Oi, tere! Keeraski ette see imeline aasta number 2015. Mulle tundub, et see toimus juba vähemalt kuu aega tagasi. Üks talvine postitus siit, keset magamata öid ja närvikõditavaid päevi, mil üks eksam teise järel tehtud saab. Tervitused kõigile vapratele tudengitele, kes on ennast koopasse sulgenud ja üritavad parasjagu ühe ööga kõige rajumateks eksamiteks valmistuda. Küll me selle eksamisessiooni tehtud saame. Alati oleme saanud. Vähemalt me oleme selles koos. Näeme veebruaris, kui sess läbi on. Ja loodetavasti ka kõikidest ainetest läbi saadud. Ah jaa - pildid.. No piltidel on see müts, mille ma päris enda jaoks kudusin oktoobris (või oli see novembris?). Seega ta on mul juba paarikuuseks kasvanud ja üsna vana olija.
Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...
Comments
Post a Comment