestega kelle olemasolust pole mul varasemalt mingitki ettekujutust. Ma lihtsalt p e a n, sest nüüdseks olen ma aru saanud, et siin maailmas on nii palju imelist, mida Jumal on loonud ja ma igatsen igal oma pikemal puhkusel näha väikse kübekese rohkem sellest röögatust ilust, mida erinevates ilma otstes näha võib... 

Tuleb tunnistada, et mida rohkem reisida, seda rohkem kerkib minus esile tänulikkus, sest igal sammul ma märkan, kui hea on Eestis elada. Ideaalriiki ei eksisteeri ning seetõttu on huvitav avastada, kuidas maailm saab nii erinevalt toimida.

Miks Armeenia? 
Ma olen külastanud 23 erinevat välisriiki sealhulgas Skandinaavia, Kesk-Euroopa, Venemaa, Maroko, USA ja Kanada ning leidsin, et oleks aeg liikuda edasi ja kogeda midagi täiesti teistsugust. Nagu mul juba oma reisisõprade Helini ja Sven-Joonataniga kombeks, siis talvisel ajal need reisimisplaanid tekivad - nii ka sel korral. Kui eelmine aasta Island kerkis esile kui kauaagne hääbumatu unistus (postitust võid lugeda SIIT), siis sel korral Armeenia lihtsalt tuli, nägi ja võitis me kõigi viie südamed! Väidetavalt põnev ajalugu, kultuur, sõbralik rahvas, mitmekesine loodus ja hõrgutav toit.. Hästi, kui toit on seal maal hea, siis see on ehk pool võitu, miks ühte tundmatusse riiki minna.. Aga olgem ausad, kaart tuli ette võtta, et aru saada, kus see tundmatu maa asub; kuitahes hea see geograafia seal lõputunnistusel ka polnud... 
Olgu, tegelikult Joonatan on oma töö tõttu varasemalt Armeeniat külastanud ja suutis me reisi seltskonda veenda, et minna riiki, millest meil kellelgi aimu polnud.. 



Armeeniat loetakse Ees-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia riigiks
Pealinn: Jerevan
Pindala: ligi 30 000 ruutkilomeetrit
Rahvastik: 3 miljonit
Riigikord: presidentaalne vabariik
Rahaühik: drahm
Naabrid: Türgi, Aserbaidžaan (kinnised piirid), Gruusia, Iraan, Mägi-Karabahh


Esimene päev
21. juuni õhtul viis paari tunnise hilinemisega LOT Airlines meid Tallinnast Varssavisse, kus möllas lennuliiklust häiriv äiksetorm. Seejärel öine lend Jerevani hilines veel tund või enam. Miks öölennud? Ilmselt Armeenia kriitilised suhted naabritega ja probleemid nende õhuruumidega. 

Minu jaoks alati pisut närviline hetk - auto rentimine. Magamata öö selja taga ja kella viiene hommikutund ei olnud just eriti soosivad, et tutvuda kätte antud auto rentimise kindlustustingimuste ja auto varustusega. Vähemalt teatud eeltöö oli tehtud ja nagu ikka, siis broneeritud auto asemel saime midagi muud, kuid õnneks parema - Chevrolet Orlando. Minu tarmoligelik vaist (tsau, issi!) asus kohe auto kõiki mõlke üles pildistama, et hiljem autot tagastades ei peaks rendifirmaga kaklema hakkama. Sõbrad koos kohvritega autos, head soovid Sixti uniselt, kuid ääretult sõbralikult onult kaasa võetud, asusime teele oma air bnb kodusse. 

Sõit me Jerevani koju oli lühike, kuid juba esimestel kilomeetritel saime aru, et siin on põnev liiklus. Tuututa, millal ja palju tahad - see käib juhtidega suhtlemise juurde. Rida vaheta, kuidas soovid, sest kellele neid ridu päriselt vaja on.. suunatuli on ilu pärast.. ja ärgem unustagem, et jalakäija võib suvalises kohas teed ületada.. seega kl 6 paiku hommikul, kui liiklust tegelikult õieti polnud, siis minu magamatus oli läinud ja silmi jagus igale auto küljele, peale, alla, sisse, välja.. 

Kella kuue paiku jõudsime oma koju, milleks oli tuttuus 8-kordne korterelamu. Ühe torni siseviimistlus oli veel pooleli ning meie tornikese kortereid alles sisustati. Viimasel korrusel asus baar-restoran, kuhu õhtusel ajal lasti ka linnarahval chillima tulla, kuid mingist kellaajast tagati privaatsus majarahvale.
Esimesel korrusel oli ka mõnusalt suur bassein ja päevaitamisala. Taamal paistis võimas ligi 5000 m kõrgune Ararati mägi oma täies hiilguses, kuid unisena ei osanud me seda haruldast vaatepilti hinnata ja nii jäidki selged pildid randuvast Noa laevast ja mäest tegemata.. Vajusime sõna lausumata oma tubadesse ja kleepusime voodite külge paariks tunniks.


