Monday, December 30, 2013

Sailor Man


Pühad peetud.
Piparkoogid glasuuritud.
Kuusk ehitud.
Kingid tehtud.
Naerdud. Lauldud. Söödud.
Maja kilkeid täis. 
Ja väikene mees sai selga madruse kampsiku.

Christmas held.
Gingerbread glazed.
Christmas tree decorated.
Gifts made.
Laughed. Sung. Eaten.
The house is full of joy.
And a little fellow got his new sailor man's jersey.










Thursday, December 12, 2013

Hospitable Hospitality in the Hospital


Täna on tore kuupäev. 
Täpselt aasta tagasi koondusid minu peas nii mõnedki mõttelapsed ja sündis ELL. Vahva on aastale tagasi vaadata ja lugeda oma esimest blogipostitust. Mulle täitsa meenub see põnevustunne, mis mind siis varbaküüne alt ja pealt valdas. Rõõm on tõdeda, et see pole kuskile kadunud. Mõtteid tulevikuks on ELLil kui varrukast võtta. Lihtsalt viimase kuu aja jooksul on nii mõndagi juhtunud ning peaaegu kõik plaanitud käsitöö ettevõtmised on vett läinud vedama. 
MIKS?

Today is a great day.
Exactly one year ago some of my good thoughts packed themselves together and gave birth to ELL. It's nice to look back and read my first blogpost. I quite remember the excitement I experienced in my toes. I gladly say that it hasn't gone anywhere. ELL has enough ideas for the future. But right now there are just a few obstacles on the way that have blocked some great opportunities to come out with new and fresh projects.
WHY?




Vastus on lihtne. Tuli üks kutsumata külaline meningiit. Aga vähemalt ta on nõnda viisakas, et laseb mind täpselt jõulupühadeks haiglast koju.
Jah, sel kõige kaunimal ja käsitöölise jaoks ka magusamal ajal. Samas, fakt on see, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ikka saama. 
Kuigi ma koolis ei saa käia, siis õppida saan ikka. 
Haiglas. 
Kuigi ma tööl ei saa käia, siis selle asemel saan puhata ja magada. 
Haiglas.
Kuigi ma käsitöölaadale ei saa minna, siis käsitööd saan ikka teha. Haiglas.
Kuigi ma adventi ei saa reeglipäraselt tähistada, siis tuuakse mulle jõulud haiglasse kätte.


The main answer is here. Meningitis, the uninvited guest, came to visit me. At least, (s)he is very polite and gave me the permission to leave the hospital just before the Christmas. So, there's always something positive in every issue. If there's no way, there still HAS to be a way to make things work!
If I can't go to school, I can still study.
In the hospital.
If I can't go to work, I may have a rest and sleep.
In the hospital.
If I can't go to my first art & design fair, I can still work on my projects.
In the hospital.
If I can't take part in the December Christmas buzz, then there are angels who bring me all the candies, decorations and joy to the hospital.




Jõulurahu on mul siin haiglas suurem kui eales varem. Minu eest hoolitsetakse nii palju, et see teeb vaid ülevoolavalt rõõmsaks ja tänulikuks. On mure, kuhu see kõik ära mahutada. Põue enam ei mahu. Pole vahet, kas tegemist on medõe, -venna, arsti, hooldaja, lähedaste või kaugete sõpradega või oma enda perega. Kõik muudkui hoolitsevad. Telefon on punane ja mandariinid ei taha külmikusse ära mahtuda (rääkimata kõhust). 
Aitäh. 

The peace of Christmas has come to me earlier than ever before. I've been taken care of so many people. It doesn't matter wheather it's a nurse, a doctor, a family member, a friend... Everyone is so caring. My phone is working really hard to receive all the messages and calls; I don't know where to put all the candies that I've got.. and I even find it difficult to accomodate all the thankfulness and joy that comes through all the caring..
Thank you.


