Emotsionaalne London

Ilmselgelt on viimased päevad meile näidanud, et palju on teistmoodi. Et sandaalid tuli päeva pealt vahetada vaat’, et talvesaabastega ning õlapaeltega siidikleidid kampsunite, pükste ja jopega. Kui õhtul kella kaheksa paiku läheb õues hämaraks, tekib automaatselt vajadus hambapesu ja pidžaama järele, et end unemaale sättida. See oli kõik nii alles, kui sellisel kellaajal alles elu algas, sest päevane palavus oli taandumas ning aju loidumine asendus ideepahvakutega, kuhu veel õhtul jalutada, joosta, sõita; kellega grillitada, ujuda või rullitada. Aga siin me nüüd oleme, ei mingit rannaliivapuru esiku või vannitoa põrandal, mis palja jala all krõbiseks, õhtusel lugemisel raamatu vahelt voodisse pudeneks või veepudeli korgi vahelt suus hammaste all krõmpsuks. On tagasi see aeg, mil mustapesu korv on taas täis sokke, mida palava suve jalad pole mitu kuud kohanud; mil külmik on taas normaalselt toitu täis, mitte ei haiguta eelmise nädala tilgastanud piimast ja kahest leivakontsast, sest suvel nagunii õieti kodus polegi. Treeningsaalid on korraga rahvast punnis, nii et pole väga kuskile istuda ega astuda, sest et “uus hooaeg, uus mina” rahvamass on platsis nagu viis kopikat, et septembri teises pooles taas oma eesmärkidele järele anda (ja võib-olla 1. jaanuaril naasta). 

Midagi on selles melanhoolses sügise vastuvõtmises alati nii värsket ja oodatavat. Korrastada-sorteerida oma kappe ja tõsta pisut kodu ringi. Tõmmata taas selga bleiserid, viigipüksid, kontorikleidid ja pista jala otsa kõpskingad ja sügissaapad ning visata üll mantel ja sall. Tulla töölt koju, et riietuda oma sossudesse koduriietesse, otsida välja pleedid ja küünlad ning täiendada teevarud. Nautida taas kõiki "Välisilma", "Osooni", "OPi", "Esimese stuudio" ja muid ERRi saateid, mille taustaks kududa. Granny vibe to the max! Olen undercover ERRi ambassador.

See on nagu mingi rahvuslik lein, mis eestlast septembris valdab, kui suvi läbi saab. Nii üürikest aega nagu ta meid rõõmustab, tuleb kõik rassimised ära rassida, rügada aiatöid teha nii, et veri ninast väljas; tegeleda korilusega; käia festivalidel ja kontsertidel, reisida ja trallida mööda ilma ringi nii, et näpud mitmeks kuuks põhjas. Milleks muuks need hämarad ja sombused sügiskuud siis on, kui ikka toas istumiseks. Et asuda normaalselt süüa tegema, et elektriarveid kõrgel hoida ja nautida ahjuroogasid, mida lähedastega jagada. Meenutada ühiseid suvemälestusi ja anda ruumi talvistele unistustele.

Võlgnen siia keskkonda ühe suve jäädvustusjutustuse reisist, mis natuke osutus teistsuguseks. Raske on leida õigeid sõnu selle rännaku iseloomustamiseks, sest emotsioone jagus kogu nende ampluaas absoluutselt igasse serva. Elu. 

Nagu meil siblingutega kombeks, siis käime igal suvel kuskil koos reisimas. Viimastel aastatel oleme nautinud Soomes toimuvat Asuntomessut'it, ehitusmessi, kus saab äsja ehitatud elamurajoonis ringi vaadata ning kolada põnevates elamistes, saada inspireeritud Põhjamaa praktilistest kodusisustusnippidest. Kiiksuga maja ja arhitetktuuriarmastajad nagu me oleme. Siiski 2/3 siblingutest on ehitusinsenerid ja 1/3 niisama kunsitajalootaustaga käsitööline, lisaks ehitusinseneride kaasad, kes loomulikul kujul ilu oskavad luua, tajuda ja sellest lugu pidada. 

