Wednesday, October 11, 2017

Vaiba heegeldamisest ja keskendumisvõimest


Oktoober on vaikselt poole peale jõudnud ning ma olen esimese selle õppeaastase "pärast-tööd" projektiga ühele poole saanud. Eks ta nii ole, et kui mõni paneb töölt koju tulles teleri tööle ja sukeldub diivanisse, siis mina haaran mingi näputöö järele. See aitab mul lõõgastuda, maandada kõik tööpinged (kui neid on), mõelda "pea tühjaks" ning samal ajal nokitseda millegi kallal, mida olen ammu omale koju tahtnud. 


Siin on minu kaua igatsetud ümmargune heegeldatud vaip, mille idee korjasin üles SIIT. Kui esialgne idee nägi ette kümmekonna sentimeetrise läbimõõduga tassialust, siis mina soetasin hiigelsuured puuvillasest/trikotaažist paelarullid ning asusin skeemi järgi vaipa heegeldama. Kasutasin selleks nr 9 heegelnõela (kusjuures nii suure töö jaoks oli kummist käepidemega heegelnõel mugavaim!), oma lemmik Zelluloosi paberipoest ostetud kääre ning  otseloomulikult imelisest Inges Boutique'ist tellitud trikoopaelu. Materjali kulus ca 6 kg kanti. Vaiba läbimõõt on umbes üks meeter ning 2/3 sellest on loominguliselt enda suva järgi heegeldatud. Isegi kui pidin vahel terve tunni jagu tööd üles harutama, sest viimane ring jättis vaiba ikka väga lainetama, siis jäin lõpptulemusega väga-väga rahule. Enda arvates sobib see minu vanavanaema ümmarguse laua alla nagu valatult. 


Tuleb tunnistada, et ega üle ühe tunni ei tahtnud järjest heegeldada, sest selline massiivne töö võttis ikka randme sellest "aerutamisest" korralikult läbi. Selleks, et käsitööline omale töövigastusi ei tekitaks, tuleb tõsiselt teadlikult osata piiri pidada. Ükskõik, kui palju enam ma olen hakanud heegeldamist armastama, siis kudumisel ma nii suurt ohtu randmete väsitamisel ei ole veel kogenud kui heegeldamisel. Seega tunnike tööd ja veerand pausi ning seejärel uuesti tööle.

Käeline tegevus on üks huvitav ja omanäoline hobi. Seda mõistavad vaid need, kes on sellega kokku puutunud. Kui ma midagi koon, heegeldan, õmblen.., siis alati oleks hea midagi taustaks kuulata. Mõte ja käed teevad ainulaadset koostööd, mille taustal mõte on justkui keskendunud, kuid samal ajal ka seisab ning ootab mingil viisil kasulikku toitmist. Kordan veelkord, et sellest saavad aru vaid asjaarmastajad. Mäletan hästi, kuidas ülikooli ajal oli parim viis üldainete loengutes mitte magama jääda ning konsentreeritult kuulata siis, kui parasjagu midagi kudusin. Pean tunnistama, et nende loengute sisu jäi eriti hästi meelde, kui ma mingit näputööd tegin, nii et isegi konspekti polnud vaja teha!

Kui suvel saab pärastlõunastel aegadel kuulata Kuku või Vikerraadio ühiskonnateemalisi huvitavaid saateid (see on lihtsalt nii omane ühele õmblejale mu meelest!), siis praegu meeldib mulle õhtuti vaadata ERRi kultuuri-, poliitika-, ühiskonna- jne teemalisi saateid ning mõelda kaasa teemadel, mis on hetkel aktuaalsed. Eriti kosutavalt mõjuvad veel loodussaated või hoopis inspireerivad jutlused (näiteks SIIN keskkonnas).  

Viimasel ajal olen aga täheldanud midagi väga huvitavat. Ma suudan keskenduda paremini kui varem ning olen hakanud oluliselt rohkem lugema (ja nagu näha, siis ka kirjutama :) ). Miks? Ma arvan, et vastus on väga lihtne: otsustasin poolteist kuud tagasi, et ma ei soovi oma koju telerit. Tunnistan, et ma siiski vaatan mõnikord ETV või ETV2 saateid arvutist, kuid see pole võrreldav sellega, kui omasin telerit, kust võisin erinevaid kanaleid tarbetult kruttida ning niisama oma aega surnuks lüüa. Teler klammerdab. Tekitab viitsimatust ning salakavalalt röövib aega, mis otsekui hetkega kuskile kaob. 

Tundsin, et mu keskendumisvõime langes väga madalale. Veelgi raskem oli aga arvutist lugeda pikki tekste, artikleid või sootuks paberkandjal raamatut. Lugemine nõudis pingutust eriti veel siis, kui tegemist oli interneti keskkonnaga, mille paremal pool hüppasid auto- või moerõivaste reklaamid, vasakul vilkusid erinevad ostusoovitused ning all jooksis uudistevoog koos valimisreklaamiga. See kõik väsitab, täidab mõtlemist tarbetu infoga ning ma ei imesta, miks enamik inimesi sootuks loobub igasugusest lugemisest. Ühel hetkel hakkasin pikemaid artikleid Wordi dokumenti ümber kopeerima selleks, et saaksin ilma silmi ja aju häirimata rahulikult lugeda. 

