Skip to main content

Matkarajad ja kulinaarsed katsetused



Tunnistan, et see oli esimene koolivaheaeg mu elus, mida ma ei oodanud. Tekkis kõhedus, mida ma sellega peale hakkan. Mida õpilased peale hakkavad? Kuidas aga pered toimivad, kui kuskile õieti minna ei saa ja see ahistatustunne aina kasvab? See pole ju normaalne lahendus, et kui teismelised lähevad vabal ajal pigem öösel kahest magama ja ärkavad ühest, siis vanemad saavad kodukontoris rahulikult päeva esimeses pooles tööd teha... 



Olgu kuidas teistega on, mina aga tunnen, et see vaheaeg osutus oodatust sootuks üheks erilisemaks puhkuseks. Kui ma sellest piirangute ajastust midagi õppinud olen, siis on see kindlasti tasakaal ja harmoonia kõige suhtes, mida teen. Et introverdina ma saangi istuda kodus ja nautida koristamist-sorteerimist, nokitseda oma disainiprojektide kallal, kokata, kuulata-lugeda raamatuid, ilma et see ekstravertne maailm mind paneks süüdi tundma. Mul on ametlik luba, kui mitte öelda, et käsk kodus istuda! Aga tahes-tahtmata lainetavad üle ka hullushood, kus on vaja õue, vaja inimesi kõnetada, jagada-vahetada mõtteid, olla vajalik kogus sotsiaalne ja ekstravertne, et oma inimeseks olemist tasakaalus hoida. 



Ma olen hämmastunud sellest, mida on see praegune aeg teinud mu mõtlemisega ja kuidas mõjutanud minu igapäevast rutiini. Uskumatu, kuidas varasemalt on seda rassimist ja rahmeldamist nii palju olnud, et isegi lihtne raamatu lugemine tundus väsitavana, sest peas oli miljon mõtet, mis ei lasknud süveneda. Praegu on aga nii, et saan õhtuti juba varakult põhku pugeda ja haarata raamatu ning seda täie pühendumusega lugeda, nii et ka unenägudes läheb tegevus edasi ja hommikul ärgates tuleb sügavalt järele mõelda, mis oli unes ja mis raamatus...



Nagu Fred Jüssi oma hiljuti linastunud filmis rõhutab laisklemise vajalikkust ja Grete Arro oma usutluses ütleb, et "molutamine soodustab produktiivsust", nii ka mina olen seda meelt, et mitte ainult puhkuse ajaks, vaid ka iganädalaselt tuleb osata aeg maha võtta ja lihtsalt mitte midagi teha. Muidu aju ei puhka ja uutel ideedel pole kohta; juba eos nullitakse nende tekkimine ära. Nii ma siis olen laiselnud ja molutanud, aga minu puhul tähendab see vist ikkagi midagi muud kui keskmise inimese jaoks. Ja-jah, siin ma nüüd siis olen - justkui peaksin end teistest paremaks. Ei, seda kindlasti mitte. Olen lihtsalt kindel, et igaüks ei tunne huvi Marju Lepajõe dokkfilmi või paaritunniste Silt viltu taskuhäälingute või mahukate ajaloolis-biograafiliste raamatute vastu... 



