Late August

Kas keegi ütleks mulle, kuidas see juhtus, et 27. augustil kell 20.30 hakkab järsku taevas hämaraks muutuma? Ma olen pool päeva laua taga arvutis istunud (ja püüdnud normaalse tööinimese elu matkida) ning mõelnud, et AK vaatamise asemel teen ühe korraliku sörgitiiru, aga kui ma nüüd kohe laua tagant püsti ei tõuse, siis ma jään pimeda peale. Ma kordan, kas keegi seletaks mulle ära, kuidas me siia jõudnud oleme? Alles see oli, kui mul oli aega iga tegevuse jaoks ning hilisõhtuti sai veel mõnus sörk või pikem jalutus tehtud, et seejärel koju pesusse tulla ja veel raamatuid lugeda, kuni pimedus saabub... 

Mina elan oma mõtetes ikka veel kuskil 9. augustil... 

On pühapäeva õhtu. Kell on 21.30. Teen oma õhtust jalutustiiru Nõmme tee kandis, sest suveõhtu on liiga ideaalne, et seda millelegi muule raisata. Päike on veel piisavalt kõrgel, et oodatav ööpimedus ei meenugi. Temperatuur on kuskil 24 kraadi juures. Nägu kergelt leemendab higist - tea, on see siis soojusest või kiirest sammust. Mulle meeldib siin kandis jalutada, sest siinsed eramajad on kuidagi eriti kodused ja tekitavad minus tunde, nagu ma ei elaks Tallinnas keset Mustamäed ja trolle. 

Pühapäeva õhtuks vurab igast Eesti ilmakaarest autosid koduaedadesse, et esmaspäeval tööle tagasi minna. Tänavatel ja aedades on korraga palju melu. Nii mõneski aias kostub kilkeid ja rõõmsaid hüüatusi, koduste aiamõnude taasavastamisi, palliviskeid ja kiikumist. Autode pagasiruumid on suurelt avali, pea laest jalatallani aiasaadusi, piknikukaste, merespordivahendeid, seljakotte ja kes teab, mida täis, ning tuulest viidud soengute, kortsunud suvekleitide ja pleekinud nokatsitega emad-isad tarivad plätude lohistades ülepea kaela tolmusest autost oma kodinaid tuppa. Auto on väljapoolt kaetud rammusa putuka surnuaiaga ja seest rohkete eesti kõrreliste ja liivatera näidistega ning vajaks korralikku suurpuhastust. Punakas pruun nahatoon ning rõõmus "Tere!" annavad tunnistust sellest, et on olnud hea nädalavahetus, mis on võib-olla vaat' et viimasele suvisele ilmale kohaselt väga õigesti ära kasutatud. 

Jah, ka mina püüan võtta viimast sellest soojast augustist. Kuulatan ja märkan, et ei kuule enam linde, kes jahedatel aprillikuistel karantiini jalutuskäikudel lõõritasid selliseid kontserte maha pidada, et Siutsu äpp pidi kokku jooksma! Tänaseks on pulmamängud ammu maha peetud, pesakonnad loodud ja käib tihe teismeliste kantseldamine. Vuhinat ja sahinat ikka kuuleb, aga enamasti on need ka hoopis elektritõukeratastel mööda kimavad inimlinnud. 

Kui vaadelda loodust, siis täheldan, et puude ja põõsaste roheline hakkab kahtlaselt sügisele lähenema. Veel on kõik roheline, aga kui üks kollane kaseleht mu ette maha langeb, siis tahab küll klomp kurku tulla ning kihk on valjul häälel hüüda, "Palun ei! Mitte veel!". Aga ma tean, et elan selle üle. Ei, mitte ei ela, vaid tegelikult isegi ootan, lihtsalt mitte veel! Ma tean, et kui läheb jahedamaks, siis suudan endale tunnistada, et sügis võib ka tohutult ilus olla, kuid need esimesed märgid sellest, et suvi hakkab vargsi mööduma, mõjuvad kuidagi eriti südantlõhestavalt. Silme eest käivad läbi kõik need kümned ja kümned jalutuskäigud-jooksmised, mil sai igat pungakest jälgitud, et millal ometi ta roheliseks plahvatab ning hiire kõrvuks vormub... aga nüüd annab lausa õhkki vaikselt tunda, et kui oleks jahedam, siis grammike tunneks seda karget sügisemaigulist niisket lõhna, kus midagi hakkab mädanema. Kaduma. Külma ootusesse jääma...

Ühel tavalisel 19. augusti õhtul on linn harjumatult inimtühi: ei ainsatki turisti Hispaaniast, Aasiast või teab, kust riigist, ehk vaid mõni üksik soomlane on ära eksinud siia haigutavasse Tallinnasse. Eks muidugi oleneb, kus piirkonnas liikuda, aga tavapärased turistirohked linnatuiksooned on tavatult igavad ning just selle üksinduse pärast otsustan igal võimalusel maaelu mõnusid veel viimaseid päevi nautida. Ilm on nii soe ja päikseline olnud. Kuigi suve jooksul on mitmeid kordi peast käinud kirumismõte läbi, et mispärast on vaja maakodus rügada, siis augusti lõpuks on ikka hea küll, kui nii sahver kui sügavkülmik täituvad porgandite, peetide, herneste, ubade ja kõikvõimalike marjadega. Mitmeid tunde maakodu vaarikametsas koos rammusate kõrvenõgestega võideldes marju noppida pole mingi naljaasi, kuid vähemalt saab topelt õnnistuse: viimase suvejume ning marjadest head ja paremat. 

