Oi, tere! Keeraski ette see imeline aasta number 2015. Mulle tundub, et see toimus juba vähemalt kuu aega tagasi. Üks talvine postitus siit, keset magamata öid ja närvikõditavaid päevi, mil üks eksam teise järel tehtud saab. Tervitused kõigile vapratele tudengitele, kes on ennast koopasse sulgenud ja üritavad parasjagu ühe ööga kõige rajumateks eksamiteks valmistuda. Küll me selle eksamisessiooni tehtud saame. Alati oleme saanud. Vähemalt me oleme selles koos. Näeme veebruaris, kui sess läbi on. Ja loodetavasti ka kõikidest ainetest läbi saadud. Ah jaa - pildid.. No piltidel on see müts, mille ma päris enda jaoks kudusin oktoobris (või oli see novembris?). Seega ta on mul juba paarikuuseks kasvanud ja üsna vana olija.
Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä
Comments
Post a Comment