Hoiatan ette, et see postitus on TÄIESTI kaootiline. Aga ilmselt hea lugeja on veidi harjunud mu kiiksudega. See on järjekordne postitus sellest, kuidas on vaja end tühjaks kirjutada. Ega ma päris kindel pole, kuivõrd vajalik on avaldada mõtteid, mis võiks kuskile sahtlisse jääda, aga kui aus olla, siis teid on siin interneti avarustes omajagu, kes mind kirjutama ässitavad. Suur pai teile selle eest. Las ma siis olen täna natuke ülemeelik ja tutvustan teile, mis ma vahepeal olen mõelnud-teinud. Viimasest depressiivsest, aga üdini ausast kirjutisest on omajagu aega möödas. Kell on natuke üle südaöö ja mul ei ole und. See on minu puhul üsna ebatavaline, arvestades seda, et on teisipäeva õhtu, äratus oli kl 6.30, selja taga kuus tundi õpetamist ja kolm tundi ühe põneva projektitöö visioneerimist. Uuel hommikul taas sama aeg peaks üles ärkama. Aga miski minus ei saanud vait jääda. Kella kümne ajal läksin voodisse, et lõpetada raamatu viimased leheküljed. Mõtted läksid täiesti mujale. Vaa