Tead, et suve lõpp hakkab lähenema, kui moosikeetmisest palavad ja magusad õhtud muutuvad hargisteks ning põnevusega on oodata sombuseid pudru- ja pannkoogihommikuid nädalavahetustel. Huvitav, mis asi see nädalavahetus on? See on küsimus, mille ees seisab iga täiemõistuslik haritud pedagoog augusti lõpul. Samuti, kui e-mailile hakkab kahtlaselt mitu kirja töö teemadel ilmuma, siis oleks vaja vist hakata mõtlema sellele, kuidas tööl käimine võiks varsti välja näha. 

Jah, ma tunnistan, et suvi on läbi. See ei tähenda minu jaoks mitte aastaaja möödumist, vaid seda, kui korraga olen kohutavalt asjalikuks hakanud: kodus kõik kapid ära koristanud, küünlajalad üles otsinud, et hämarateks õhtuteks valmistuda ning kõikvõimalikud esmapilgul ebavajalikud tegevused ära teinud selleks, et veel ei peaks tunde hakkama ette valmistama. Aga siiski märkamatult on jõudnud kätte päev, mil kell 20.30 on hämar ning päev otsa olen ninapidi kalendris aega veetnud, pannud ritta kõik oma kaheksa tegevusvaldkonda, mis mind septembris ees ootavad ja püüdnud aru saada, kuidas see elamine käib. Endiselt pole viie õpetaja tööaasta jooksul selgeks saanud, kuidas peaks inimlikult puhkuselt töö lainele üle minema. Iga augusti lõpp jookseb mu elukorralduslik kõvaketas täiesti umbe, sest korraga algavad absoluutselt kõik asjad. 

Kas ma võin sel aastal vabanduseks tuua, et viimati normaalselt käisin ma tööl 12. märtsil? Ma tunnen kõiki tundeid korraga: seda, et ma absoluutselt ei taha sellist elu, kus korraga on vaja tegeleda sadade mini- või hiigelprobleemidega ja minutitäpsusega jõuda punktist A punkti B ning ajada näpuga nimekirjade täitmisel järge.. Ei taha seda, et mu ümber on kümned ja kümned teismelised, hääled ja helid ja emotsioonid.. aga täpselt samal ajal ma nii kohutavalt ootan rutiini ja korrastatust, nimekirju ja kohustusi, energiast pakatavaid noori ja vilgast elu enda ümber.. olen ma siis lõhestunud või lihtsalt üleni läbi puhanud ning õpetamisnäljas pedagoog, kes ootab hullunult normaalset õpetamisprotsessi. Õpi õpetajaks, siis saad aru, millest ma räägin - see lõppematu armastus ja aeg-ajalt nii umbes maikuuks kätte jõudev väsimus oma töö vastu...

Aga siin ma nüüd olen. Esimene pikk tööpäev on selja taga ning hakkab vaikselt arusaamine tekkima, et puhkus sai läbi ja suvi ka. Aga kui sõbrannadega Erki Pärnoja "Late Augusti" saatel Tallinnast Raplasse sõidame ja imeilusaid põllulappe ja heinapalle, erksinist pilvetuttidest tulvil päikselist taevast näeme, siis jooksevad filmilindina silme eest läbi kõik need suveõhtud, mil Hiiumaal või kus tahes Eestimaa serval sai seigeldud ja suvest kõike võetud. Idüllilisest Vormsi telkimise ja rattamatka ning Soome majamessi ja vähipüügi seiklustest tahaksin ka kangesti rääkida ja jäädvustatud pilte näidata, aga eks aeg näitab, kas ma nende postitusteni üldse enam kunagi jõuan. 

Miks ma varem suvel ennast tühjaks ei kirjutanud? Eks see olen ju mina. Ma kas puhkan 110%, loen, veedan pere ja sõpradega aega ja lihtsalt olen, ei teegi õieti mitte midagi, ootan inspiratsioonipuhangut, et kirjutades või käelise loomingu kaudu end välja elada; või siis mu elu on üks suur karussell, kus kõik mu kaheksa kohustust jooksevad paralleelselt ja ristudes kokku ja ma avastan end olevat täielik ülesaavutaja, overachiever, kuniks taaskord on kätte jõudmas uus suvi ja akude laadimise aeg. 

August - see on täis liiga palju variatsioone. Ühel hetkel olen maal veel viimaseid palavaid päikselisi ilmasid püüdmas (loe: rügamas aiatöid, et ühtegi aiasaadust raisku ei laseks) ja järgmisel hetkel kallab vihma ning tekib isu küünlaid põletada ja ahjuroogi valmistada ning leppida olukorraga, et pedagoogi kaks põhjust (aeg juuni lõpust juulini ja juulist augusti lõpuni), milleks õpetaja olla, on möödunud. Algab päris elu, kus nii teismeliste kui õmblusmasinate ja praeahjude hingeelu vajavad suunamist. Eks see aasta algab kindlasti teisiti oma visiiri- ja liikumismajandusega, aga mina tahan uskuda, et tulgu, mis tuleb, igale väljakutsele on lahendus. Meil on meie suved, mis loodetavasti tõid palju rõõmu, sest sai omajagu inimesi päriselt näha ja katsuda ning teha ajalugu, mis kevadel ekraanide taga tegemata jäi. Uue suveni!