Saturday, December 24, 2016

5 meisterdamisideed


Nagu minu puhul kombeks, siis jõulude eel taban end mõttelt, kuidas sel aastal oma lähedasi isetehtuga üllatada. Järgmisel hetkel, kui ma tegutsema sooviks hakata, on käes detsembri keskpaik ja kukil hunnik tellimustöid ning minu isetegemisplaanid on kadunud kui tina tuhka! Aga kui Sinul on isu midagi ise nokitseda, siis siin on 5 erinevat ideed, mida ka väljaspool jõuluaega valmistada saab. Enamik nendest proovisin koolis õpilastega läbi teha, nii et kõik on kenasti vettpidavad tööd.

1. INGEL
Vaja läheb: valge paber (keha, tiivad), küpsetuspaber (tiibade kaunistamiseks tupsud), kotiriie (kleit), pits (kleit), valge karvane kaunistustraat (käed), paberkuul (pea), hambatikk (pea ja koonuse ühendamiseks), kangajupp (tiaara), PVA liim.


2. ŠOKOLAADIKOMMID/TRÜHVLID
Siin kohal ma retsepte ei jaga, sest neid leiab internetist mustmiljon. Ise kodus muutsin neid vastavalt oma maitsele ning usun, et kui enda loomingulisusel lennata lasta, saab imemaitsvaid ampsusid valmistada.


3. SOOLATAIGNAST KUUSEEHTED
Vaja läheb: 2 osa jahu, 1 osa soola, kuni 1 osa vett (taigen kokku segada), akrüülvärvid (sobivad ka guaššid), nööri.
Valmistamine: sega taigna koostisosad kokku, sõtku taigen läbi, vormi sobivad kujundid, küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-30 minutit olenevalt detaili paksusest, kaunista värvidega, lisa nöör.


4. NÖÖRPALLID
Vaja läheb: 10 cm diameetriga palli valmistamiseks kulub ca 7 m nööri, 5 spl PVA liim, 2 spl vett, õhupall.
Valmistamine: sega liim ja vesi kokku, puhu õhupall pooleldi täis, sõlmi ots, niisuta nöör liimisegus ja asu ühtlaselt ümber palli kerima, jäta pall 1-2 päevaks kuivama, kindluse mõttes 4-5 päeva hiljem vajuta pall nööri küljest õrnalt lahti, lõika katki, eemalda ettevaatlikult nöörivõrestiku vahelt.


5. TIKITUD KAARDID
Vaja läheb: lõngajupid, paber, käärid, sukanõel
Valmistamine: joonista õrnalt kujund ette, kuid märgi paberile vaid täpid, torka need enne tikkimist nõelaga läbi, et mõlemalt poolt oleks nähtav, pane lõng nõela taha, tee õhte otsa sõlm, asu tikkima.


Lõpetuseks ei saa ma jätta enda teada neid mõtteid, mis viimase kuu jooksul on mul peas mõlkunud ja mida ma (nüüdseks juba) aastast aastasse igal detsembril läbi elan. Usun, et ma pole ainus käsitööline/ isetegija/ kunstifriik, kelle jaoks on täiesti tavaline see, et minu poole pöördutakse näiteks järgmiste kingisoovidega: "Kas saaksid mulle ühe kaltsunuku teha?, kindad?, jõuluvanakostüümi?, advendikalendri?, kuuse, mis ei oleks roheline ja okastega?" jne - seda loetelu võiks pikalt jätkata ning ma pean tunnistama, et need soovid võivad tõepoolest olla täiesti seinast seina ning vahel isegi sellised, mida isegi tellija ise eriti selgelt sõnastada ei oska. Mõnikord ma endamisi muigan, mida kõike ma leiutama ja teostama pole pidanud. Aga ma pean tunnistama, et tegelikult ma armastan väljakutseid ja tõtt-öelda olen ma meelitatud sellest, kuidas inimesed mulle oma hulljulgeid ideid ja nende teostamisi usaldavad! Aitäh!