Selle suve reisiplaanid võtsid aga järsema pöörde, sest Soomest sai korraga Inglismaa ja London ning Coldplay kontsert. Tänu sellele lisandus meie kambaga ka Liivi, Kata ja Joni bändiperekonna esindaja.

Palun väga, minu London. Teatud mõttes on ja jääb üheks omamoodi kodulinnaks. 19-aastaselt külastasin seda linna oma õpingute tõttu väga mitmel korral. Jamie Cullumi 2009 aasta album "The Pursuit" võrdub igavesti mu jaoks suuuuure sügisese ja talvise Londoniga. 

Kuna suur osa meist olid varem Londondis käinud, siis Josuale tutvustasime kõik peamised vaatamispunktid Westminster Abbey'st kuni Tower Bridge'ini ühe hingetõmbega ehk paari tunniga ära. Ei oska need Liged muudmoodi, kui kapata ja jalgsi pool ilma läbi kõndida... Aga kui kord juba jõuad ühe tuntud kohani ja saad aru, et see järgmine oluline verstapost pole enam kaugel, siis nõnda need kilomeetrid kogunevad ja aeg lendleb. 

Järgmisel päeval võtsime aega, et avastada Camden Towni - paljude meie jaoks täiesti avastamata linnaosa. Võiks korrutada Tallinna Loomelinnaku umbes viiega. Veidi kahtlane õhustik, samas palju loomingulisust, maailmakööke, turg, mis vohas poolkahtlase väärtusega disain-, võltsdisain- ja taaskasutuskaubast. Omamoodi elamus, mida ma vähemalt tulin otsima, sest London on meeletult suur ja avastamist jagub siin küllaga. Samas pean tunnistama, et ligi oma 9 miljoni elanikuga pealinna ei taju niivõrd inimrohkena kui New Yorki. Seal hakkas mul tõsiselt halb ja väsitav päris kiiresti. Ilmselt need massiivsed ameerikalikud kõrghooned ja meeletud inimmassid nii metroodes kui tänavatel ning vali transpordimüra koos tänavaprügiga lämmatasid rohkem kui Londoni madalad majad ning rahulikumad tänavad, kus liiklus oli väiksem ja inimesed linnaosade peale rohkem hajali. Iga lähemalt mööduja oma kohaliku murrakuga "Hi, mate!" või "Excuse me!" isegi siis, kui selleks põhjust polnud, tegid olemise heaks. Kohe hirmus väga heaks. Siiski see kuninglik inglaslik õhustik.

Linnareisilt ilmselgelt ei saa oodata palju lebotamist, sest iga hetk tundub liiga väärtuslik, et seda kuskil pikalt lesides kulutada. Samas märkamatult kogunenud kilomeetrid väsitavad ning puhkehetki peab võtma. Nii me siis ühel päeval avastasime end Hyde Parkist. Jah, see Sahara kõrb on tõepoolest inglise park, mis tegelikkuses peaks olema rohelisem kui kõik maailma rohelus kokku. Paraku kõrbekuum suvi tegi siin oma töö. Pildil on parasjagu fotosüüdistus lebotamisest ja Body Balance'i võimlemispoosidest, mis osutusid oodatust keerulisemaks ja naljakamaks. 

Nagu ikka, on igaühel reisil omad kiiksud. Kes peab saama šopata riideid ja kes inglise teed ja shortbreadi; kes sööma kindlaid friikaid ja kes vegankooki; ning kes peab saama ära näha maailmakuulsa tänavakunstniku Banksy teose kuskil suvalisel tänavanurgal, mis võib-olla on üldsegi võltsing, sest tänavakunst juba kord on selline. Aga siin ma siis olen. Omaarust hästi õnnelik, et jälle miskit maailmakultuurist on oma silmaga ära nähtud. 

