 |
| Jerevan Tsiternakaberdi mäelt |
Enne, kui Armeenia kohver sai pakitud, oli minu jaoks selge - sellest reisist peab vormuma blogipostitus! Reisil käidud ja siin ma nüüd olen - juba mitmes õhtu järjest kirjutan ja kirjutan. Et lugemine liiga pikaks ei veniks, otsustasin jagada oma mõtted mitmeks eraldi postituseks - siin on esimene osa Armeenia kogemusest. Ilma ilustamata. Tuleb pikk lugemine - oled valmis?
Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olen sõltuvuses. Jah, ma olen raskes sõltuvuses reisimisest. Ma ei oska enam teisiti elada, kui et vähemalt kord aastas ma pean sellest armsast Eestist välja saama, et kogeda midagi täiesti teistsugust võrreldes koduga: sööma toite, tajuma elukorraldust, kohtuma inimestega kelle olemasolust pole mul varasemalt mingitki ettekujutust. Ma lihtsalt p e a n, sest nüüdseks olen ma aru saanud, et siin maailmas on nii palju imelist, mida Jumal on loonud ja ma igatsen igal oma pikemal puhkusel näha väikse kübekese rohkem sellest röögatust ilust, mida erinevates ilma otstes näha võib...
Tuleb tunnistada, et mida rohkem reisida, seda rohkem kerkib minus esile tänulikkus, sest igal sammul ma märkan, kui hea on Eestis elada. Ideaalriiki ei eksisteeri ning seetõttu on huvitav avastada, kuidas maailm saab nii erinevalt toimida.
Miks Armeenia?
Ma olen külastanud 23 erinevat välisriiki sealhulgas Skandinaavia, Kesk-Euroopa, Venemaa, Maroko, USA ja Kanada ning leidsin, et oleks aeg liikuda edasi ja kogeda midagi täiesti teistsugust. Nagu mul juba oma reisisõprade Helini ja Sven-Joonataniga kombeks, siis talvisel ajal need reisimisplaanid tekivad - nii ka sel korral. Kui eelmine aasta Island kerkis esile kui kauaagne hääbumatu unistus (postitust võid lugeda SIIT), siis sel korral Armeenia lihtsalt tuli, nägi ja võitis me kõigi viie südamed! Väidetavalt põnev ajalugu, kultuur, sõbralik rahvas, mitmekesine loodus ja hõrgutav toit.. Hästi, kui toit on seal maal hea, siis see on ehk pool võitu, miks ühte tundmatusse riiki minna.. Aga olgem ausad, kaart tuli ette võtta, et aru saada, kus see tundmatu maa asub; kuitahes hea see geograafia seal lõputunnistusel ka polnud...
Olgu, tegelikult Joonatan on oma töö tõttu varasemalt Armeeniat külastanud ja suutis me reisi seltskonda veenda, et minna riiki, millest meil kellelgi aimu polnud..
 |
| Armeeniat loetakse Ees-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia riigiks Pealinn: Jerevan Pindala: ligi 30 000 ruutkilomeetrit Rahvastik: 3 miljonit Riigikord: presidentaalne vabariik Rahaühik: drahm Naabrid: Türgi, Aserbaidžaan (kinnised piirid), Gruusia, Iraan, Mägi-Karabahh |
Esimene päev
21. juuni õhtul viis paari tunnise hilinemisega LOT Airlines meid Tallinnast Varssavisse, kus möllas lennuliiklust häiriv äiksetorm. Seejärel öine lend Jerevani hilines veel tund või enam. Miks öölennud? Ilmselt Armeenia kriitilised suhted naabritega ja probleemid nende õhuruumidega.
Minu jaoks alati pisut närviline hetk - auto rentimine. Magamata öö selja taga ja kella viiene hommikutund ei olnud just eriti soosivad, et tutvuda kätte antud auto rentimise kindlustustingimuste ja auto varustusega. Vähemalt teatud eeltöö oli tehtud ja nagu ikka, siis broneeritud auto asemel saime midagi muud, kuid õnneks parema - Chevrolet Orlando. Minu tarmoligelik vaist (tsau, issi!) asus kohe auto kõiki mõlke üles pildistama, et hiljem autot tagastades ei peaks rendifirmaga kaklema hakkama. Sõbrad koos kohvritega autos, head soovid Sixti uniselt, kuid ääretult sõbralikult onult kaasa võetud, asusime teele oma air bnb kodusse.