Marjust on palju räägitud ja ma siiralt soovitan tema tegemisi uurida ja film järele vaadata. Teda kuulates tekkis mu oma mõtete kõrvale täiesti uudne ja puhastunud lahter. Nii vist juhtub, kui kohtud inimesega, kes palju loeb ja teab. Natuke tekkis kõhe ka, et ükskõik, kui väga ma ka ei sooviks, siis ma ei küündi mitte iialgi sellisele mõttetasandile, nagu seda on kirjandusteadlaseks otsekui sündinud haritlane. Samas tema mõtteid kuulates hakkas minus väike tüdruk kilkama, kui ta mainis Stefan Zweigi kui ühte olulist biograafiate autorit ja ma samal ajal silma nurgast vaatan, et mul on sama autori lektüür "Maria Stuart" laual lebamas ja lugemisega lõpusirgel. Võit! Just sellist molutamist ma armastan. Inglise ja Šoti kuningannade elu 16. sajandil, Dostojevski loodud iseäralikud vene tegelaskujud "Idioodis", erinevate eluvaldkondade tegelaste mõtteavaldused taskuhäälingutes - täiesti teised teemad-valdkonnad, millega ma igapäevaselt absoluutselt kokku ei puutu, aga mis avardavad mu mõtlemist ja aitavad välja tulla sellest stamp ajutööst nagu õpetajale seitsme nädalaga sisse kodeeritakse ("sisesta-eKooli-arvestatud-või-hüüumärk-ja-küsi-eraldi-igalt-õpilaselt-kellel-ülesanne-tegemata-on-miks-tal-see-tegemata-on-ja-et-kuidas-saaksin-aidata"). 



Teate, see on uskumatu, kui kiirelt võib ära manduda. Ma armastan oma lustakaid teismelisi, aga see on täielik anomaalia, kuidas noorte seltskonnas ma unustan eesti keele ära. Puhtalt Dostojevski "Idiooti" lugedes olen esimese saja lehekülje peale avastanud kümme täiesti uut ilusat eestikeelset sõna, millest pole varem kuulnudki! Aitäh, Dostojevski. Aitäh, vaheaeg. Aitäh, karantiin, et annad võimaluse sellisteks molutamiseteks, mis minu mõttemaailmast ebavajalikku välja sõelub ja uuega rikastab! 



Siinkohal aitäh ka Sulle, armas lugeja, kes Sa juba ammu igatsed jõuda sisuni, mida pealkirjas lubasin: matkarajad ja kokkamine. Andke siis andeks, et autor on üksinda elav mõttetark, kes aeg-ajalt peab saama enda kirjutamise kaudu välja elada ja seda lobisemist tuleb alati rohkem, kui vaja. Tõepoolest, nagu eelpool mainitud, see vaheaeg tuli eriline: 64 km jalutamist-matkamist, arvukalt loetud lehekülgi ja mitmeid uudseid kulinaarseid katsetusi.



Seega alustagem alguest. Vaheaja laupäeval tulid sõbrad mulle Tallinnasse järele ja viisid Lääne-Virumaale. Siinkohal minu isiklik pöördumine - jah, ma tegin räige rikkumise ja tunnistan seda ausalt - ma viibisin tervelt neli päeva koos kahe inimesega, mis teeb kokku lausa kolm inimest! Ma vabandan, armas Eesti Vabariik ja Eesti inimene, see on täiesti ebaeeskujulik. Ilmselt oma surmatunnini ma jään seda kahetsema ning isegi põhjendus, et ma üksinda elava isikuna soovisin oma vaimset tervist korras hoida ja olla sotsiaalne ning antud abielupaar soovis ka ise mitte hulluks minna oma kaksi-seltskonnas, ei ole siinkohal piisav, olgugi et me kõik puutusime eelnevalt minimaalselt teiste inimestega kokku. Aitäh, tähelepanu eest ja lähme nüüd matkama!



Meie eesmärk oli võimalikult palju viibida looduses ja teha selliseid tegevusi, mis tooksid meie igapäeva vaheldust ja värskust. Esimene peatuspaik oli Lahemaal Altjal. Auto jätsime Altja kõrtsi juurde parklasse ja panime armsate suvilate vahelt läbi Altja kaluriküla ajama otse mere poole. Kohalikud on ilmselt harjunud, et nende kodude lähedalt läheb imearmas matkarada, kus sageli sõbralikud võõrad mööda vantsivad. Viimaks jätsime asula selja taha, meri jäi vasakule ja männimets paremale. Peagi oli näha esimene rippsild, pärast mida tasub ilusa ilma korral hea mitu kilomeetrit mööda merd sibada ja mitte alla anda ka siis, kui mõnest pisikesest ojast tuleb üle silgata (seda ilmselt pigem kevadise suurvee ajal). Meie jõudsime oma oodatud suure rippsillani välja Mustoja ranna kandis ja pärast seda pöörasime paremale metsa matkarajale, et jõuda Mustoja RMK lõkkeplatsini ja pidada piknikku. 