See on tõeliselt armas ja südamlik mõte kinkida midagi isetehtut, kuid sellega käib kaasas üks detsembrikuine AGA. See müstiline avastus, mis inimesi massiliselt detsembri keskel tabab - kinki on vaja! - see on hämmastav.. Lihtsalt mainin, et tavaliselt ühe käsitöölise jaoks on detsember üks suur peavalu. Näiteks õpetajana on see täiesti tavaline, et samal ajal on koolis veel viimaste tööde hindamised, klasside kaunistamisvõistlused, viie erineva jõuluürituse korraldamine ja kaunistamine ning mõistagi erinevate vahendite ostmiseks on vaja kanga-lõngapoodides enneolematult kaua kassajärjekorras tiksuda, sest noh, ma pole ainus ohver. Seega minu väike pea tahab sellistel hetkedel kergelt plahvatada ja uljal sammul nelja tuule suunas joosta... Detsembri keskel käsitöölisele oma kingi soovi esitamine on sama, mis laulupeo ajal Lasnamäe bussi üritada ära mahtuda. Üks väike hint järgmisteks hooaegadeks: aastas on lisaks detsembrile veel teisi kuupäevi, mil oma kingisoove isetegijatele edastada.. 

Võib-olla ma just kaotasin igasuguse lugupidamise (ja kõik need tuhanded kliendid), kuid ärge saage minust valesti aru. Ma armastan teostada neid poolikult või täielikult selgitatud ideid, kuid see detsembrimöll võtab ikka korralikult läbi ühe kuduja näpud ja randmelihased ning võib lõppeda Haapsalu taastusravikeskuses. Ülejäänud aasta saab siis taastuda ja nina nokkida...

Aga ma ei nurise. Ma olen õppinud ilma jalgu trampimata ütlema "ei" ning võtma aega. Mida iganes see kellegi jaoks ka ei tähenda. Näiteks ma heitsin üks päev oma tegemised kõrvale ja käisin esimest korda ühel disainilaadal, mida on aastaid korraldatud, kuid kuhu ma kunagi oma aja planeerimatuse tõttu jõudnud pole. Jalutasin ja sõin silmadega eesti imelist disaini ning viimaks maandusin ühte pisikesse kohvikusse, et oma viimased tööasjad enne jõule korda seada. Jõin värskelt pressitud apelsini mahla, (sest blogis tuleb ainult hästi idüllilistest seikadest kirjutada), kuulasin muusikat ja vaatasin aknast välja. Teenindaja võttis parasjagu kauba ukse vahelt vastu, kui keegi mööduja talle midagi pahuralt käratas. Oli näha, et see kurvastas teenindajat, aga ta ei lasknud end sellest häirida ning hakkas enese rahustamiseks minuga juttu puhuma. See oli üks imearmas vestlus ja mind hämmastas teenindaja ülimalt positiivne ja siiras suhtumine. Teele asudes sain ühe sooja-sooja kallistuse. Lihtsalt, niisama. Nagu oleks vanaema juures käinud... 
Häid pühi!

Friday, November 18, 2016

Kirjatud pruun talvemüts


Sel korral siit miskit pikemat mõtteavaldust ei tule. Minu kõige mitte lemmikum kuu aastas, november, on käes ja meeleolu on ka vastav. Kui elu kulgeb ühtlases hall-pimeduses (hommikul pimedas tööle ja pärast kottpimedas koju), siis minu funkamine on tagasihoidlik, kuitahes palju ma ei püüa magada ja vitamiine sisse ajada. Jaanikuul, mil hämarust annab tikutulega taga otsida, võin teile kinnitada, et 6-7 unetunnist on mulle küll, sest päike toidab oma valguse ja energiaga! Aga mis siin ikka vinguda, kui ei harju selle põhjamaise hallollusega, siis ei harju. Vähemalt on küünlad ja vardad ja lõng mu parimateks sõpradeks. Ei jõua ühe tööga lõpule, kui tahaks juba uut alustada. Nii juhtus ka selle mütsiga. Ärge minult küsige, kellele ma selle tegin. Iga endast lugupidav kuduja ei pea kellelegi kindlale inimesele miskit kudumit valmistama. Kui on mõnus lõng ja kudumisisu, siis pole vahet, mis või kellele see ese valmib! Oluline, et saab kududa! Nii valmiski paari õhtuga see mütsike. Inspiratsiooni sain oma ühelt lemmikult Instagramist - @nataligaman - , kelle looming sunnib mind alati varraste järele haarama. 
Tervitan teid, mu ustavad fännid! Teie head sõnad on alati magusad mu kõrvadele! Kui vaid seda aega oleks rohkem, siis nokitseks tihem miskit valmistada ja teile näidata...