Tänu Liivile saime enda valdusse reisipäevadeks ühe erilise eesti pere suure kodukese, milles nautisime mõningaid küünla- ja tähevalgeid õhtuid ning mõnusalt pikki hommikusööke. Kui kätte jõudis pool aastat oodatud kontserdihommik, juhtus aga midagi, mis mõnevõrra oli teada, et see juhtub. Paraku aga ajastus oli omamoodi ootamatu. Kurb. Segadust tekitav. Sest sellises hetkes vist ei peagi oskama täpselt sõnadesse panna, mida tunned, tahad või ... See on nüüd see hetk, kui ma ei ironiseeri, tee nalja ega ilusta, vaid ütlen otse välja, kuidas haigla telefonikõne kaudu saime teate vanaema lahkumisest. 

...

Täpselt nii see paus ja emotsioonidest virvarr kuskil sisemuses vahelduva eduga kõikuski. Võiks küsida, miks ma seda üldse esile toon. Aga kas see pole mitte loomulik elu osa? Et on asju, mida eufooriliselt ootad ja on ootamatusi, mis tulevad kui välk selgest taevast. Et elu ongi üks jada ootamist ja ootamatust. Eks me sellest hetkest läksime võrdlemisi kohmakalt edasi, sest kõik ju teadsid, et nii kaugel kodunt ja teistest lähedastest ei oska kuidagi õigeid emotsioone tunda ja välja näidata. Ei jõua lihtsalt kohale. Olgugi et kõik oli tegelikult hästi. Vanaduse vaevad said lõpu ning üks õnnelik hing jõudis pärale. Juba lapsest peale palus vanaema meil mitte kurvastada, vaid minna eluga edasi. Ühel päeval näeme taas!

Vanaema palvete meenutamise peale me viimaks virgusime. Jah, täpselt nii imelikud me olemegi. Võtsime oma sisemised pisarad kaasa õue ning kõmpisime paduvihmas linna. Oli see siis taevast osavõtlik kaastunne või lihtsalt inglaslikult asjakohane ilm.

...

Venisime Londoni kesklinna, kus 2005. aastal teismelisena esimest korda Coldplay'st kuulsin (Talk by Coldplay). See oli ilmselt nende muusikasse kiindumine esimesest hetkest. Leidsin enda jaoks muusikastiili, millele truuks jääda. Eestis mu oma tutvusringkonnas keegi suurt midagi nendest veel ei teadnud. Minu jaoks algas sellest üks huvitav muusikaline teekond, mis tõi minuni Yellow, Fix You, The Scientist, Politik jne jne jne kuniks 2008. aasta sügis viis meid väikse pundiga Stockholmi esimesele Coldplay kontserdile. Ma ei oska väga paljusid asju elus fännata, aga miskipärast nende muusika on mind 15.-aastasest saadik paelunud. Ilmselt seetõttu jõudsin Josuaga ka teisele kontserdile Stockholmis 2016. aastal ning nüüd ka kolmandale. 

Oli see siis Wembley 100 000ne jalgpalliväljaku võimsus või Coldplay fenomenaalsus, kuid vahelduseks rõõmujoovastuses paar tundi veeta mõjus selles inimmeres lõõgastavalt. Ma jätan siinkohal sõnad ütlemata. Annan vaid ühe soovituse - kes soovib erilist muusikalist show elamust, siis Coldplay on üks nendest. Pole palju artiste, keda tulevad kuulama emad oma poegadega (nagu me ees istusid), teismelised oma vanavanematega, keskealised oma lastega või lihtsalt pidutsejad. Siiraid rõõmsaid emotsioone jagub kõigile, olenemata soost, vanusest, rassist või millest tahes. Ka kolmas kord kontserdile tulles. Kui muusika teeb nii õnnelikuks, et see paneb hüppama, tantsima, kaasa laulma, siis võib vist öelda, et artist on hea. Selliseid rõõmsaks tegevaid artiste, kes inimesi oskavad ühendada, võiks maailmas rohkem olla. 