Mina aga omalt poolt tänan kõiki kannatlikkuse eest ja paitan teid tänutäheks oma senini kõige ekstravagantsema postitusega, mille fotosessioon toimus hiilides keset haigla 11. korruse trepikoridore... Loodan, et see kootud kampsik sobib kenasti mu kõige värskemale sugulasele :)

I'm thankful for all of you who have patiently waited for new posts. Here is the most extravagant post I've ever done. The photos are taken straight from the hospital's 11th floor staircases(where I sneaked around)... I hope that the little cardigan fits my newest relative! :)

Igati asjakohane kuulata:
I'll Be Home For Christmas

Wednesday, November 6, 2013

Rusty Hands and Enlightened Mind


Kuidagi vaikne on siin näputööde maastikul. ELLi käed on käsitöö tegematusest suhteliselt roostes ning juuksed peas juba halliks läinud (tõsijutt!). Üks pühapäev tuli koolis harrastada kõlavööde kudumist. Eesti rahvapärane geniaalne käsitöö. Käte värinal klõbistasin puidust plaadikesi ning miskit omalaadset isegi valmis. Lubage esitleda, ELLi esimene kõlavöö.

It's been pretty quiet in the crafts world. ELL's hands are rusty and hair is grey of not making anything creative and sharing it with you. One Sunday at school I had to weave a special Estonian belt which sounds like "sound belt" in Estonian. Genious Estonian handicraft detail. With my shaking hands I started to clatter with the wooden plates and weaved my first "sound belt". 





Aga kui nüüd ausalt öelda, siis käsitööd olen ma teinud küll ja küll. See on selline 21. sajandi tavapärane näputöö, mida harrastab peamiselt iga lääneühiskonna inimene. See on klaviatuuril näppude võidujooks, mis praeguseks (kui kõiki minu magistri kodutöid arvesse võtta) on kulmineerunud ca 40-leheküljelise minilektüüriga. Siin kohal on üsna veider mõelda, et kunagi keskkoolis oli suurim hirm kirjutada 600-800-sõnalist lõpukirjandit. Hetkel tuleb selliseid nö kirjandeid ca kaks tükki päevas valmis vorpida (juhul, kui tähtaeg homme kukub). Jah, ma olen paari kuu jooksul jõudnud end nii palju analüüsida ja kõikvõimalikke didaktilisi probleeme ennetada ja lahendada, et ma olen teoreetiliselt perfektne õpetaja valmis. Lubage naerda. Teoreetiline õpetaja on kõige nilbem nähtus üldse. Aga vähemalt ma olen kohati isegi lummatud haridusest ning selle probleemidega süvitsi minnes on minusse hoomamatult valatud mingit iseäralikku austust kõigi haridustöötajate vastu. Milline lõputu muutuste ja parendamiste virvarr on haridus.

Actually, my hands shouldn't be rusty of not making any crafts lately for they've been pretty much in action all the time. It's just been a little different job for my hands. I'd say it's the most common "hand job" in the western world in the 21st century. It's  called typing. I think I could publish a tiny 40-page book of my homework since September. It's wierd to think that in high school my biggest fear was to write the final 600-800-word essay, but now I kind of have to write those basically every day (especially when the deadline is tomorrow). Yes, I've analysed, prevented and solved so many didactic problems that I'm pretty much mature teacher in theory. Ha-ha-ha. Theoretical teachers without any practical experience and experience at all are the worst ever! But at least I've learned to go deeper in the relationship with education. Somehow it feels like I've unnoticeably been overflowed with respect towards educationists and teachers. What a changing and creative field.






Imelik on mõelda, et minu põhikooliõpingud ulatuvad juba rohkem kui kümneaastatagusesse aegade hämarusse. Selle ajaga on haridus tohutult muutunud. Vaadates oma nooremat venda, on temal palju paremad ja ilusamad õpikud. Palju loogilisem ja parem õppetöö korraldus. Kõik on lihtsalt palju parem. Samas see on loogiline. Haridus peabki paremaks muutuma. Ometi on see alati ühiskonnast sammu võrra maas. Kui midagi uut on hariduses jõudnud juurduda, on ühiskond ammu mingi uue geniaalsema lahenduse välja mõelnud. Nii lihtsalt oli, on ja jääb. Samas on põnev mõelda, et mina pean juba lähitulevikus pisipedagoogina igapäevaselt grammikese võrra maailma muutma... 
Elagu ELL ja kõik fännid, kes pole blogi osas veel lootust kaotanud!