Sunday, September 18, 2016

Heegeldatud toolikatted


Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites. 


Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavutada!


Oma suureks üllatuseks maandusin motiivide heegeldamismaailma. Mitte et ma oleks katsetanud erinevaid keerukaid motiive, heegeldanud tunde ja siis taas üles harutanud (see ongi osa käsitöö tegemisest!), jäin viimaks klassikalise "Vanaema motiivi" juurde. (Teile, kes vajate tutvustamist, siis järgnevad piltidel nähtavad heegeltööd kannavad heegeldamismaailmas tõepoolest nimetust "Vanaema motiiv"). Sain ühe toolikatte valmis ning taas valdas mind kahtlus, et see pole ikka see tulemus, mida tahan. Pealegi väsis mu käsi ja tundsin, et hakkan nii suure heegelnõela ja paksu paelaga heegeldades omale käevigastust saama.. 

Vahele tuli suvi ja kõik sellega kaasnevad toredused ning toolikate kogus kuskil toanurgas tolmu. Augusti koristustalgutel (nagu vihmase suve lõpus kombeks) leidsin ma taas selle sinepikollase / beeži toolikatte, vaatasin teda nii- ja naapidi, kuniks võtsin taas kätte heegelnõela ning heegeldasin kõik neli katet valmis. Pikka juttu polegi - ülimalt lihtsad, servadest ikkagi kergelt lokitavad, tooli peal ja pepu all koha sisse võtnud neli heegeldustööd muudavad istumise veidi talutavamaks nii mulle kui neile, kes mind lauataguste tegevustega rõõmustavad.








Siit ka üks minimoraal. Kõike on võimalik õppida armastama, kui selle nimel vaeva näha. Kõlab natuke nagu klišee, aga ma hakkasin selle töö käigus heegeldamisse veidi uue "pilguga" suhtuma. Selles osas oli Tammsaarel vist õigus, et kui tööd teha ja vaeva näha, siis viimaks tuleb selle töö vastu ka armastus.. 

Et oma kirjutamisarmastust natuke teilegi jagada ja selle aasta kirjutamata jätmisi grammi võrra tasa teha, siis siia lõppu veel mõned mõtted, mis mind viimase kuu ja eelmise aasta jooksul kummitanud on. Ikka õpetaja tööst...

Sel õppeaastal tundub, et kõrvatagused polegi enam nii märjad kui esimesel aastal ja noorõpetaja vahtralehte ei pea ka enam järjekindlalt otsa ees kandma. Kõik toimib sujuvamalt ja paremini. Ometi on selles õpetajatöös midagi nii kummalist, mis paneb mind seda tööd ... ja armastama. Negatiivne pool on see, et ma võin mõne tööpäeva lõpuks (kui olen andnud kaheksa tundi) tunda end nii väsinuna nagu laip või siis pigem nagu tühi kilekott, mis on pealt tugevalt kinni seotud ja mis tahab kohe plahvatada, sest see kumiseb õpilaste melust ja tuhandest päeva jooksul küsitud küsimusest ja täpsustusest ("Õpetaja, kas nii?" - "Jah, just nii! Tubli!", "Õpetaja, kas ma keeran silmuse niipidi või niipidi?" - "Esimene variant on õige!", "Mitu korda ma seda silmust teen?" - "Palun vaata mustriskeemi!" jne jne jne). Ja vahel ma võingi jääda mõtlema selle üle, kuidas lahendada mõnda tõsist muret õpilasega, kellel on see või too probleem. Võin võtta koju kaasa oma töö ja teha seda ka hetkedel, mil ülejäänud normaalsed inimesed puhkavad, magavad või spordivad. Teisisõnu, õpetaja töö on sageli 24/7 valvel olek (eriti klassijuhatajana, mida me hetkel ei ole), sest internet ei maga ning e-maile võivad nii õpilased kui lapsevanemad saata igal ajal (mitte reageerimine pole variant). Siit pole raske minna üle õpetaja töökoormuse ja palganumbri juurde... 

