Saturday, April 15, 2017

Lapitekilistele täiendust


Huvitav, et kui küsitakse, "Kuidas Su nädal möödus?", siis ei oska ma üldjuhul kohe midagi erilist välja tuua ja minu vastus on enamasti õlgu kehitavalt "Tavaliselt." Kui aga mitu kuud tagasi vaadata, siis on väga palju muutunud. Näiteks viimasest postitusest on möödas kergelt neli kuud (???) ja selle aja sees olen ma jõudnud kolida oma vanasse koju tagasi ja teha mida kõike veel. 
SIIN on üks vana postitus sellest, kuidas ma oma teismeea toa ümber dekoreerisin ja uue kardina ning voodikatte õmblesin. Ja SIIN on üks postitus sellest, kuidas ma oma jalgratta korvi kaunistasin ja pehmendasin. Neid ja praegust postitust ühendab see, et mul jäi veidi materjali alles ning tegelikult mul oli plaanis samas tehnikas toatekstiile juurde õmmelda. Nüüd, neli aastat hiljem, mil ma siin toas tagasi olen, võtsin end lõpuks kätte ja tegin selle mõtte teoks! (Üks nendest kümnetest ideedest, mille ma teoks tegin! Võit!) 
Seega kunagi pole liiga hilja olemasolevat komplekti täiendada. 2013. aastal õmblesin kreemikates toonides voodikatte ja kardina ning täna sain ma valmis kaks lisa eset. Toolikatet oli sellele vanavanaisa (?) toolile juba ammu vaja ja nii õmblesingi ühele pruuni-valge kirjule istumispadjale toaga sobiva padjapüüri. 
Ümmargune tumba pärineb tegelikult ilmselt nõukogude ajast ja on iseloomulikult punase kattega ning selle varjamiseks õmblesin heleda katte. Esimest korda suutsin ilma viperusteta silindrikujulise katte õmmelda ja ühele osale katuse (katte) ka peale. Tänasel päeval ma võib-olla selliseid värve poleks enam valinud, aga kuna need kombinatsioonid silma päris ei kraabi, siis panin nad taas kokku sobima. Kes te nii hästi lapitehnika õmblemisega kursis pole, siis võite teatavaks võtta, et see on üks suurem matemaatika, et kõik vajalikud tükid kokku sobituks ning oma mõõtudelt samuti klapiksid. Mõõdetud, tehtud.