Mere ääres sain värske õhu mürgituse ja olin täiesti ekstaasis väike laps, kes kilkas ja hüppas - loodus-loodus-loodus! Üsna korralik tuul puhus kõik linna- ja töömõtted peast ning ma tundsin iga sammu ja hingetõmbega, et kõik ilus ja hea minusse voolab. Läbi metsa lõkkeplatsile jõudes sain aga šoki, sest polnud ammu näinud seda inimliiki, kes metsas autost mingid ebamaised helid trummeldama paneb ja oma seltskonnaga ühe koha peal ühelt jalalt teisele tammudes oma nutikaela efektiivsemat väärhoiakut ja pöidlalihast treenib, silmad peopesas ekraanil. Vaimustav. Sellisel liigil pole isegi omavahel mitte millestki rääkida, sest praegusel ajal uudised on nendel ka ju pähe kulunud sellest ekraani nühkimisest. Aga aitab nendest. Eks ma ise olen sinna teise metsa poole viltu oma Marju Lepajõega. 



Kui meil võileib põske pistetud ja kiire teelonks peale rüübatud sai, panime punuma, kuniks jõudsime meie armsasse, Eestile nii omasesse männimetsa. Põdrasamblikud ja tärkavad mustikapuhmad ja tohutult kõrged männid, talla all pehmetest okastest rada. Oodake korraks. Oodake! Oleme korraks lihtsalt vait. Kuula, kui ilus. Merelainete kohinat siia ei kuulegi. Ainult linnud ja vaikus. Mitte nagu talvel see vaikus, mis paksu lumega tekib. Aga selline männimetsa vaikus, kus tunned sambla ja tärkava kevade lõhna. Ei ühtegi tüütut putukat veel. Ei kärbseid, parme, puuke. Ja kui ongi keegi putukas, siis ole sa tervitatud. Nii ammu pole näinud. Näed, isegi natuke uimane teine. Reaktsioon on selline, nagu oleks talveunest ärganud. Olgu, lähme edasi. Lihtsalt hinga. Hinga nii sügavalt sisse ja välja, et tunned iga oma kopsurakuga, k u i puhas on õhk. Aju rikastub sellest värskest õhust nii, et jälle kadus hunnik tarbetuid mõtteid ära ja tuli lademetes uusi ja ilusaid asemele.



Kuskil keset metsa üle oja ja silla kõndinud, leidsime pingi ja puhkasime jalga. Vaatasime puid ja arutlesime selle üle, kuidas ikkagi puud kasvavad ja kuidas see koor sinna ümber tekib. Mis linnuhääli me kuuleme ja miks me neid ära ei tunne. (Muidugi mõni päev peale meie matkamisi tuli uudis, kuidas on loodud linnuhäälte tuvastamiseks äpp nimega Siuts). Kuskile metsatee peale jäi ka mingi huvitav ajalooline suvemaja, mis siin Lahemaa mõisade kandis pidi haruldane rajatis olema, aga kuna õhk kiskus kole jahedaks ja rõskeks ning hea 8 km oli juba selja taga, siis me jätsime selle järgmiseks korraks. 



