Üks tavaline juulikuine esmaspäev. Vihma sajab, on mõnusalt soe, lausa troopiline. Saabub tipptunni aeg - kell on neli pärastlõunal. Sõpruse puiestee on rahulik ja tühjavõitu. Mõned autod voorivad töölt koju, aga juhid pole närvilised, sest ilmselt alles eile jõudsid puhkuselt tagasi, on puhanud ja rõõmsameelsed. Kesklinn on samuti meeldivalt malbe. Ometi jään ühistranspordiga Mustamäelt bussijaama sõites ajahätta oma kohvrit kaasa tarides.
Jõuan neli minutit enne bussi väljumist bussijaama. Huh! Jõudsin. Viskan kohvri bussi pagasiruumi ja vingerdades leian oma istumiskoha stiilse kohvilõhnase naise kõrval. Buss hakkab vaikselt liikuma. Pärnu maanteel on siiski ummikud ja Tallinnast väljumine võtab aega. Olen kiirustamisest rahunemas. Tunnen, et bussisõit on mõnusalt sujuv, võiks lausa raamatu välja võtta. Alustan lugemisega. Iga kilomeetriga jääb kogu linna melu aina kaugemale ja kaugemale. Neelan raamatu endasse nii, et mõne aja pärast jään uniseks ja lasen silma looja. Haapsalus aga ärkan, sest kõrvalistuja soovib väljuda. Und enam ei tule. Naudin suurest bussiaknast loodust.
Jõuan Rohuküla sadamasse ning liigume bussi reisijatega praamile. Kõht on kole tühi. Otsustan võtta hea tugeva õhtusöögi. Hmm. See oli vajalik. Loen tunnikese ning lähen praami õuetekile päikseloojangut nautima. Jahedavõitu tuul ja õrnalt loksutav meri pühivad viimsegi murekübeme ja mandril toimuva mõtteist. Praam maabub rahusadamasse, Heltermaale, kust algab täiesti teine ajavöönd ja aja arvamine, millest saavad aru vaid suvehiidlased.
On sume juuline õhtu. Päikseloojang. Metsad ja autode praamilt maha vuramine Kärdla suunas. K õ i k mure- ja kohustuste mõtted jäid maha kuskile kaugele mandrile. Algab akude laadimine. On saabunud klassikaline iga minu suve Hiiumaale jõudmise hetk, mis vajab Erki Pärnoja, Liisi Koiksoni, Mick Pedaja, Vaiko Epliku, Draakonite ja kõikide nende ilusate ja heade inimeste imelist loomingut, et tunda end õige eestlasena.
Jõuan Kärdla keskväljakule, kus on mind auto ootamas ja mind võtavad vastu kaks eriti lustakat ja imearmast inimest. Segamini rääkimine sellest, kuidas kellegi viimased päevad on möödunud. Puhkusel olevate inimeste naljatlev kõnepruuk ja palju naermist-lollitamist. Suvila oma uhkete roosidega. Värskelt küpsetatud metsamustikatest kook ja aurav heleroheline piparmünditee. Alati need kaks. Ja alati kõrvalhoovis vanaema ja vanaisaga kiired hilisõhtused vestlused. Kiire jalutuskäik Kärdla sadamasse, et kõik jahid üle lugeda ja riigilipud-rahvused enda jaoks registreerida. Igal suvel iseenesest mõistetavaks saanud hingematvalt võimas päikseloojang. Head und.
Hommikuti on siin kombeks unest ärgata kas vareste kraaksumise või erinevate naabrite aiatöövahendite või ehitustööriistade häälitsemiste paistel. Värske puder aiast korjatud vaarikate ja sõstardega. Raamatu lugemine. Ajataju ära kadumine. Sugulastega aja veetmine. Uute ja vanade RMK matkaradade ja piknikukohtade üle vaatamine. Kohustuslikud ostud Orjaku sadama maitsekas käsitöö poes, et varuda endale uueks hooajaks taas mõnusaid maitseaineid; mekkida hiiu käsitöö limonaadi; soetada mõni uus ehe. Avastada jahte Orjaku sadamas ja lugeda lambaid Kassari soistel niitudel. Šopata Putkaste parimas kaltsukas ja seejärel unustada tsivilisatsioon.