Samas on õpetaja töös midagi sellist, mida ma ealeski ei vahetaks mitte ühegi teise töö vastu! Ma saan töötada inimestega, kes on veel kujunemisjärgus. Ma saan neid suunata ja külvata neisse midagi, mida nad kuskilt mujalt ei saa. Ma olen justkui missioonil. Mul on kanda suur vastutus, sest minu sõnadest ja tegudest vormub mingi osa kellegi maailmast ja ellu suhtumisest. Selles muutumisprotsessis on kõike: pisaraid, naeru, muigamist, viha, armastust, tohutut elujanu. Kevadel saadame õpilased suvesse, kus nad võivad (omal valikul) unustada või kaasa võtta koolist saadu ning kujuneda teisel erilisel moel. On uskumatu, kuidas lapsed-noored suvega muutuvad! Lastest on saanud noored neiud ja noormehed.. Kellel on puberteet üle läinud ja kelles näeb seda viisil, mida ei oleks uneski osanud oodata :) Kui koolitöö taas algab, võib näha tohutut arengut juba 45 minuti lõppedes, aga vahel kulub selleks hoopis tervelt kaheksa kuud. Mõelda vaid, sajad ja sajad maailmad saavad igal õppeaastal muudetud. Ja nende sadade maailmate seas pole ainult õpilaste maailmad, vaid kindlalt ka õpetajate omad... 




Saturday, June 18, 2016

Vana pluus ja uus pluus


Eks loominguga ole ikka nii, et kui inspiratsiooni puhang ründab, siis peab kõik muud kõrvalised tegevused pooleli jätma ja alistuma, et mõttevälgatus saaks millekski praktiliseks ümber vormuda. Minuga on ikka nii, et kui on hilisõhtu ja puhkus, siis ma võin unustada end millegi loomisesse.. Eriti veel, kui miski lisanüanss mind sütitab, olgu selleks siis hea muusika, telerist jooksev Euro 2016 jalgpall, kultuurisaade vms. Enne järele ei jäta, kui ese on valmis ja veel fotodele ka jäädvustatud. 
Keegi siin kunagi küsis, et kuidas ma just sellised pildid saan. Kõige ausam ja lühem vastus: panen eseme endale külge või selga, tõmban rulood alla, võtan välja statiivi, kaamera ja välgu, teen sassis juuksed krunnist lahti või panen krunni, vaatan endale otsa ja otsustan, et pigem töötlen VSCOCAMis oma fotod hästi valgeks ja vinnituks, kui et hakkan eraldi end meikima. Nii lihtne see blogi tegemine ongi. Ainult et ikkagi 3-4 tundi kulub teksti kirjutamisele, sättimisele ja piltide paigutamisele...
Piltidel nähtav teksapluus on üks parimaid sõpru mu riidekapis. Talvel juhtus aga üks kurb seik ning oma eakuse tõttu rebenesid tema varruka käised. Kappides tuulates torkas mulle silma lilleline kangas, millest tekkis koheselt idee õmmelda teksapluusile uued varrukad. See mõte haudus mul peas ikka hea mitu kuud, kuid õnneks jõudis lõpuks see hetk kätte, mil oli üks vaba õhtu ja teksapluus võis läbida varrukavahetusoperatsiooni ilma igasuguste komplikatsioonideta. 
Vähemalt saan nüüd öelda, et ma olen ka natuke taaskasutust teinud. Vanadelt varrukatelt eemaldasin kätised (varruka otsad) ja lisasin lillelisest kangast varrukatele. Selline vanast uue tegemine ja üleüldsegi igasugused parandustööd on minu jaoks üldiselt täiesti vastu näidustatud. Mitte ideoloogiliselt, kuid praktilises mõttes ma lihtsalt ei taha selliseid töid teha! EI TAHA. Seega PALUN ärge küsige minult pükste lühemaks tegemist või parandamise teenuseid! Aitäh. Lihtsalt mainin: nööbi ette ajamine või soki augu parandamine - öakk! Andke mulle vitsa või pange nurka seisma, aga maksimum kaks korda aastas võtan oma auguliste sokkide-sukkade ja nööpideta pluuside ja pükste hunnikud ette, et need siis korraga ära parandada.. Oskusi justkui nagu oleks, kuid motivatsioon on igati olematu mistahes skaalalt vaadata. Aga siiski - olen enda üle üpris uhke, et olin sel korral motiveeritud midagi ringi tegema ja vanast uut looma. Vähemalt sai pluus taas terveks ning on nüüd igati kandmiskõlbulik!