Oma Rakvere koju jõudes olime rampväsinud. Tuul ja 10 km olid oma töö teinud. Minu kallite sõprade kokakunsti oskused aga ei maga ning Joonatani sulest valmis imeline karulaugupesto pasta peekoniga. Siin kohal tulid kasuks Vapiano kogemused ning koka enda teadmised, mistõttu täielikku retsepti ma ei avalda. Toidukunsti harrastaja leiab ise selle kuldse kesktee, kuidas üks pestopasta valmis saada, kui vaja läheb:


  • pastat
  • karulaugupestot (soovitatavalt enda korjatud karulaugust valmistatud)
  • peekonit
  • võid/õli


Kõht täis ja mõned head maailma parandamise vestlused sinna juurde ning vanad inimesed vajusid suurest väsimusest magama, et siis uuel hommikul iseeneslikult kl 7 silmad avada. Jah, seda see karantiiniaeg meiega teeb. Inimene on puhanud ja tal on normaalsed elurütmid tekkinud. Sibasin voodist välja pannkoogilõhna peale, kui Helin köögis siidpehmeid kooke praadis ja kunstiliselt lauda kattis. Aeglane hommik, vestlused, lugemised, pühapäevane livekirik ja peagi oligi aeg lõunasöögiks. Kuna oleme põnevil erinevate riikide köökidest ja ammu mõelnud, et peaks midagi ise järele proovima, siis valituks osutus Santa Maria retsepti järgi valmistatav ramen. Vajalik toidukraam oli meil eelneval päeval valmis ostetud ning lihtne oli tegutsema asuda. Ah, kui te vaid näeks ja kuuleks seda entusiasmi ja toidukirge, mis seal Rakvere köögis esile kerkib, kui need kaks inimest süüa teevad! Mina kui lihtne köögitööline sain selle toidu valmistamise kõrval lihtsalt pealt vaadata, sest paraku seal ei olnudki suurt midagi teha, kui nuudlid keesid, liha praadis ning Helini käed koorisid-hakkisid maitsevilju... Värske ja toitev, kuid samas kerge ja vitamiinidest pakatav!


Täna otsustasime veidi rahulikumalt võtta ja vantsida Rakvere peal ringi. Siiberdasime igasugu tänavaidpidi, seisatasime, et imetleda neid eestlaslikult mitmekesiseid aedu oma lauavirnade, mädaneva peaukse ja värskelt vahetatud pakettakendega, äsja tärganud sinililled akna all. Tõtt-öelda mulle tundus, et Rakveres ongi muru sinist värvi nii mõneski aias...


Kui aga Rakvere arhitektuurist rääkida, siis siin leidub kõike: võimsatest nõukogude-aegsetest kortermaja üllitistest kuni armsate esimese vabariigi aegsete puumajadeni välja. Lihtsalt uskumatult suur torge südamesse on hetk, mil seisad suurel peatänaval, et heita pilk Rakvere linnusele, kuid mida pole näha, on linnus, sest paar-kolm suuremat nõukogude kortermaja üllitist on keset vanaaja arhitetkuuri ilu plärtsatatud. See on aga kodune igale eesti alevile, külale ja linnale, et arhitektuuri leidub igast sajandist ja kümnendist, kõik ongi üks suur puder ja kapsad, kui vaadata linnade üldplaneeringut. See ilu ja süsteemsus, mida vabariigi algusaastate paiku üritasid arhitektid aretada, lörtsiti nõukogude robustsuse ja hallusega, kuigi samas ega 90ndate stiil ka just oma värvi- ja materjalilahendustega silmailu paku. Vähemalt täna oskame kõike paremini mõtestada ja mitte ainult tänast arvesse võtta, vaid ka mõelda homsele.


Rakvere arhitektuur läbi hakseldatud ja ilusamad tänavad mälusoppidesse salvestatud, sai ikka oma 6 km täis lohistatud. Aeg kohviks, kuid enne peaks ikka midagi head ka sinna kõrvale leiduma. Tegemisele läksid hirmmagusad ameerika stiilis valge ja tumeda šokolaadiga küpsised. Otsustasime Heliniga, et paneme kolmandiku võrra vähem suhkrut. Hiljem tasus see end heaga ära - kogu lugupidamise juures ameeriklaste vastu - ma ei suuda mõista seda suhkruarmastust ja -kogust, mis toitudele lisatakse... 

