Skip to main content

Posts

Showing posts from 2016

5 meisterdamisideed

Nagu minu puhul kombeks, siis jõulude eel taban end mõttelt, kuidas sel aastal oma lähedasi isetehtuga üllatada. Järgmisel hetkel, kui ma tegutsema sooviks hakata, on käes detsembri keskpaik ja kukil hunnik tellimustöid ning minu isetegemisplaanid on kadunud kui tina tuhka! Aga kui Sinul on isu midagi ise nokitseda, siis siin on 5 erinevat ideed, mida ka väljaspool jõuluaega valmistada saab. Enamik nendest proovisin koolis õpilastega läbi teha, nii et kõik on kenasti vettpidavad tööd. 1. INGEL Vaja läheb: valge paber (keha, tiivad), küpsetuspaber (tiibade kaunistamiseks tupsud), kotiriie (kleit), pits (kleit), valge karvane kaunistustraat (käed), paberkuul (pea), hambatikk (pea ja koonuse ühendamiseks), kangajupp (tiaara), PVA liim. 2. ŠOKOLAADIKOMMID/TRÜHVLID Siin kohal ma retsepte ei jaga, sest neid leiab internetist mustmiljon. Ise kodus muutsin neid vastavalt oma maitsele ning usun, et kui enda loomingulisusel lennata lasta, saab imemaitsvaid ampsusid valmistada.

Kirjatud pruun talvemüts

Sel korral siit miskit pikemat mõtteavaldust ei tule. Minu kõige mitte lemmikum kuu aastas, november, on käes ja meeleolu on ka vastav. Kui elu kulgeb ühtlases hall-pimeduses (hommikul pimedas tööle ja pärast kottpimedas koju), siis minu funkamine on tagasihoidlik, kuitahes palju ma ei püüa magada ja vitamiine sisse ajada. Jaanikuul, mil hämarust annab tikutulega taga otsida, võin teile kinnitada, et 6-7 unetunnist on mulle küll, sest päike toidab oma valguse ja energiaga! Aga mis siin ikka vinguda, kui ei harju selle põhjamaise hallollusega, siis ei harju. Vähemalt on küünlad ja vardad ja lõng mu parimateks sõpradeks. Ei jõua ühe tööga lõpule, kui tahaks juba uut alustada. Nii juhtus ka selle mütsiga. Ärge minult küsige, kellele ma selle tegin. Iga endast lugupidav kuduja ei pea kellelegi kindlale inimesele miskit kudumit valmistama. Kui on mõnus lõng ja kudumisisu, siis pole vahet, mis või kellele see ese valmib! Oluline, et saab kududa! Nii valmiski paari õhtuga see mütsike. I

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavuta

Vana pluus ja uus pluus

Eks loominguga ole ikka nii, et kui inspiratsiooni puhang ründab, siis peab kõik muud kõrvalised tegevused pooleli jätma ja alistuma, et mõttevälgatus saaks millekski praktiliseks ümber vormuda.  Minuga on ikka nii, et kui on hilisõhtu ja puhkus, siis ma võin unustada end millegi loomisesse.. Eriti veel, kui miski lisanüanss mind sütitab, olgu selleks siis hea muusika, telerist jooksev Euro 2016 jalgpall, kultuurisaade vms. Enne järele ei jäta, kui ese on valmis ja veel fotodele ka jäädvustatud.  Keegi siin kunagi küsis, et kuidas ma just sellised pildid saan. Kõige ausam ja lühem vastus: panen eseme endale külge või selga, tõmban rulood alla, võtan välja statiivi, kaamera ja välgu, teen sassis juuksed krunnist lahti või panen krunni, vaatan endale otsa ja otsustan, et pigem töötlen VSCOCAMis oma fotod hästi valgeks ja vinnituks, kui et hakkan eraldi end meikima. Nii lihtne see blogi tegemine ongi. Ainult et ikkagi 3-4 tundi kulub teksti kirjutamisele, sättimisele ja piltide p

