Tuesday, June 17, 2014

A Long Day in Helsinki


Kui üks tüütu pitsiline õppeaine välja arvata, olid kõik aju ragistamist vajavad eksamid purki pandud ning ELL võis peaaegu et hinge tõmmata. Sammud ja lained viisid Soomemaale, kus möödus üüratult pikk päev. Äratuskell tirises öökapil juba kell 5.20 ja laevuke randus Helsinkissa kello 9.15. Minu suur kaamera käis ka kenasti kaasas, aga seekord mossitas ta seljakotis, sest polnud viitsimist näpu vahel tassida. Seega tegi ELL oma telefoniga põhjaliku reportaaži. 
Hyvää matkaa!

The first Master's year was almost finished (as far as all the written and oral exams are taken into account), when I could take a deep breath and set my feet on a day-trip to Finland. It all started at 5.20 am and the ferry arrived in Helsinki at 9.30. My big camera was also on that trip but I never gave it an opportunity to show up. Instead, I did a photo reportage with my phone. 
Hyvää matkaa!












Kuigi ma olen Helsingis arvatavasti rohkem kordi käinud kui mu kahel käel näppe kokku, siis ikkagi on midagi uut avastada või selgemaks saada. Näiteks polnud ma kunagi käinud Eliel Saarineni kavandatud raudteejaamas (NB! juugend ikkagi!) või kaljusse raiutud kirikus (Kallion kirkko) või ostnud R-Kioskist kohvi... Ärge naerge siin midagi. Ma käisin küll Starbucksis, kuid sealne järjekord oli vast sajapealine ja kuna ma olen alles algaja kohvijooja, siis ma otsustasin, et okei, ühe korra elus, kui ma energiat vajan, võin ma Helsingis endale R-Kioskist kohvi osta.. (Minu uuest eluetapist koos kohviga järgneb millalgi vast laiapõhjalisem seletus...)
Aga lisaks sellistele vaatamisväärsustele nagu Stockmann ja H&M, veetsin ma aega soome disainipoodides ja viskasin mitu pilku Marimekkole ja teistele sarnastele, lausa spetsiaalse disainipunktide kaardi sain infost omale näppu. 
Omalaande uus elamus ja kogemus oli mul muusikapoes. Veetsime vennaga seal vast tund aega: puhkasin jalgu ja vaatasin-kuulasin, kuidas ta trummeldas (meeldiv vaheldus minu kõrvaltoa päris trummidele) ning muidugi mõista sobrasin läbi kõik Coldplay lugudega duurivihikud ja veel ei jõudnud ära imestada, KUI palju vidinaid iga pilli jaoks oleks võimalik soetada...
Kahjuks Helsinki Eye (või mis iganes ta nimi ka polnud) peal ei tiirutanud; karjala pirukat ega makkarat ei söönud ja saunas ka ei käinud, aga Burger King oli klassikaliseks toidupeatuseks, nagu ikka reisil kombeks. Ja lõpetuseks ega siis H&Mist tühjade taskutega tagasi tuldud... Nüüdsest jäi hästi meelde, kus Niinistö ja kõiksugu Mannerheimintied ja Aleksanterinkatud ja kõik muud sõbrad elavad.