Sunday, March 3, 2013

A Flashback of Estonia's Birthday


Vahepeal on nii mõndagi mõnusat juhtunud. 
Esiteks see, et meie Eestikene sai väärikalt 95. aastaseks. Oh, seda õnne ja rõõmu! Mulle tundus, et pool eestirahvast oli Tallinna peale kokku aetud ja korraga oli kõigile kamaluga rõõmu ja patriotismi südamesse lükatud. Võib-olla oli asi lihtsalt päikses, mis kuidagi eriti soojalt ja suurelt meid üle piii-ka-piii-ka aja tervitas... Samas, siiski 24. veebruar ju. 

Since my last post there have happened several pleasant things.
First of all, our sweet Estonia got 95 years old and that was a dear thing to celebrate. If you are not Estonian, or, you even have not heard of this country before, this post might be boring for you and you will only partly understand it. But you are very welcome to have a little glimpse of Estonia. 
So, last Sunday, on 24th February it was Estonia's birthday. It seemed to me that half of the Estonians gathered in Tallinn and they were all filled with pure joy and satisfaction. The city was painted in blue, black and white and the sun greeted our nation with its most welcoming warmness after some long and frosty winter. It was the day of Estonians. 



Eesti sünnipäev pani mind mõtlema. 
Mulle meenus mu kolmeaasta-tagune Inglismaa kogemus.
24. veebruar 2010, kolmapäev, Yeovil, Inglismaa. 
Inglaste jaoks on see täiesti tavaline päev nagu iga teine. Aga ma ei taha sellega kuidagi leppida. 
Mis mõttes inimesed on kõik tööl ja koolis?!
Miks ma ei näe kõikjal sinimustvalgeid lehvimas? 
Kus on peomeeleolu?
Ja lõpuks kerkib ikkagi esile küsimus - KUS MUST LEIB ON?!


Lähen jalutama.
Leian märtsikellukesed ja teen pilti. 
Segadus.
Ma ei suuda otsustada, kas ma olen meeletult rõõmus, et tunda 15-kraadist sooja ja näha korraga nii palju kevadet või hoopis tunda ängi, et Eesti vabariigiaastapäeval puudub LUMI ja käre pakane, milles tavaliselt Vabaduse väljakul kõik Siim Kallased ja muu Eesti rahvas külmakringlitena oma härmas vuntsidega koos sõduritega rivis seisavad ja Hendriku tatsumisele kaasa elavad?! 

Korraga meenus mulle tüüpiline keskkooliealine eesti noor, kes unistab põnevusega välismaast ja sellest, kuidas seal üksinda toime tulla. Eestis puudub nagunii hea haridus ja pole tööd. Viskaks esimesel võimalusel varvast. Õnneks võin, käsi südamel, öelda, et vähemalt sellist suhtumist pole mul kunagi olnud. Välismaal on värskendav omada uusi kogemusi ja luua suhteid. Olen uhke, et olen juba viis kuud vastu pidanud, tõtt-öelda, Inglismaad nautinud. Aga... 


Tol sinimustvalgel päeval Eestist ära olla, tekitas vaid kibedust. 
Oli vaid suur üksindus ja tühjus. 
Jah, ma igatsesin LUND ja seda pikka piinarikast talve, mis oma pimedusega algab juba oktoobri lõpus ja arvestatavat soojust kingib alles aprillis... Ma igatsesin neid minu inimesi - emotsioonituid ja tagasihoidlikke eestlasi, kes ei hakka minuga bussipeatuses või poes maast ja eelkõige ilmast rääkima.. ma igatsesin seda, et ma saaksin avalikes ruumides kõigest niisama istuda ja ei pea igale möödujale/sisenejale otsa vaatama ja naeratama, vaid ma võin olla oma mõtetes ja ei ole sellepärast kohe terrorist.
Ma igatsesin internetti. Et see eksisteeriks pangas, raamatukogus, kohvikus...

Ärge saage minust valesti aru.
Ma iialgi ei vahetaks oma Inglismaa kogemust mitte millegi vastu. 
Inglismaa on mulle nagu teine kodu. 
Aga ta õpetas mulle, kes mina olen.
Ma mõistsin, 
kes on eestlane,
mis on Eestimaa
ja mis on eesti keel. 
Ma olen õnnelik koos oma rahvaga omal maal.
Seda isegi siis, kui Evelini kleiti sõimatakse plagiaadiks või kui keskmine palk katab napilt vaid elementaarsed kulud.







Estonia's birthday made me think about several things.
A memory of England came to my mind. 
It is 2010 February 24th, Yeovil, England.
It is like any other Wednesday for the Englishmen. But I tend to not accept it.
What do you mean by people are all at work or at school?
Why can't I see Estonian tricolor flags everywhere?
Where is the partying atmosphere?
And finally, WHY can't I eat ESTONIAN FOOD?!

I go for a walk to clear my mind.
I find some snowdrops and I take some photos of them.
Confusion.
I cannot decide wheather I am absolutely thrilled about the high temperature and nice spring, or, I am totally depressed that there is NO SNOW because usually we have frosty Estonians, statesmen and soldiers at the parade to celebrate Estonian independence. 

Suddenly, I find myself in the middle of thinking about young high-school-aged Estonians. They dream about foreign countries with the greatest enthusiasm. More often they even blame Estonia in poor education and jobs. They would take the first pane to the wealthy European countries, the US or Australia. Fortunately, I have never thought that way. I find it refreshing to build new relationships and get different experiences while being abroad. And, at that moment I am very pleased with myself that I've already survived - to be more accurate - I've enjoyed England for five months. But...

Being away form Estonia on that black-blue-white day, made me quite bitter. 
There was only loneliness and emptyness. 
And, yes, I truly missed THE SNOW and that neverending winter, which basically starts in the end of dark October and ends in the beginning of April... 
I longed for my people - those shy and not emotional Estonians, who usually look away when there's another person in the bus stop or any other public place. I missed that Estonia where I could almost froze to death in a snowdrift because nobody will ever notice my existence. Yes, I missed that land and those wierd people because they are my people
And, I also missed the Internet. Simply, that it would exist in banks, libraries, cafes... to communicate with those my people.

Don't get me wrong. 
I woulde never-ever replace my time in England with anything else. 
England is like my second home. 
But it taught me, who I am.
I realised,
who are Estonians,
what is Estonia
and what is my mother tongue - Estonian.
I'm just happy with my people in my land where I belong to.