Esimene plaaditäis küpsiseid voolisime käe vahel ilusad pallid ja need ei vajunud mõnusalt laiali ja ei küpsenud nii hästi, kui pidanuks. Järgmise koguse tõstsime lihtsalt lusikaga pannile ja need valgusid juba paremini laiali. Ilmselt maksis suhkur meile kätte - suurema suhkru koguse korral oleks nad paremini ühtlaselt laiali valgunud ja laiad küpsise lärakad tulnud. Mina ei suutnud end tagasi hoida ning krabistasin kohe paar tükki koos piimaga ära süüa ning seejärel pugesin oma tuppa ja veetsin oma kogudusega veidi Zoomis aega. Samal ajal valmistasid Helin ja Joonatan õhtusöögi Rimi taimetoidu sektsioonist - bataadi-kikerherne kotletid punase kapsa salatiga. Ma olen alati köögiviljakotlette armastanud, aga enamasti ma ei viitsi nende valmistamisele aega kulutada ja pealegi, need lagunevad mul alati tükkideks... Niisiis oli imeline võimalus nuruda Helini ideaalselt praetud kotlette. See punase kapsa salat sobib sinna kõrvale suurepäraselt. Kindlasti soovitan järele proovida!




Peale õhtusööki oli magustoiduks mitte enam magusad küpsised, vaid meie vaieldamatu lemmik - Ticket to Ride! Natuke magasime tema pärast järgmisel hommikul sissegi. Ässitas teine meid kauem üleval olema. Sellest hoolimata olime hommikul üpris krapsakad ja valmis metsa minema. Tõmbasime endale ühe hea pudru sisse, vorpisin meile võikud kaasa teha (kes Islandi reisi ja võikusid mäletab?) ja peale kella üheksat olime autos, et võtta suund Iisaku peale. Esmalt sõitsime läbi Tudust ja Tudulinnast Peipsi lähedale Iisaku linnuvaatlustorni, et kella kümnest inimvaba sombusemat hommikut nautida ja otsida uduvaatest Kuremäe kloostrit ja tuhamägesid. Kuna täpselt enne autost väljumist parkeeris me kõrvale end üks Chrysler, kust tulid tuikuvad ja vintis tegelased välja, siis me jätsime neile võimaluse privaatselt uduse vaatega torni taaruda ja tulime poole päeva pärast tagasi, mil vaade oli terav ja näitas meile kõik soovitud paigad ära, mis hommikul nägemata oleks jäänud. Veidi meenutas isegi Suure Munamäe torni, vaadates neid metsi ja kuuselatvu ja põlde ja ...



Hea oli päeva alustada hoopis matkarajast. Kotka rada on ca 7 km pikk, kuid me otsustasime kõndida selle edasi-tagasi läbi, kogu pikkuseks ca 12 km. Algas see kõrgele künka otsa rühkimisega, pehme okkapuru talla all. Tuulevaikus, kõrged männid ja samblikud ümberringi. Natuke pani kukaltki kratsima, et kas ikka tahame mäest üles-alla niimoodi mitmeid kilomeetreid ähkida, kui juba esimese veerandtunniga sai pulsi korralikult põksuma. Peagi aga nägime, et see oli vaid sportlik algus, edasi on malbem ja tasasem rada.

