Blog by ELLinspiration

On käes see sügisperiood, kui vihmaga peab õues ettevaatlik olema, sest lehtede kihid talla all on kaunis libedad. Sügistormid-tuuled sasivad juukseid ning puhuvad vaat', et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea võimalus sooja hoidmiseks on kootud peapael. Juba kolmas hooaeg toimetan kootud peapaelte ja käpikute kallal ning südames kilkan, kui esimesed tellimused septembri lõpus mu @ell.inspirationi konto postkasti ilmuvad! Aitäh, et mind üles leiate ja aitäh, et nii mõnigi juba mitmenda pealakese endale soetab!  Meeldetuletuseks paar sõna peapaela kandmise ja materjalide sisalduse kohta.  Lõnga sisaldus: 100% vill, mõnusalt pehme Vooder: pehme fliis, mis on peapaela sisse käsitsi nõelutud Hooldus: sobib masinas pesta käsipesu rešiimil koos villaste esemetega kuni 30-kraadises vees. Soovitatav kasutada villaste esemete jaoks mõeldud puhastusvahendit Võrdlemisi paks ja soe ning soovitatav kanda pigem külma sügis- ja keskmise talveilmaga. Isiklikult pigem kannangi -10-8-kraadise

Ilmselgelt on viimased päevad meile näidanud, et palju on teistmoodi. Et sandaalid tuli päeva pealt vahetada vaat’, et talvesaabastega ning õlapaeltega siidikleidid kampsunite, pükste ja jopega. Kui õhtul kella kaheksa paiku läheb õues hämaraks, tekib automaatselt vajadus hambapesu ja pidžaama järele, et end unemaale sättida. See oli kõik nii alles, kui sellisel kellaajal alles elu algas, sest päevane palavus oli taandumas ning aju loidumine asendus ideepahvakutega, kuhu veel õhtul jalutada, joosta, sõita; kellega grillitada, ujuda või rullitada. Aga siin me nüüd oleme, ei mingit rannaliivapuru esiku või vannitoa põrandal, mis palja jala all krõbiseks, õhtusel lugemisel raamatu vahelt voodisse pudeneks või veepudeli korgi vahelt suus hammaste all krõmpsuks. On tagasi see aeg, mil mustapesu korv on taas täis sokke, mida palava suve jalad pole mitu kuud kohanud; mil külmik on taas normaalselt toitu täis, mitte ei haiguta eelmise nädala tilgastanud piimast ja kahest leivakontsast, sest su

See sai ilmselt ühes järjekordses varakevadel toimunud videokõnes selgeks, et kuna juhtumisi on tegemist täiskohaga emana töötava ning kahe rassimisele kalduva hulluga, siis tuleb kiiremas korras puhata. Tõmmata kõik juhtmed välja. Minna reisile. Juuli teine pool? Sobib. Rootsi? Sobib. Tundub, et ka pikemas perspektiivis ei pea muretsema piirangute pärast, sest Rootsi on need ajalooprügikasti visanud. Aga kui nüüd ausalt vastata, siis tegelikult ju pole ühtegi adekvaatset põhjust, miks EI peaks Rootsi minema. Seal maal ei eksisteeri koledaid kohti või üldse midagi, mis saaks mitte meeldida. Reisi lõppedes sai küll üks fakt - Rootsi kui alati kõige ilusamate majade-kodude-inimestega maa - siiski osaliselt ümber lükatud, kuid suures osas leidis rännak tõestust sellele, et nii pea, kui eestlane näeb natuke graniidist kaljut, mis on kõrgem kui kaks meetrit; jõge, mis keskmisest hoogsamalt vuliseb; võrdlemisi viisaka hooviga punast palkmaja - siis eestlane juba kilkab, et on mäed ja kosed j