Sõit me Jerevani koju oli lühike, kuid juba esimestel kilomeetritel saime aru, et siin on põnev liiklus. Tuututa, millal ja palju tahad - see käib juhtidega suhtlemise juurde. Rida vaheta, kuidas soovid, sest kellele neid ridu päriselt vaja on.. suunatuli on ilu pärast.. ja ärgem unustagem, et jalakäija võib suvalises kohas teed ületada.. seega kl 6 paiku hommikul, kui liiklust tegelikult õieti polnud, siis minu magamatus oli läinud ja silmi jagus igale auto küljele, peale, alla, sisse, välja..
Kella kuue paiku jõudsime oma koju, milleks oli tuttuus 8-kordne korterelamu. Ühe torni siseviimistlus oli veel pooleli ning meie tornikese kortereid alles sisustati. Viimasel korrusel asus baar-restoran, kuhu õhtusel ajal lasti ka linnarahval chillima tulla, kuid mingist kellaajast tagati privaatsus majarahvale.
Esimesel korrusel oli ka mõnusalt suur bassein ja päevaitamisala. Taamal paistis võimas ligi 5000 m kõrgune Ararati mägi oma täies hiilguses, kuid unisena ei osanud me seda haruldast vaatepilti hinnata ja nii jäidki selged pildid randuvast Noa laevast ja mäest tegemata.. Vajusime sõna lausumata oma tubadesse ja kleepusime voodite külge paariks tunniks.
 |
| Paremal me kodu, mis asus mäeveerel. |
Üks haaval ärkasime kl 11 paiku ja mõtlesime, et see on unenägu. Mis koht see on, kuhu me elama tulime?! Ilmselgelt olime esimesed elanikud oma korteris, sest näiteks külmkapi juhegi polnud seinaga ühendatud ja see tuli pakendist välja õngitseda. Nälg ei lubanud meil aga kaua oodata ja ahhetada selle imelise kodu üle. Kreemitasime end sisse, sest väljas oli päike ja 35 kraadi sooja ning seadsime sammud kesklinna poole. Leidsime peatänava äärest "koduse lääneliku" või skandinaavialiku söögikoha, kus ülimalt sõbralik noor teenindaja sisuliselt terve menüü meile inglise keelde tõlkis, sest oh imet! nad olid alles kolmas päev avatud ja polnud oma tegemistega veel nii kaugele jõudnud, et oleksid võõrkeelse menüüga valmis saanud. Esimene kokkupuude armeenia teenindusega oli kui mitte öelda, et taevalik - meid koheldi kui V.I.P. kliente, saime vaid mõne minutiga maitsvad hommikusöögid, taustaks kaasahaarav muusika, mis pani jala muhedalt tatsuma...
Kõht täis, hea olla. Eriti heaks tegi olemise veel imestus, kui nägime arvet. ISLAND! Kas siin ongi päriselt NII odav?! Ca 3€ ülimalt toitev ja fancy hommikusöök + jääkohv?! Okei, no elame-näeme, võib-olla me lihtsalt väga meeldisime neile.. ega sellest tšekist midagi aru küll ei saanud, sest neil pole ju rooma tähestik, vaid araabia keelele sarnased varesevarbad..
Seadsime sammud edasi ja kooserdasime mööda tänavaid ja poode kuniks mõistsime, et ega selle 35-kraadise kuumusega ikka väga ei jaluta küll. Nii me siis pagendusime nendeks päeva kõige palvamateks tundideks ei kuskile mujale kui ajaloomuuseumisse. Jälle - üks esinduslik ja ilmselgelt kallim koht - aga pilet vaid 4€! Ah, me oleme vist lihtsalt üleväsinud sellest magamata ööst...
Algas ülimalt põnev ja silmi avardav seiklus Armeenia Ajaloomuseumis. Mis seal salata - muusumis on alati huvitavam, kui giid räägib ning kui ta juhtub olema ühtlasi ka hea sõber ja reisikaaslane, siis mida veel tahta? Veetsime jahedas muuseumis ligi paar tundi ja saime tõeliselt hea ülevaate sellest tundmatust maast, mis on nii palju õudust üle elanud. Joonatan aitas tähelepanu pöörata kõige olulisemale ning vürtsitas me ringkäiku oma suurepäraste ajalooteadmistega.