Lõpuks harjud ära, et õhk on täis õitsemiseks valmistuvaid lõhnasid; et varvas enam ei takerdu männijuurikate taha; et lindude hommikune siristamine on ainus normaalne heli, mida peakski kuulma; et selles liivaseljakute, ooside ja kinni kasvanud järve vahelduses on nii palju ilu ja elu; et iga varre otsas elab ärkav putu-mutukas ning et iga mätta all on keegi, kes valmistub uuesti siin end toiduahelasse sättima. Nii suur igatsus oleks mõnda suuremat elanikku päris oma silmaga näha. Oota, seisatame korraks. Vaatame lihtsalt ringi. Näe, metsmesilane uneleb siin kollasel õiel. Nagu unine karumõmm, võta või sülle.. Nii lahe, kuidas metsas saab pea kuklasse ajada ja kõrgeid puulatvu ja pilvi vaadata. Pea hakkab ringi käima. Oh, kuulge, kas seal kaugel üksiku kuivanud männi kõrval on keegi? Seal männist paremal? Keegi nagu liigutas. Aga võib-olla oli see lihtsalt ümber kukkunud männi juurikad koos mättalapiga, mis metsa ikka selliste suurte tumedate lärakatega ilustab ja paneb usukuma, et tegemist on kohaliku elanikuga...



Viimaks saab see metsailu otsa ja jõuame päris tuulisele lagedale väljale, siirdesoosse. On siin alles teistmoodi lõhn ja värvid. Natuke isegi jäine selle niiskuse ja lageda käes. Matkasaapad kõpsuvad laudteel ja tuul vihiseb kõrvus. Siin vist küll kedagi ei kohta.. ja enne kui see mõte lõpuni mõelda, midagi nagu vasakul silmanurgas liigutaks. Nii looduse värvi, et mitte silm ei seleta! Mingid linnud? Hästi pikad peenikesed jalad astuvad hirmus peenesti meist veelgi kaugemale. Sookured! Jah, need peavad sookured olema! Täpselt kure moodi oma astumiselt! Ilmselt otsivad konni söögiks. See tuletab meelde, et endalgi on päris hele olla ja peaks varsti pikniku tegema.


Nii me siis kiirendasime sammu, ent lootsime oma piknikukaaslasi mitte eemale peletada, vaid lähemalt kohata. Tea, kas konni siinpool polnud või siiski ajasime nad minema, igal juhul kaotasime need kolm seltsilist silmist. Ise aga jõudsime pärale RMK lõkkeplatsile, kus vingus tuul nii jäiselt, et meie piknikuvõileib kangestus sõrmede vahele kinni ja teelonks osutus oodatust jahedamaks, kui olime unistanud. Külmast hoolimata oli meie mahe taimetoidu burger parim lõunasöök, mida soovida. Parasjagu piprane eilse õhtu kikerherne-bataadi kotlet, hapukas punase kapsa salat ja Helini marineeritud punane sibul harmoneerusid täiuslikult. 



Helin jõudis eelmisel õhtul millalgi salamisi panna punase sibula marineerima ja täna sobis see burgeri vahele ideaalselt. Retsept saadud Kadilt (tervitused Sulle!).


Vaja läheb:

1 suur punane sibul 
1 dl valge veini või õunaäädikat
1 spl pruuni suhkrut
1,5 tl soola
2 dl läbi keedetud jahtunud vett

Sega esmalt purgis äädikas, suhkur, sool. Lisa õhukeseks hakitud sibul. Kalla peale vesi. Jälgi, et see kataks sibula. Lase tund aega maitsestuda. Sobib hästi salatitele, võileivale vms. Püsib külmikus kuni kolm nädalat. 



Magustoiduks krõmpsutasime eile valmistatud küpsiseid ja õuna ning seadsime sammud tagasi. Huvitav tähelepanek RMK majakeste ja käimlate kohta. Neil on uus arhitektuur (isegi uudistahvlid selle kohta), mis on inspireeritud skandinaavia hallikast põletatud puidust ja praktilisusest-vastupidavusest. Käimlatel on katusteks valgust läbilaskev pleksiklaas, et näeks istuda ja astuda. Ööbimismajakesed on parajalt ruumikad, et mitmekesti seal magada ja lõketki teha. Kunagi tuleks seegi ära proovida. Meil jäi siin tee peale hea mitu maja. Ühest kostis lausa kontsertki. Keegi ooperilaulja vist oli puhkusel, aga me ei tahtnud segada ja uudistama minna. Mis seal salata, sai isegi mitmeid viisijuppe üles võetud ja metsaliste elu-olu tülitatud oma naerupahvakute ja "Uhti-uhti uhkesti!"-ga. Aga kollastele liblikatele vist meeldis, sest nad jälitasid meid päris pikalt tagasiteel. Lisaks neile õnnestus ka rabakanad ära näha. Mingi action neil seal toimus ja plehku nad panid, aga vilksamisi salvestasime nende olemasolu. Nädal hiljem lugesime uudistest, et siinsamas kandis nägi ja filmis pealtnägija üles ka karupere õhtuse jalutuskäigu...