Lihtsalt süüa kõiki neid värskeid saaduseid, mida eesti meile pakub. Ubadest ja kartulitest ja marjadest kuni lestakalani välja. Mitte teha plaane, aga kui siis ainult selliseid, kus eesmärk on jalutada mööda mere kallast edasi-tagasi, lebada liival ja lasta enda nahal toon tumeneda. Ujuda ja veelkord ujuda, sest merevesi on lausa nauditavalt soe! Seejärel tulla koju ja teha sauna ja vihelda.
Jalutada ja lisaks uuesti jalutada, et kõik majad Kärdla peal saaks uuesti üle vaadatud-hinnatud. Et iga maja saaks põhjalikult läbi analüüsitud - olid sellega siis mingid lapse-/teismeea mälestused või vanemate/vanavanemate kogemused. Lõpuks jõuda järeldustele, mis võiks olla maja arhitektuuriline väärtus ja panna kõrva taha näited selleks, et luua iga jalutaja peas omanäoline unistus oma tulevikukodust ja/või suvilast.
Viimaks saabub äramineku päev. Püüad pakkida kogu suvitamise killavoor kokku ja niisamuti koriluse tulemid. Ei jõua siin praegu kõiki tegemisi üle lugedagi, aga kindel on see, et sugulased on üle vaadatud. Sõbrad kõrvaltänavast sai isegi üles leitud. On aeg saada puhtaks, olla pestud-kammitud, et suunduda praami peale ja veeta pisut aega ka Haapsalus. Linnas, mis on ja jääb alati südame põhja kui vanaisa lapsepõlvemaa...
Jalutused Haapsalus teevad alati ilumeelele pai. Iga veranda, pitsiliste dekoratsoonidega ruuduline aknake ja rippuv petuunia lilleampel tõstatab vererõhku ja paneb kilkama. Ehe eesti, mis mõnes linnas on väärikalt alles ka pärast sadat ja rohkemat aastatki. Kohviku külastamine ja pärast nädalaid lehtede lugemine. Omamoodi on tore olla tsivilisatsioonis, pestud-kammitud ja "rääkida peenesti", nagu vanavanavanemate mälestustes...
Tead, et oled puhkusel käinud, kui esimeste valgusfooride nägemine tekitab emotsioone, nahk on õrnalt põlenud, jalad on täis parmude ja sääskede hammustusi, küünealused on pisut mustikased ja liivased, kohvrit lahti pakkides lõhnavad riided sauna-puidu-higi-mere järele, raamatu vahelt pudeneb liiva... Autost väljudes on näppus vanaema antud kurgid-tomatid, viimasel hetkel nopitud totsiku täis sõstraid, hammaste vahel mustikasaak...
Linnakoju jõudes saab kõik korilus- ja aiasaadused külmikusse ära paigutada ning minna muu toidukraami järele. Poes saad aru, et ka siin võib võõrastele "Tere!" hõigata, nii nagu puhkuse saarelgi. Kui puhkusel matkarajal vantsis teine eestlane vastu või võõra aiast mööda jalutades peremees või -naine pilgu tõstis, siis kostus alati rõõmus tervitus täiesti vabatahtlikult, lausa iseeneslikult ja sundimatult ja r õ õ m s a l t. Aitäh, eestlased. Teiega on ilus ja hea puhata. Mulle meeldib selline Eesti.
Tahtsin Sulle ka seda kõike öelda ja jätta endale mälestuseks, et ma ära ei unustaks. Meil on ilus maa ja ilusad inimesed.
Comments
Post a Comment