Mõned mõtted:
* erinevad eksponaadid antiik- ja pronksiajast kuni tänapäevani välja andsid aimu sellest, et Armeeniat võiks ka teatud mõttes lugeda maailma kultuuri hälliks oma loendamatute käsikirjade, säilmete ja kristliku kultuuripärandiga;
* Armeenia on maailmas esimene riik, kes tunnistas kristluse riigi/rahva religiooniks aastal 301 pKr (Rooma oli järgmine 303 pKr);
* Ajalooline Armeenia oli enne 19. sajandit 300-400 000 ruutkilomeetrit suur maa Mustast merest kuni Kaspia mereni, kuid erinevate sõdade ja konfliktide käigus hävitati sõbralike, oskuslike ja intelligentsete armeenlaste kultuuri ja riiki nii, et tänaseks on nad vaid 30 000 ruutkilomeetrise maa-ala omanikud ning neil puudub igasugune piir merega;
* 1915-1917 toimus Armeenias ulatuslik genotsiid, mida tänaseni paljud riigid ei tunnista, kuid mille käigus jõhkrate meetmetega hävitati 600 000 - 1 000 000 armeenlast;
* Armeenial ja Eestil on ajalooliselt palju ühist - kuulusime mõlemad Nõukogude Liitu;
* Armeenias on toimunud palju maavärinaid, mille käigus on nii mõnigi linn maatasa purunenud.
 |
| Valged mooruspuu marjad. Leidub ka põldmarja karva. |
Tagasiteel koju külastasime toidupoodi ja ostsime poe ees kohalike käest mahlaseid puuvilju. Natuke saime ikka tünga ka, sest oma eestlasliku tagasihoidlikkusega ei osanud kohe sukelduda armeenlase kauplemiskultuuri. Saime oma õppetunni ning järgmistel kordadel olime juba targemad. Koju jõudes võtsime eesmärgiks kasutada meie kodu võimalust ja seadsime sammud alla basseini juurde, värsked murelid ja mooruspuuviljad näppus. Karsumdi vette ja toolidele peesitama! Majahoidja onu Sammel hoidis meil ikka silma peal ja küsis Joonatanilt, "Брат, как дела?"
Pärast jahutavat basseinimõnu seadsime sammud uuesti linna peale, et proovida oma esimene autentne armeenia šašlõkk. Helin oli meile valmis vaadanud ühe väärt koha, kus saime tõesti head lammast ja siga, kuid edasistele kogemustele jäi siiski selgelt alla. Hakkasime vaikselt mõistma armeenlaste hingeelu ning muigasime teeninduse üle, kus korraga oli tööl kes teab, kui palju inimesi (ilmselt pool suguharu), kuid kogu töö tegi ära üks naisterahvas. Teadupärast töötavad teeninduses valdavalt mehed ning õigemini baseerubki kogu ühiskond paljuski meestel. Naljakas oli jälgida, et iga töö jaoks leidus üks inimene: kes kattis lauda, kes viis laualt mustad nõud ära, kes tõi arve, kes valas jooki jne. Taustaks mängis laupäeva õhtule kohaselt rahvuslik ansambel, mis koosnes trummimängijast, lauljast ja autentse duduki mängijast. Kui arve toodi, siis saime ka teada, et täna tuleb rohkem maksta, sest oli elav muusika. Aitäh, tõesti, et ukse peal seda mainisite! Aga me ei pannud pahaks, sest tegelikult oli ju huvitav kuulata ja saada selline autentne kogemus. Kokkuvõttes tuli ikka poole odavam kui näiteks Vapianos söömine.
Teine päev
Pühapäeva hommikul tundsime end juba päris inimese moodi, sest suur väsimus oli seest välja magatud. Käisime kohaliku baptistikoguduse jumalateenistusel. Oli huvitav kogemus. Teadupärast kuuluvad ligi 95% armeenlastest Armeenia Apostlikku Kirikusse. Meie aga valisime just baptistikoguduse, et kohtuda Joonatani kolleegiga, imearmsa Narinega, kellega veetsime terve pika päeva koos.