Kui Rakvere koju tagasi jõudsime, siis käisime riburadapidi pesus ja kopsisime oma saapaid liivast ja okastest puhtaks. Tunne oli niisugune, et käes on õhtu ja keeraks magama. Aga kell oli alles neli pärastlõunal. No mida sa hing teed? Terve päev veel ees! Meil on pool Ida-Eestit läbi sõidetud ja matkatud. Veel peab täna elama. Mis seal ikka, teeme siis süüa, sest omajagu seda energiat on kulutatud ka. Vaatamata sellele, et mul ja Helinil pärast seda taimset päeva suur muna või liha isu peale tükkis, tegime siiski planeeritud läätsehautist kookospiima ja riisiga Rimi taimetoidu sektsioonist. "Tegime" all lugege: "mulle tehti". Taaskord imeline mõnusalt vürtsikas ja maailmatuma lihtne (et mitte öelda ka odav) roog!




Ei ole ühegi retseptikogu poolt sponsoreeritud, vaid lihtsalt läbi katsetamiseks saanud inspiratsiooni Rimi ja Santa Maria lehtedelt. Tasub proovida! Samuti soovitan ise uudistada erinevaid matkaradu - neid on sadu ja sadu. Ärme ole vaimust vaesed ja roni vaid Jägala joale või Viru rabasse. Peaksime nüüdseks piisavalt digipädevad olema, et oma guugledamisvõimeid maksimaalselt ära kasutada ja panna oma loovus tööle. Olen nii palju maailmas reisinud ja ikka ja jälle ei jõua ära imestada, kui kaunis on me Eestimaa oma vaikuse ja inimpuutumatusega! Me oleme lausa ära hellitatud oma kristallpuhaste liivarandade ja männimetsalõhnase puhta õhuga. Mujal maailmas ei osata sellest unistadagi, et võiksid mõnda looma metsas näha. Rääkimata siis sellest, et oleks metsa. Või et oleks inimtühi mets. 

Uute seiklusteni!

Comments

Popular posts from this blog

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavuta

ELL kudumite hooaeg 2022/2023 on avatud!

On käes see sügisperiood, kui vihmaga peab õues ettevaatlik olema, sest lehtede kihid talla all on kaunis libedad. Sügistormid-tuuled sasivad juukseid ning puhuvad vaat', et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea võimalus sooja hoidmiseks on kootud peapael. Juba kolmas hooaeg toimetan kootud peapaelte ja käpikute kallal ning südames kilkan, kui esimesed tellimused septembri lõpus mu @ell.inspirationi konto postkasti ilmuvad! Aitäh, et mind üles leiate ja aitäh, et nii mõnigi juba mitmenda pealakese endale soetab!  Meeldetuletuseks paar sõna peapaela kandmise ja materjalide sisalduse kohta.  Lõnga sisaldus: 100% vill, mõnusalt pehme Vooder: pehme fliis, mis on peapaela sisse käsitsi nõelutud Hooldus: sobib masinas pesta käsipesu rešiimil koos villaste esemetega kuni 30-kraadises vees. Soovitatav kasutada villaste esemete jaoks mõeldud puhastusvahendit Võrdlemisi paks ja soe ning soovitatav kanda pigem külma sügis- ja keskmise talveilmaga. Isiklikult pigem kannangi -10-8-kraadise