Telerist loobumine on aidanud mul oma aega efektiivselt ära kasutada: minu igapäevased kodused toimetused saavad palju kiiremini tehtud, mul on aega mõelda oma mõtteid peas selgemaks, võtta aega tegemisteks, mida mulle päriselt meeldib teha ning mida oluliseks pean (lugemine, käsitöö projektid). Ma hakkasin taas lugema nii pikki artikleid arvutist kui ka päris raamatuid ning ma pean tunnistama, et olen vaimses mõttes palju vabam ning puhanum, sest ma teadlikult otsustasin loobuda infost, mis mind väsitab (kõikvõimalikud reklaamid, sisutud telerisaated, üldine jutumulin toa nurgas). 
Proovige järele!




SaveSave

Saturday, September 2, 2017

Makramee seinakaunistus


Kuigi käes on september, väljas on hall ja vihmane nagu sügisele omane, siis mina üritan oma blogitamise võlga veidi tasa teha ja rääkida veel mõne sõna suvest. Tundub, et üks õige eestlane peabki suutma suvel kogutud energia ja mälestustega veel kaua vastu pidada. Nii ma siis heietan veel mõnda aega oma suve tegemistest, sest ega siis suvel polnud aega nina arvutis istuda!
Tegelikult oli juulikuu lõppemas, kui asusin sellise töö kallale nagu makramee tehnikas seinakaunistus. Ausalt öeldes tundsin juba süümekaid, et ma pole suve jooksul mitte ainsatki õmblemis-kudumis-heegeldamistööd ette võtnud. Olen ammu tahtnud oma lemmiklehelt Wool and the Gang midagi tellida ja nii ma siis kaalusin ja kalkuleerisin, tellisin UKst omale armsa paki, mis sisaldas ühte puidust pulka, rull musta trikotaažpaela ja juhendit, kuidas seinakaunistus valmistada. Kunagi ülikooli ajal sai midagi sarnast makramee valdkonnast ka tehtud (vt postitust SIIT), makramee sõlmed tulid kõik tuttavad ette, kuid 2,5-meetriste paeltega punumine võttis ikka omajagu võhmale. Pinterestis olen palju sarnaseid seinakaunistusi näinud, eriti muljetavaldavad tööd on mind Instagramis juba kaua kummitanud (vt SIIA). Lihtne on midagi valmistada, kui juhend on ees ja ise väga mõtlema ei pea. Edaspidi kui tahta loomingulisem olla, siis võiks sõlmede järjestust ja mustrit ise muuta, et põnevam tulemus saada, kuid praegune kogemus oli ka huvitav. Aega kulus selle 30x70cm töö jaoks umbes kümmekond tundi ja nagu ikka, alguses kulus palju aega töö ettevalmistusteks: paelte valmis lõikamine, puupulgale kinnitamine ja mustrisse süvenemine. Kui sõlmed selged, siis need hakkasid korduma ja pärast 10 sentimeetrit oli juba väga lihtne, aega kulus vaid mõni tund, et töö lõplikult valmis saada. Ripub see mu valge sipelgapesa kodu seinal ja kes teab, ehk kunagi leiab ta endale pereliikmeid.









Tuesday, August 29, 2017

Koolitööst otse pulmadesse


Tuleb tunnistada, et kuigi ma endiselt armastan oma tööd: õpetajaks olemist (ja ikka veel kujunemist), kudumist, heegeldamist, õmblemist, tikkimist, kokkamist jne, siis nende teemade õpetamise käigus on alati perioode, mil käsi ei tõuse varraste või heegelnõela järele, sest päevast päeva selle kõige keskel viibides tekib üleküllus. Seetõttu ei saa miski olla parem kui suvevaheaeg ning võib-olla vahelduseks ilma kudumise-õmblemise-heegeldamiseta. Olgem ausad, õpetajad ootavad suve sama kannatamatult nagu õpilasedki. Viimane õppeaasta oli remonttööde tõttu paras väljakutse, ent enne, kui ametlik puhkus kätte jõudis, olin ma oma tööväsimuse Viru rabasse ja kes teab, kuhu veel jõudnud maha jätta, ning juuni keskpaigas tabas mind tohutu entusiasm ja inspiratsioon, et asuda korraldama/kaunistama kahte erilist pulma.
Ma avastasin end kord laua taga arvutis istuvat ja Google docsis nimekirju ja tabeleid koostavat, seejärel kõikides Tallinna kodu-, kaunistus- ja ehitustarvete poodides kolavat ning telefoni otsas, et need kaks järjestikust juuli alguse pulma pruutpaaride jaoks võimalikult eriliseks luua.
Roosi ja Joona eriline päev leidis aset 1. juulil. Laulatus toimus Saha kabelis, mille lõi imeliselt kauniks lilleseadja Viivian (lehvitused Sulle!) ning pulmapidu toimus maalilise mere ääres Neemes Ruhe restoranis. Pruutpaari soov oli boho-romantilis-stiil, palju roosakaid pojenge, klaasi, rohelust, küünalde hubast valgust. Kogu pidu jäädvustas imeline Anete Toming, kelle loomingut saate näha SIIT. Küllap tuleb Anete kodulehel veel sügise poole lisa! Mina olen aga tohutult tänulik armsale pruutpaarile, kellega oli lausa lust koostööd teha! Usaldasite mind vahel lausa pimesi ning see andis julgust juurde ka edaspidi nii vastutusrikast ülesannet täita :) 