Narine viis meid ilmselt siiani mu elu parimat burgerit sööma (Black Angus Bar), kus oli taaskord imeline teenindus. Saime Narinega tuttavamaks ning suundusime edasi palava eest peitu Armeenia Genotsiidi Muuseumisse Tsitsernakaberdi mäele. Taaskord ääretult silmiavardav, ent väga emotsionaalne kogemus. Jerevani mäeveerul asuv muuseum sarnaneb kohati Tallinnas Pirital asuva kommunismiohvritele pühendatud memoriaaliga, ainult et armeenlastel on maa all asetsev muuseum mahuka ülevaatega genotsiidist ning maa peal väike metsaala ja hiiglaslik kiviskulptuur. 12 kivimürakat sümboliseerivad kaotatud Armeenia alasid. Selle keskel põleb tähenduslikult igavene tuli.
 |
| Allikas: Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus |
 |
| Armeenia koos kaotatud aladega. Allikas: GOTraveli reisikirjad |
Elasime sisse Jerevani kui Armeenia suurlinna. Sõime taaskord ülimaitsvat šašlõkki, mida muide serveeritakse alati laua keskel kõrgemal alusel koos kogu laudkonna toitudega. Armeenlane sööb õhtusel ajal üsna vähe, natuke lavašši, värsket salatit ja liha, harva ka kartuleid sinna kõrvale. Meie saime osa ehedast lavašši valmistamisprotsessist: kaks tädi istusid sõna otseses mõttes augus, loopisid käte vahel lavaššitainast ja viskavad selle kandilise padja abil ümmarguse ahju seinale paariks minutiks ja voila! valmis! Narine nõudmisel toodi meile lauale krõbedat lavašši, mis maitses nagu krõps, ainult et kümme korda paremini...
Päikse loojangul kõndisime Jerevani imetlema Cascade treppidelt. See meenutab veidi Linnahalli, kuid on kordades kaunim. Nii turistid kui kohalikud armastavad seal õhtuti aega veeta. Ümbruses on mõnusad kohvikud-restoranid. Ronisime pea 120 meetrit ning saime Narine vestlustes veel palju põnevat armeenlaste kohta teada. Ülevalt avanes loomulikult uhke vaade nii linnale kui 5 km kõrgusele Ararati mäele. Suviselt soe õhtutuul jahutas mõnusalt. Hetk, mil võis öelda, "See ongi puhkus."
Linnapildis hakkavad silma lagunevad Lasnamäe stiilis majad, kus Narine jutu järgi elatakse väikestes paaritoalistes korterites mitme perega koos. Kui saame teada, et keskmine armeenlane teenib 250€ kuus, kuid korteriüür võib olla üle 300€, siis see selgitab meile nii mõndagi...
Pilt autodest mõjub esmapilgul õõvastavalt, sest tavaline on see, et neil puudub esi- või tagabamper (kuidas õige kirjapilt peaks olema?), tuled või mõni muu osa või see on külge teibitud.. väiksed kriimud-mõlgid ilustavad autosid ja loovad isikupära. Milleks neid üldse parandada, kui liiklus on nagunii selline, et igal kolmandal ristmikul või parkimisel võid väikse kõksu saada? Ilmselt ridade vahetamisel suunatuld ei kasutada sellel lihtsal põhjusel, et need on maha koksatud ja ei tööta enam. Ja kellel seda raha nii palju on, et oma autot pidevalt parandada? Pealegi teed on sellised, et kõrval tänavates võid rehviga suurde auku kinni jääda ja kes neid parandusi jõuab kinni maksta? Niigi elamiseks raha napib.
Leidub ka hästi korrastatud tänavaid ja läänelikke maju. Tänaval müüakse lilli ning jõukamad ettevõtted on avatud putkadele lasknud ehitada jaheda veeauru pritsid. Neid on paigaldatud ka peenematesse piirkondadesse ja eriti välirestoranide ümbrusesse, kus võib pea kõrgusel näha peenikesi torusid, kust õrnalt lendub peene joana veeauru, mis jahutab ja värskendab. Lisaks sellele on nii mõnegi rahvarohke atraktsiooni juures puhta vee purskkaevud, kust saab juua või käsi pesta. Sellises kliimas kindlasti hädavajalik!
Jerevanis saime veel mitmel päeval ringi vaadata, käia käsitöö-disainiturul, imetleda pimedas valgustatud purskkaevu šõud ja nautida veel imelist toitu. Järgmine päev viis meid aga vahelduseks linnast välja, Armeenia ühe erilise vaatamisväärsuse - Sevani järve äärde.
Jätkub SIIN postituses edasi...
Comments
Post a Comment