Blog by ELLinspiration

Jõulukampsunid.  Olen salamisi neid alati fännanud, aga mitme aasta jooksul pole leidnud õige kiiksuga, parajalt maitsekat ja selle kõige juures ka kvaliteetset kampsunit. Minu käsi tõrgub ostma mitmekümne eurost ebakvaliteetsest lõngast kiirtoodangut. Õnneks novembris avastasin oma kunagi kiirmoe poest ostetud kleit-pusalt õige mitu auku, mis taskute õmbluste juurde olid tekkinud ning see andis mulle hea põhjuse minu armastatud rõivas veidi ümber teha. Üldjuhul mulle ei meeldi rõivaid ega aksessuaare ümber teha või parandada. Ma lihtsalt ei valda seda kunsti. Suudan ainult nullist midagi luua. Aga kui idee on tugev ja teostus juba peas lühikese hetkega kummitama hakkab, siis pole probleemi see ära teostada. Nii ma haarasin käärid ja lõikasin kleidil taskuulatuses riba ära, äärestasin overlokmasinal narmendava (nüüdseks) pluusi serva ja palistasin. Veidi lühikesevõitu teine jäi, kuid täpselt see tulemus, mida ühelt peaaegu mahakandmisele minevalt rõivalt veel esteetika mõttes vä

eKooli viimased sissekanded, kell on 14.30. Aitab tänaseks küll, on reede. Tõttan läbi lörtsi ja tuule töölt koju. Väljas pole valgeks läinudki. Kerge amps. Pakin viimased asjad väiksesse kohvrisse, haaran oma seljakoti ja tuiskan lompidest läbi ekspressbussile. Jõuan hetkeks kahetseda, miks ma taksot ei võtnud. Buss on tihedalt rahvast täis, on tipptund. Sisendan endale, et see oli parim otsus, sest taksoga istuks enamus ajast Järvevana teel ummikus. Vahetan Vabaduse väljakul bussi trammi vastu. Grete liitub Tartu maanteel. Meel läheb aina rõõmsamaks, mida lähemale lennujaamale jõuame. Turvakontrollis pole veel kunagi nii vähe rahvast näinud. Istume Kohvri kohvikus. Juba trügib idülliline reisipalavik peale. Joome teed ja algavad head vestlused. Tuleb hea reis! Tallinn-Stockholmi lend on päris tühi. Ainult mõned härrad lennuki tagaosas ja üksikud inimesed lennuki eesosas. 40 minutiga ei jõua isegi uinak töönädala väsimuse peletamiseks peale tulla, kui juba maandume Arlanda lennuv

Sügisvärvid on loodusest vargsi hääbumas ning temperatuur kiunub koos vinge sügistuulega soojade kinnaste-mütside-sallide-peapaelade poole. Lubasin mõnda aega tagasi veidi pilte avaldada sellest, millised need ELLi käpikute ja peapaelte komplektid välja näevad. Kindad on tehtud valdavalt ühele suurusele, kuid alati on võimalik timmida suuremaks või väiksemaks. Kui peapaelad on pigem kergelt sooja andvad (et soeng sassi ei läheks), ent vinge sügistuul võib läbi tungida, siis kinnastele ma seda lubada ei saa. Minu kogemus on selline, et kui temperatuur on nullilähedane ja alla selle, siis mul on vaja kas kaks paari kindaid korraga kätte panna või pole mõtet üldse kindaid kanda. Ehk siit ka minu isiklik huvi kanda enda tehtud kootud käpikuid, millel on soe ja pehme fliisist vooder. Üks esimesi kindapaare, mille disaini ma tegelikult juba viis aastat tagasi leiutasin, on siiani vastu pidanud ning ka need kõikse krõbedamad miinuskraadid kinni pidanud. Seega pead Sa seda nüüd rek

Grete Mägi Nüüd on käes just see eriline aeg aastast, mil viimased lehed puudel näitavad oma värviküllust, enne kui lõputuna kestev pruunhallus vallutab kogu maa. Nii kui ilm rõskemaks ja jahedamaks kisub, kibelen mina kudumisega tegelema. Sel hilissuvel-sügisel algas see juba augusti keskel ning ma ei jõudnud ära oodata, millal piisavalt jahedaks läheb, et saaksin teile oma tegemistest jagada.  Armsa Grete Mägiga käisime Kadriorus pildistamas vaid väikest osa sellest, mida olen siiani teinud ja loodetavasti ka jätkan terve jaheda hooaja. Unistan ja mõtlen oma kudumisega seotud tegemisi arendada, kuid sageli jääb ajast ja julgusest puudu. Olen tänulik, et mu ümber on tekkinud paar inimest, kes on palju julgustanud ja lihtsalt minuga koos kudunud ja pannud suuremalt unistama, kui olen osanud (tervitused Avelile ja Greetele!).   Olen tänulik, kui toetad minu kirge ja hobi. Kui oled huvitatud tellimusest, siis kirjuta mulle sotsiaalmeedia kaudu, millist peapaela või kindaid

New York City Empire State Buildingu tipust. On augusti viimased-vihmased päevad. Istun oma Mustamäe kodus köögi laua taga. Kohvikruus aurab nina all. Kuulan  Norah Jonesi "Back to Manhattan" . Vaatan USA reisi pilte ja mõtlen, et NÜÜD on see hetk, mil ma kirjutan end taaskord tühjaks. Ilmselgelt see tühjaks kirjutamine venib mitmete õhtute peale... Keeruline on alustada. On olnud imeline suvi täis hulgaliselt reisimist nii kodu- kui välismaal. Olen olnud nii looduse keskel haudvaikuses ja jõllitanud mitu päeva peegelsiledat järve, kus ainus heli on kiili tiivasulpsatus vastu vett; kõlgutanud kiiges jalgu ja lugenud nii mõnegi raamatu; noppinud sääselises männikus mustikaid ja keetnud moosi; kimanud autoga pilvepiiril mägedes ja ajanud lehmakarjasid laiali; ning olen ka olnud maailma suurlinnades, kus vaikuse tähendus on unustatud, sireenid üürgavad, inimmassid voorivad mööda umbseid metrookäike ning prügi lendleb... See kõik on avardanud maailma mõistmist ja minu kitsast