Paremal me kodu, mis asus mäeveerel.

Üks haaval ärkasime kl 11 paiku ja mõtlesime, et see on unenägu. Mis koht see on, kuhu me elama tulime?! Ilmselgelt olime esimesed elanikud oma korteris, sest näiteks külmkapi juhegi polnud seinaga ühendatud ja see tuli pakendist välja õngitseda. Nälg ei lubanud meil aga kaua oodata ja ahhetada selle imelise kodu üle. Kreemitasime end sisse, sest väljas oli päike ja 35 kraadi sooja ning seadsime sammud kesklinna poole. Leidsime peatänava äärest "koduse lääneliku" või skandinaavialiku söögikoha, kus ülimalt sõbralik noor teenindaja sisuliselt terve menüü meile inglise keelde tõlkis, sest oh imet! nad olid alles kolmas päev avatud ja polnud oma tegemistega veel nii kaugele jõudnud, et oleksid võõrkeelse menüüga valmis saanud. Esimene kokkupuude armeenia teenindusega oli kui mitte öelda, et taevalik - meid koheldi kui V.I.P. kliente, saime vaid mõne minutiga maitsvad hommikusöögid, taustaks kaasahaarav muusika, mis pani jala muhedalt tatsuma... 

Kõht täis, hea olla. Eriti heaks tegi olemise veel imestus, kui nägime arvet. ISLAND! Kas siin ongi päriselt NII odav?! Ca 3€ ülimalt toitev ja fancy hommikusöök + jääkohv?! Okei, no elame-näeme, võib-olla me lihtsalt väga meeldisime neile.. ega sellest tšekist midagi aru küll ei saanud, sest neil pole ju rooma tähestik, vaid araabia keelele sarnased varesevarbad.. 

Seadsime sammud edasi ja kooserdasime mööda tänavaid ja poode kuniks mõistsime, et ega selle 35-kraadise kuumusega ikka väga ei jaluta küll. Nii me siis pagendusime nendeks päeva kõige palvamateks tundideks ei kuskile mujale kui ajaloomuuseumisse. Jälle - üks esinduslik ja ilmselgelt kallim koht - aga pilet vaid 4€! Ah, me oleme vist lihtsalt üleväsinud sellest magamata ööst... 

Algas ülimalt põnev ja silmi avardav seiklus Armeenia Ajaloomuseumis. Mis seal salata - muusumis on alati huvitavam, kui giid räägib ning kui ta juhtub olema ühtlasi ka hea sõber ja reisikaaslane, siis mida veel tahta? Veetsime jahedas muuseumis ligi paar tundi ja saime tõeliselt hea ülevaate sellest tundmatust maast, mis on nii palju õudust üle elanud. Joonatan aitas tähelepanu pöörata kõige olulisemale ning vürtsitas me ringkäiku oma suurepäraste ajalooteadmistega.

Mõned mõtted:
* erinevad eksponaadid antiik- ja pronksiajast kuni tänapäevani välja andsid aimu sellest, et Armeeniat võiks ka teatud mõttes lugeda maailma kultuuri hälliks oma loendamatute käsikirjade, säilmete ja kristliku kultuuripärandiga;
* Armeenia on maailmas esimene riik, kes tunnistas kristluse riigi/rahva religiooniks aastal 301 pKr (Rooma oli järgmine 303 pKr);
* Ajalooline Armeenia oli enne 19. sajandit 300-400 000 ruutkilomeetrit suur maa Mustast merest kuni Kaspia mereni, kuid erinevate sõdade ja konfliktide käigus hävitati sõbralike, oskuslike ja intelligentsete armeenlaste kultuuri ja riiki nii, et tänaseks on nad vaid 30 000 ruutkilomeetrise maa-ala omanikud ning neil puudub igasugune piir merega;
* 1915-1917 toimus Armeenias ulatuslik genotsiid, mida tänaseni paljud riigid ei tunnista, kuid mille käigus jõhkrate meetmetega hävitati 600 000 - 1 000 000 armeenlast;
* Armeenial ja Eestil on ajalooliselt palju ühist - kuulusime mõlemad Nõukogude Liitu;
* Armeenias on toimunud palju maavärinaid, mille käigus on nii mõnigi linn maatasa purunenud.


Valged mooruspuu marjad. Leidub ka põldmarja karva.