It's over ten years since my middle school studies. Education has changed massively! My little brother, who is ten years younger than me, has so much better and beautiful textbooks, so much more logical and effective study system. Everything is just SO much better. In fact, that's the point of education - to get better and better. At the same time education is always one step behind with the society. It's always been so and it's always going to stay so. But still I'm excited about going to work at school and change the world. Daily.
Long live ELL and all the fans who haven't lost hope!

Nautige head muusikat, Islandi loodust ja ilusat Islandi kampsunit.
Enjoy good music, Iceland nature and gorgeous Icelandic knitwear.

Sunday, September 29, 2013

Autumn Fashion in the Forest


Tuleb tunnistada, et veel septembri keskel ringi jalutanud suvised sandaalid pugesid viimase nädala jooksul kribinal-krabinal kappi tagasi ja asemele tõttasid puhvaikad, kummikud ja vihmavarjud. Küllap nii mõnestki tegelasest on juba esimene sügisene tatitormgi üle käinud. Elli töölaualt on õmblus- ja overlokmasinad asendunud raamatute, sõnastike ja märkmepaberitega. Tere magistriõpe.

I have to admit that wintercoats, boots, wellies and umbrellas took the place of sandals very urgently and selfishly during the last few weeks. I bet many folks have also come across with a little flu storm. There are certain signs of autumn - Ell has replaced all the sewing stuff with books, dictionaries and notes. Oh, hello Master's studies.



Kordkuised nädalavahetused koolis istudes tekitavad tunde, et kooli on ütlemata vähe. Põhimõtteliselt seda ongi ju vähe, aga tegelikkuses peaks kõik see vaba aeg võrduma kõikvõimalike esseede ja küll pikku- ja laiupidi enese analüüsimiste ja raamatute lugemistega sisustuma. Ja selleks, et oma punktid kenasti kokku saada ja mitte ainult õpetaja analüüse arvuti klaviatuurist välja imeda, rõõmustavad mind mycket bra rootsi keel ja pohjoisten naapureiden soome keel, mis mu õpimotivatsiooni kuidagi üleval hoiavad. Siiski - keeled suhu ja Euroopasse! Teiseks, et oma õpetaja-analüütiku-teaduri maailmas ellu jääda, asusin tööle täiesti teises maailmas, lastemaailmas. Valvan ja vaatan lapsi, kuidas nad liumäest alla lasevad ja puslesid kokku panevad ja üksteiselt autosid ära võtavad ja siis kõrvad lontis tagasi annavad... Tore on vahelduseks töötada lastega, kellele ei pea mitte midagi müüma ja kes ei nõua sinult ohjeldamatut täiuslikku teenindust või ohjeldamatut naeratust või ohjeldamatuid selgitusi, miks kohv viie minuti asemel kahe sekundiga ei valminud... Ja üsna tore, et see on esimene töö, mis on hiilivalt seotud ka minu tulevase missiooniga saada õpetajaks. Lapsed on toredad. Punkt.

The one and only school weekend I have in every month now, makes me feel as there is oh so little school. Technically, it is few, but in reality the rest of the month should be filled with different kinds of essays, analysis, reports and home reading. I also take mycket bra Swedish and pohjoisten naapureiden Finnish languages to keep my studying motivation high. Another keep-me-on-track-motivator is my work with children. It's so much fun to work with them and see how they behave in different situations. After all, it's so refreshing to have a job where you're not required to have that endless keep-smiling-rushing-around-cleaning-up-service... And, what is even more nicer is the fact that the job is very close to my future mission - to become a teacher. Children are cool. Full stop.









Hetkel tundub, et Ell on sattunud mingisse kummalisse dimensiooni, kus esmaspäevast saab kohe reede ja reedest esmaspäev.. sellest võib välja lugeda vaid üht - Ell on hetkel nagu orav rattas ja kiire töömesilane ja tugev tööhobune.. Kes teab, millal ta üldse mingi meeldiva produktsiooniga jälle lagedale tuleb... Seniks - minge metsa! Seal algas nüüd puudel-põõsastel moeshow - suht vinged kostüümid neil.

At the moment, Ell seems to live in another dimension, where there is Friday after Monday and Sunday after Friday... There's only one reason for that - Ell is busy as a bee or a beaver... Who knows when there's going to be time to share some new lovely production.. Until next time - go to the woods! Have a look at the trees - they've got some fashionable costumes!