See lugu ja teine lugu

Mõni päev tagasi lisasin Instagrami  pildi sellest khaki-oliivikarva mütsist ning mõtisklesin avalikult selle üle, mis värvi peaks mütsi tutt olema. Sinepikollane või roheline? Kuigi üsna pea sai selgeks, et kindel valik on kollasel, siis ikkagi oli vahva vaadata, mis arvamusi laekus. Meelega hoidsin pisikest põnevust.  Mütsi kudumisele kulus mõttest kuni valmis peakatte pähe panemiseni ümmarguselt kaheksa tundi, kuid elu tavaliste toimetuste kõrvalt läks kokku umbes poolteist nädalat. Nagu kiuste kadusid mütsi valmides külmakraadid kui võluväel, seega ma pole päris kindel, kas ta kohe kasutusse tõttab. Tegemist siiski väga paksu ja sooja mütsiga, millest käsitöölise peanupul suur puudus oli. Kasutasin mitu aastat tagasi kokku ostetud villa-akrüüli seguga "Bostoni" lõnga varrastele nr 5-6. Mina aga kasutasin nr 7 vardaid, et punutud korvi mustriga palmikud ikka parajalt pehmed-lõdvad tuleksid. Legendaarne sinepikarva kollane tutt valmis hõlpsalt, sest tööl olen seda

Tegijal juhtub

Vahel on nii, et pea on täis igasugu ilusaid mõtteid ja ideid. Huvitav, kui pisike murdosa ma nendest ka päriselt teoks suudan teha? Igal juhul enne jõule oli mu lemmik pisikese 3-aastaseks saava poisi sünnipäev ja ma võtsin teadlikult varakult plaani, et ta jaoks üks paar sooje käpikuid valmis saada. Muidugi mõista toimus nende viimistlemine umbes minut enne uksest välja astumist. Ent valmis nad said ja teele nad asusid. Kahjuks alati ei lõpe sellised sammud nii idülliliselt kui vaimusilmas ette olen näinud. Juhtus see, mis ikka vahel isetegijal juhtuma peab - käpikud olid nende armsate kastiautodega mängija käte jaoks väiksed. Tegijal juhtub. Aga vähemalt pole maailmast lõng otsa saanud ning ideid on siiani alles, mida peaks-võiks-tuleks teoks teha. Tegemist itaaliast pärit Titan Wool Winner meriinovillase lõngaga nr 3,5-4 varrastele, mida mina kudusin nr 3 varrastega, et kindad ikka piisavalt tihedad ja mitte tuult läbilaskvad tuleksid. Mõtlesin teha kahe värviga oranži-

Pitsid-satsid, roosikrantsid

Torm on möödas ja saab taas rahuliku elurütmiga edasi minna. Olgu selleks tormiks siis lume-, jõulu- või tatitorm. Lumetorm on asendunud rahuliku ja kauni talveilmaga (väidab mugav autota korteriinimene, kellel ühistransport ukse eest iga kell võtta). Jõulu- ja aastavahetuse tormidest on järel vaid üks ammune hall unenägu. Haiguselainetus on ka korralikult puhkuse lõppedes üle käinud. Nii nagu kord ja kohus ette näeb. Tundides on õpilased vagurad ja puhanud. Mina ka. Ainult, et jube raske oli tööle tagasi minna. See on vist see õpetajate viga, et kui puhkus algab, siis on peast kõik töömõtted pühitud ning uuesti töölainele saamiseks tuleb ennast ja enda varje ja veel mida-keda-kõike ületada. Neljanda koolipäeva keskel on aga hoog sisse saadud ja loodetavasti peab selle hooga nüüd kuni märtsi lõpuni vastu! On mul varianti? Vähemalt mu kallis töökoht võimaldas kaunikese jõulupreemia, mille eest saab õpetaja käia hambaarsti juures, juuksuris, teha uue ID-kaardi. Hilpusid üks korralik