Tagasiteel koju külastasime toidupoodi ja ostsime poe ees kohalike käest mahlaseid puuvilju. Natuke saime ikka tünga ka, sest oma eestlasliku tagasihoidlikkusega ei osanud kohe sukelduda armeenlase kauplemiskultuuri. Saime oma õppetunni ning järgmistel kordadel olime juba targemad. Koju jõudes võtsime eesmärgiks kasutada meie kodu võimalust ja seadsime sammud alla basseini juurde, värsked murelid ja mooruspuuviljad näppus. Karsumdi vette ja toolidele peesitama! Majahoidja onu Sammel hoidis meil ikka silma peal ja küsis Joonatanilt, "Брат, как дела?" 


Pärast jahutavat basseinimõnu seadsime sammud uuesti linna peale, et proovida oma esimene autentne armeenia šašlõkk. Helin oli meile valmis vaadanud ühe väärt koha, kus saime tõesti head lammast ja siga, kuid edasistele kogemustele jäi siiski selgelt alla. Hakkasime vaikselt mõistma armeenlaste hingeelu ning muigasime teeninduse üle, kus korraga oli tööl kes teab, kui palju inimesi (ilmselt pool suguharu), kuid kogu töö tegi ära üks naisterahvas. Teadupärast töötavad teeninduses valdavalt mehed ning õigemini baseerubki kogu ühiskond paljuski meestel. Naljakas oli jälgida, et iga töö jaoks leidus üks inimene: kes kattis lauda, kes viis laualt mustad nõud ära, kes tõi arve, kes valas jooki jne. Taustaks mängis laupäeva õhtule kohaselt rahvuslik ansambel, mis koosnes trummimängijast, lauljast ja autentse duduki mängijast. Kui arve toodi, siis saime ka teada, et täna tuleb rohkem maksta, sest oli elav muusika. Aitäh, tõesti, et ukse peal seda mainisite! Aga me ei pannud pahaks, sest tegelikult oli ju huvitav kuulata ja saada selline autentne kogemus. Kokkuvõttes tuli ikka poole odavam kui näiteks Vapianos söömine.



Teine päev
Pühapäeva hommikul tundsime end juba päris inimese moodi, sest suur väsimus oli seest välja magatud. Käisime kohaliku baptistikoguduse jumalateenistusel. Oli huvitav kogemus. Teadupärast kuuluvad ligi 95% armeenlastest Armeenia Apostlikku Kirikusse. Meie aga valisime just baptistikoguduse, et kohtuda Joonatani kolleegiga, imearmsa Narinega, kellega veetsime terve pika päeva koos. 

Narine viis meid ilmselt siiani mu elu parimat burgerit sööma (Black Angus Bar), kus oli taaskord imeline teenindus. Saime Narinega tuttavamaks ning suundusime edasi palava eest peitu Armeenia Genotsiidi Muuseumisse Tsitsernakaberdi mäele. Taaskord ääretult silmiavardav, ent väga emotsionaalne kogemus. Jerevani mäeveerul asuv muuseum sarnaneb kohati Tallinnas Pirital asuva kommunismiohvritele pühendatud memoriaaliga, ainult et armeenlastel on maa all asetsev muuseum mahuka ülevaatega genotsiidist ning maa peal väike metsaala ja hiiglaslik kiviskulptuur. 12 kivimürakat sümboliseerivad kaotatud Armeenia alasid. Selle keskel põleb tähenduslikult igavene tuli. 




Selleks, et mõista, millest kõigest armeenlased läbi on tulnud, peab sinna koha peale minema. Meie küüditamine tundub nende kannatuste kõrval lausa tühine... ja ma ütlen seda olukorras, kus mu enda vanavanaisa küüditati ning vanavanaema vend hukati võõrvõimu režiimi tulekuga.. armeenlasi hukkus hinnanguliselt ligi miljon, sest Esimese maailmasõja ajal naabrid arvasid, et niivõrd tark, oskuslik ja majanduslikult õitsev riik ja rahvas tuleks hävitada.. hukati eelkõige naisi ja lapsi moel, mis ei kannata trükimusta... kurb, kuidas üks rahvas peab siiani elama nii suure ebaõiglusega. Ikka veel 21. sajandil on riike, kes ei tunnista toimunud hävingut genotsiidina ning endiselt peab Armeenia elama ilma oma au ja uhkuseta, Ararati mäeta, rääkimata nendest maalahmakatest, mille osad naabrid pärast Teist maailmasõda hõivasid.