Wednesday, January 27, 2016

See lugu ja teine lugu



Mõni päev tagasi lisasin Instagrami pildi sellest khaki-oliivikarva mütsist ning mõtisklesin avalikult selle üle, mis värvi peaks mütsi tutt olema. Sinepikollane või roheline? Kuigi üsna pea sai selgeks, et kindel valik on kollasel, siis ikkagi oli vahva vaadata, mis arvamusi laekus. Meelega hoidsin pisikest põnevust. 
Mütsi kudumisele kulus mõttest kuni valmis peakatte pähe panemiseni ümmarguselt kaheksa tundi, kuid elu tavaliste toimetuste kõrvalt läks kokku umbes poolteist nädalat. Nagu kiuste kadusid mütsi valmides külmakraadid kui võluväel, seega ma pole päris kindel, kas ta kohe kasutusse tõttab. Tegemist siiski väga paksu ja sooja mütsiga, millest käsitöölise peanupul suur puudus oli. Kasutasin mitu aastat tagasi kokku ostetud villa-akrüüli seguga "Bostoni" lõnga varrastele nr 5-6. Mina aga kasutasin nr 7 vardaid, et punutud korvi mustriga palmikud ikka parajalt pehmed-lõdvad tuleksid. Legendaarne sinepikarva kollane tutt valmis hõlpsalt, sest tööl olen seda pidanud pea iga päev mõnele õpilasele õpetama. 
Ah jaa, õpetamisega seoses - elu ikka vahel üllatab oma paradoksaalsusega. Pole ammu midagi niivõrd muigama panevat kogenud. Ei mingit grandioosset või humoorikat lugu. Lihtsalt täiesti tavapärane toidumoona ostlemine täiesti tavalises supermarketis. Kuna pärast tööd on teadagi kassade järjekorrad pikad, siis läksin end iseteenindama. Kuidagi juhtus nii, et 2/3 toidukorvist sisaldas puu- või köögivilju. Ma ei mõelnud sellele, et iseteeninduskassas on neid üsna tülikas "läbi lüüa". Asetasin järjest oma kiivid, apelsinid, tomatid, sibulad, küüslaugu ja mis kõik veel kaalule/triipkoodi lugejale ning hakkasin siis otsima neile sobivat nimetust. Miks ma sellest nii entusiastlikult räägin, on seetõttu, et just eelmisel nädalal õppisime 6. klassidega kodunduse tunnis, mis erinevus on puu-, juur-, köögi- ja aedviljal ning kuidas liigitada tsitruselisi, luuviljalisi ja muid sääraseid. Väsinud oma tööpäevast, jõllitasin nõutult puutetundlikku ekraani ning hakkasin mõtlema, millisesse aedvilja gruppi minu ostetavad viljad võiksid sobida, et saaksin nende eest õiget hinda tasuda. Tol hetkel mõistsin, et võiksin käekotist 6. klassi kodunduse õpiku välja võtta ja vaadata tabelist, millisesse gruppi miski vili võiks sobida, sest muidu ma jäängi sinna end "iseteenindama" ja ekraanilt neid tsitruselisi, luuviljalisi, laugulisi ja mida-keda kõike otsima. Aga selleks, et minu selja taga ootavad kliendid järgmise hommikuni ootama ei peaks, ärkasin oma uimasusest, naeratasin omaette ja asusin seejärel oma kaupa õigete viljade järgi lahterdama. Justkui oleks ise sattunud enda kodunduse tundi, kus õpetaja palub iPadis mingi vahva rakenduse abil lahterdada sidrunit tsitruseliste, küüslauku lauguliste, porgandit juurviljaliste gruppi ja nõnda edasi... Palun väga - öelge nüüd, et käsitöö ja kodunduse tund on lust ja lillepidu. Poes jääb toit ostmata, kui ei tea, kas arbuus on kõrvitsaline või näiteks kiivi eksootiline puuvili!
Sellised pisikesed lood, millel pole omavahel otsest seost, aga mis muudavad argipäeva toredaks! Just sellised väikesed toredused hoiavad praegusel Mordori-lumesulbi ajastul veel ainsana elus. Peske käsi, sööge küüslauku ja vitamiine, et grippi mitte jääda! (Kandke mütsi ka.)





