See oli täpselt kolm nädalat tagasi, kui Eesti Vabariigis kuulutati välja eriolukord ning ühtlasi minu majapidamisse saabus kulleriga hall istumisalus. Temast on unistatud juba aastaid, kuid õnneks poolteist kuud tagasi sai julgus kokku võetud ja vajalikud klikid vajutatud ning pääsu enam polnud. Uus diivanvoodi läks teele! Kulla klassiõde (hei, Greta!) , hea inimene, võttis vaevaks eelmised diivanid minult ära osta ja ka kohe oma koju kaasa viia. Minu uus korterikaaslane oli algselt aga pisut nukker ning juba varasemalt teadsin, et talle oleks mõningaid sõpru vaja patjade näol. Nii ma siis viimastel nädalatel olen oma elutoas hoidnud virnaviisi patjade toorikuid ja lademetes kangaid, mis mind sisemiselt kohutavalt närvi on ajanud, sest ma ei suuda elada ruumides, mis on segamini, olgugi et korrastatud "segamini" olekus. Ära ka ei tahtnud panna seda käsitööhunnikut, sest ikka oli lootus, et kui tööpäeva lõpul aega tekib, siis õmblen püürid valmis. Paraku nädalad pole ve