Allikas: Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus
Armeenia koos kaotatud aladega.
Allikas: GOTraveli reisikirjad

Elasime sisse Jerevani kui Armeenia suurlinna. Sõime taaskord ülimaitsvat šašlõkki, mida muide serveeritakse alati laua keskel kõrgemal alusel koos kogu laudkonna toitudega. Armeenlane sööb õhtusel ajal üsna vähe, natuke lavašši, värsket salatit ja liha, harva ka kartuleid sinna kõrvale. Meie saime osa ehedast lavašši valmistamisprotsessist: kaks tädi istusid sõna otseses mõttes augus, loopisid käte vahel lavaššitainast ja viskavad selle kandilise padja abil ümmarguse ahju seinale paariks minutiks ja voila! valmis! Narine nõudmisel toodi meile lauale krõbedat lavašši, mis maitses nagu krõps, ainult et kümme korda paremini...




Päikse loojangul kõndisime Jerevani imetlema Cascade treppidelt. See meenutab veidi Linnahalli, kuid on kordades kaunim. Nii turistid kui kohalikud armastavad seal õhtuti aega veeta. Ümbruses on mõnusad kohvikud-restoranid. Ronisime pea 120 meetrit ning saime Narine vestlustes veel palju põnevat armeenlaste kohta teada. Ülevalt avanes loomulikult uhke vaade nii linnale kui 5 km kõrgusele Ararati mäele. Suviselt soe õhtutuul jahutas mõnusalt. Hetk, mil võis öelda, "See ongi puhkus." 






Kahe päeva jooksul olime Jerevani eluoluga ära harjunud ning teinud mõned olulised tähelepanekud. Julgen väita, et linnapilt näeb välja kui araabialik ja sotsialistliku nõukogude liidu mõjud oleksid segatud lääne ühiskonnaga. Keel kõlab kui vene ja araabia keele segu. Inimesed näevad välja aga kui lõunaeurooplased. Igal sammul on tajuda tohutut lahkust ja sõbralikkust. Kui ütled, et oled Eestist, siis hakatakse tegema kummardusi ja veelgi sõbralikumalt naeratama. Kuskilt otsitakse välja punane vaip ja šašlõkk visatakse tulele, lavašš on juba näppus valmis... no mitte päris, aga tõele au andes - mitte kuskil riigis pole ma end nii oodatuna ja väärtustatuna tundnud, kui siin! Millega me, eestlased, selle ära oleme teeninud, ma ei tea. Ehk me ühine nõukogude režiimi saatus ja teineteise mõistmine?


Linnapildis hakkavad silma lagunevad Lasnamäe stiilis majad, kus Narine jutu järgi elatakse väikestes paaritoalistes korterites mitme perega koos. Kui saame teada, et keskmine armeenlane teenib 250€ kuus, kuid korteriüür võib olla üle 300€, siis see selgitab meile nii mõndagi... 

Pilt autodest mõjub esmapilgul õõvastavalt, sest tavaline on see, et neil puudub esi- või tagabamper (kuidas õige kirjapilt peaks olema?), tuled või mõni muu osa või see on külge teibitud.. väiksed kriimud-mõlgid ilustavad autosid ja loovad isikupära. Milleks neid üldse parandada, kui liiklus on nagunii selline, et igal kolmandal ristmikul või parkimisel võid väikse kõksu saada? Ilmselt ridade vahetamisel suunatuld ei kasutada sellel lihtsal põhjusel, et need on maha koksatud ja ei tööta enam. Ja kellel seda raha nii palju on, et oma autot pidevalt parandada? Pealegi teed on sellised, et kõrval tänavates võid rehviga suurde auku kinni jääda ja kes neid parandusi jõuab kinni maksta? Niigi elamiseks raha napib. 





Leidub ka hästi korrastatud tänavaid ja läänelikke maju. Tänaval müüakse lilli ning jõukamad ettevõtted on avatud putkadele lasknud ehitada jaheda veeauru pritsid. Neid on paigaldatud ka peenematesse piirkondadesse ja eriti välirestoranide ümbrusesse, kus võib pea kõrgusel näha peenikesi torusid, kust õrnalt lendub peene joana veeauru, mis jahutab ja värskendab. Lisaks sellele on nii mõnegi rahvarohke atraktsiooni juures puhta vee purskkaevud, kust saab juua või käsi pesta. Sellises kliimas kindlasti hädavajalik! 





Jerevanis saime veel mitmel päeval ringi vaadata, käia käsitöö-disainiturul, imetleda pimedas valgustatud purskkaevu šõud ja nautida veel imelist toitu. Järgmine päev viis meid aga vahelduseks linnast välja, Armeenia ühe erilise vaatamisväärsuse - Sevani järve äärde. 




Jätkub SIIN postituses edasi...