Monday, January 25, 2016

Tegijal juhtub




Vahel on nii, et pea on täis igasugu ilusaid mõtteid ja ideid. Huvitav, kui pisike murdosa ma nendest ka päriselt teoks suudan teha? Igal juhul enne jõule oli mu lemmik pisikese 3-aastaseks saava poisi sünnipäev ja ma võtsin teadlikult varakult plaani, et ta jaoks üks paar sooje käpikuid valmis saada. Muidugi mõista toimus nende viimistlemine umbes minut enne uksest välja astumist. Ent valmis nad said ja teele nad asusid. Kahjuks alati ei lõpe sellised sammud nii idülliliselt kui vaimusilmas ette olen näinud. Juhtus see, mis ikka vahel isetegijal juhtuma peab - käpikud olid nende armsate kastiautodega mängija käte jaoks väiksed. Tegijal juhtub. Aga vähemalt pole maailmast lõng otsa saanud ning ideid on siiani alles, mida peaks-võiks-tuleks teoks teha.

Tegemist itaaliast pärit Titan Wool Winner meriinovillase lõngaga nr 3,5-4 varrastele, mida mina kudusin nr 3 varrastega, et kindad ikka piisavalt tihedad ja mitte tuult läbilaskvad tuleksid. Mõtlesin teha kahe värviga oranži- ja rohelisekirjud, aga laiskus sai minust võitu ning tulemuseks olid parempidises koes lihtlabased käpikud, mis vähemalt said jõulukuuske kaunistada. Küllap nad jäävad sünnipäeva lapse nooremat venda või õde ootama..






Thursday, January 14, 2016

Pitsid-satsid, roosikrantsid


Torm on möödas ja saab taas rahuliku elurütmiga edasi minna. Olgu selleks tormiks siis lume-, jõulu- või tatitorm. Lumetorm on asendunud rahuliku ja kauni talveilmaga (väidab mugav autota korteriinimene, kellel ühistransport ukse eest iga kell võtta). Jõulu- ja aastavahetuse tormidest on järel vaid üks ammune hall unenägu. Haiguselainetus on ka korralikult puhkuse lõppedes üle käinud. Nii nagu kord ja kohus ette näeb. Tundides on õpilased vagurad ja puhanud. Mina ka. Ainult, et jube raske oli tööle tagasi minna. See on vist see õpetajate viga, et kui puhkus algab, siis on peast kõik töömõtted pühitud ning uuesti töölainele saamiseks tuleb ennast ja enda varje ja veel mida-keda-kõike ületada. Neljanda koolipäeva keskel on aga hoog sisse saadud ja loodetavasti peab selle hooga nüüd kuni märtsi lõpuni vastu! On mul varianti? Vähemalt mu kallis töökoht võimaldas kaunikese jõulupreemia, mille eest saab õpetaja käia hambaarsti juures, juuksuris, teha uue ID-kaardi. Hilpusid üks korralik käsitöö-pedagoog ei soeta, need tuleb ise õmmelda. Aga kui nüüd sarkasm (või iroonia?) kõrvale jätta, siis elu on kaunis ja turvaline siin isamaa pinnal. Eriti kui palutakse kauneid tellimustöid teostada. Selkordsetel piltidel näeb pitsiliselt kootud jalasääriseid. Muster on teadagi pitsikudumise klassikavaramust Leili Reimanni "Pitsilised koekirjad" nr 73. Lõngaks valisin Liann Lõngad poest veniva ja pehme puhta uusvillase itaalia lõnga Lana Gatto varrastele nr 3. Paras peenike lõng, mille kudumiseks kulus kokku veidi üle paarikümne tunni. Lisasin ülemisse serva ka pitspaela - sest pitsi pole kunagi liiga palju!