Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub? Et mu mõtted paremini kohale jõuaks, siis