Kui korraga 100 000 inimest peaks metroosse ära mahtuma, siis vaid üdini viisakusest läbi imbunud inglane teab, kuidas seda korraldada nii, et inimmeri mitte ei jääks ainult terveks, vaid panna iga indiviid naerma ja rahulikult järjekorda ootama oma korda. Ehk siis meie mälestusse jäävad igavesti koos brittidega vanade retrolaulude laulmised keset metroojaama, kus ühistranspordi töötajad valjuhääldisse erinevaid soovilugusid lasevad ning siltidega suunavad inimesi vaheldumisi kas edasi liikuma või seisma, kuniks kogu mass saab staadionilt metroode abil kodudesse. Muidugi omamoodi katsumus oli see teise linna otsa jõudmine metroo töötajate streigi tõttu, mis osaliselt peatas liiklust. Seevastu meie öine tunnine jalgsimatk koju tagas sügava une ning ei takistanud uuel päeval rongiga Lõuna-Inglismaale Brightonisse suvitama minna. 

Kuurortlinn Brighton hõlmas endas lugematuid kohvikuid-butiike ja imekaunist rannaäärt oma lopsakate La Manche'i lainetega. See hetk, kui oled taaskord kuskil maailma serval ja vaatad loodust. Püüad kuidagi enda emotsioonidega hakkama saada, et ma päriselt olengi SIIN. Võtad tennised jalast, et varbad vette saada ja veidi mängida madala vee lainetega, mis vägisi märjaks tahavad pritsida. Iga lainetuse peale tahaks vajutada mingit nuppu, mis lubaks salvestada selle tunde. Salvesta. Salvesta. Salvesta. Ja siin ma nüüd olen oma sügises, lappan oma mälus neid hetki ja meenutan lainetust oma varvastel, käe ulatuses kuulsa tee- ja šokolaadi poe Whittardi mango tee, mille imearmas teenindaja mulle oma inglaslikus lahkuses müüs. Teate neid vahetuid huumorist ja lokaalsest kultuurikihist läbi imbunud vestluseid kohalikega? Nende mälestuste nimel tasub seigelda! 

Õhtu viis meid Londoni Soho melusse. See oli omamoodi kogemus. Natuke õõvastav ka, sest kui satudki tualetti, kus on ustel kujundid kleidiga naisterahvast, lipsuga meesterahvast, pooliku seelikusabaga naisterahvast, pooliku lipsuga meesterahvast ... ja nii edasi ... ning tänavatel on hulgaliselt vikerkaare lippudega söögikohad. Naisena tähelepanu saad teiselt naiselt, mitte mehelt ja vastupidi ... 

Ilmselt ka seda kogemust on vaja, et mõista, millises maailmas me päriselt elame. Tulla korraks siit tibatilluksest Eestist välja maailma suurlinna, kus näed nii teravalt, kuidas moraal ja väärtused, milles olen kujunenud, on kardinaalselt erinevad siinsest. Ja see on okei, sest me maailmad ongi erinevad. Lihtsalt on väärtuseid, mis on kestvad ja millesse mul on lihtne uskuda. Mis on end inimajaloo vältel tõestanud. 

Näljastena, kuid rõõmsalt ajasime taga viimase õhtu söögikohta, kus nautida head ja paremat. See eriline VIIMASE õhtu vibe, mis toob esile "kõik või mitte midagi!" mentaliteedi. Ehk et teadvustada endale need viimased puhkusehetked, võtta nendest kõike, mida võtta annab - osta veel südaöösel jäätist või joosta mööda Londoni kesklinna tänavat, laulda valjult eestikeeles või teha veel mistahes krutskeid, sest kes teab, millal taas sarnaselt seigelda ja ennastunustavalt naudelda saab! Lõputervitused kõigile siblingutele ja nende kaasadele, kes me kõik üksteist jätkuvalt välja kannatame. Ning viimaks meie sügav kummardus Liivile, kes Lige-nimelised kodanikud alati punktist A punkti B toimetas oma orieteerumis-metroo-rongi-bussi ajuressursiga. Olid nagu sisseostetud reisikorraldusteenus.