Tuesday, April 25, 2017

Voodikatte uuendus


Kui interneti otsinguriba pakub esimesena "E" tähe alt ekool.eu, siis järelikult on ELLinspirationi blogi unarusse jäänud. Tõtt-öelda ka kõik ümbritsev viitab sellele, et igasugune motivatsioon midagi teoks teha, on kuskil kaugustes. Juba tavapäraseks saanud hommikune lörts ja napilt plusskraadine tuul tekitab tunde, et isegi puhtalt unistus soojast kevadest on pandud vangi. Jah, vähemalt on valge ja selle üle olen ma tohutult õnnelik, kuid sellegi poolest - kus on soojus? Igatsus suvest on muutunud juba nii hingematvaks, et isegi pildid soojadest ja õdusatest suvepäevadest enam ei anna lootust, vaid teevad nukraks. Aga see-eest leiab vanu pilte projektidest, millest ma pole avalikke kajastusi teinud.

Siin eelmise talve üks põnev lapitehnikalaadne nikerdis, mille valmistamisprotsessist tegin küll jäädvustusi, kuid nüüd, aasta hiljem tegin viimas ka valmis esemest fotod. Tegemist on Ikeast ostetud lapsevoodiga, millega käis kaasas kangast katus. Sellel olid omakorda kolmnurksed kirjud kaunistused, kuid voodi omaniku vanemad polnud värvivalikuga sugugi rahul ja tegid mulle tellimuse need omal moel välja vahetada. Kui kangad olid välja valitud, asusin tööle ning valmistasin skandinaavialikuma lahenduse, millega jäid rahule mitte ainult väikemees ja vanemad, vaid ka ma ise.
Kuidas tundub?








Saturday, April 15, 2017

Lapitekilistele täiendust


Huvitav, et kui küsitakse, "Kuidas Su nädal möödus?", siis ei oska ma üldjuhul kohe midagi erilist välja tuua ja minu vastus on enamasti õlgu kehitavalt "Tavaliselt." Kui aga mitu kuud tagasi vaadata, siis on väga palju muutunud. Näiteks viimasest postitusest on möödas kergelt neli kuud (???) ja selle aja sees olen ma jõudnud kolida oma vanasse koju tagasi ja teha mida kõike veel. 
SIIN on üks vana postitus sellest, kuidas ma oma teismeea toa ümber dekoreerisin ja uue kardina ning voodikatte õmblesin. Ja SIIN on üks postitus sellest, kuidas ma oma jalgratta korvi kaunistasin ja pehmendasin. Neid ja praegust postitust ühendab see, et mul jäi veidi materjali alles ning tegelikult mul oli plaanis samas tehnikas toatekstiile juurde õmmelda. Nüüd, neli aastat hiljem, mil ma siin toas tagasi olen, võtsin end lõpuks kätte ja tegin selle mõtte teoks! (Üks nendest kümnetest ideedest, mille ma teoks tegin! Võit!) 
Seega kunagi pole liiga hilja olemasolevat komplekti täiendada. 2013. aastal õmblesin kreemikates toonides voodikatte ja kardina ning täna sain ma valmis kaks lisa eset. Toolikatet oli sellele vanavanaisa (?) toolile juba ammu vaja ja nii õmblesingi ühele pruuni-valge kirjule istumispadjale toaga sobiva padjapüüri. 
Ümmargune tumba pärineb tegelikult ilmselt nõukogude ajast ja on iseloomulikult punase kattega ning selle varjamiseks õmblesin heleda katte. Esimest korda suutsin ilma viperusteta silindrikujulise katte õmmelda ja ühele osale katuse (katte) ka peale. Tänasel päeval ma võib-olla selliseid värve poleks enam valinud, aga kuna need kombinatsioonid silma päris ei kraabi, siis panin nad taas kokku sobima. Kes te nii hästi lapitehnika õmblemisega kursis pole, siis võite teatavaks võtta, et see on üks suurem matemaatika, et kõik vajalikud tükid kokku sobituks ning oma mõõtudelt samuti klapiksid. Mõõdetud, tehtud.