Monday, May 5, 2014

Kalamaja Doors, Fences & Tram


See salajane aeg kevadest saabub täiesti üle öö, kui korraga on ülikooli raamatukogu higistavatest ja murelikest tudengitest punnis. Õhk on nõnda pingeline, et jalg võib komistada mõne väga olulise mõtte taha nii, et kellegi lõpu- kursuse-, seminari- või mis iganes tähtis kirjatöö kirjutamine jääb mitmeks minutiks katki. Aga kõik pole veel kadunud, kui astuda sellest kevadtormist välja ja minna Kalamajja ja avastada värvilisi plankusid ja uksi ja sõita trammiga mingisse teise maailma, ja avastada, et noorus pole veel hukas. Et lapsed mängivad hoovides pättide tagaajamist. Et väiksed roosakleidilised tüdrukud istuvad kooli kõrval muruplatsil ja punuvad võililledest pärgi, mitte ei passi kuskil klaaskasvuhoones virvendava ekraani taga nagu üks korralik kevadine tudeng. Hämmastav, aga ma usun, et noorus ei ole täiesti hukas. 

The special moment in spring comes oh so very secretly, when the uni library is overcrowded with sweating and troubled students. The air is so intense that you may easily stumble behind someone's idea and you may see how a final thesis, course project, research or whatever writing is stuck in a thinking pause. But not everything is lost when you decide to look over this crazy spring panic and go for a long walk in the Kalamaja streets and discover colourful houses, fences and doors, take a tram into another world and discover that the youth is not yet lost. That the children play in the backyards and chase after the mystery thieves. That little girls with their lovely pink dresses sit on the school playground and braid dandelion wreathes. I'm astonished. And I like to believe that the youth is not yet lost.