Jõulune Stockholm

eKooli viimased sissekanded, kell on 14.30. Aitab tänaseks küll, on reede. Tõttan läbi lörtsi ja tuule töölt koju. Väljas pole valgeks läinudki. Kerge amps. Pakin viimased asjad väiksesse kohvrisse, haaran oma seljakoti ja tuiskan lompidest läbi ekspressbussile. Jõuan hetkeks kahetseda, miks ma taksot ei võtnud. Buss on tihedalt rahvast täis, on tipptund. Sisendan endale, et see oli parim otsus, sest taksoga istuks enamus ajast Järvevana teel ummikus. Vahetan Vabaduse väljakul bussi trammi vastu. Grete liitub Tartu maanteel. Meel läheb aina rõõmsamaks, mida lähemale lennujaamale jõuame. Turvakontrollis pole veel kunagi nii vähe rahvast näinud. Istume Kohvri kohvikus. Juba trügib idülliline reisipalavik peale. Joome teed ja algavad head vestlused. Tuleb hea reis!

Tallinn-Stockholmi lend on päris tühi. Ainult mõned härrad lennuki tagaosas ja üksikud inimesed lennuki eesosas. 40 minutiga ei jõua isegi uinak töönädala väsimuse peletamiseks peale tulla, kui juba maandume Arlanda lennuväljal. Nii, kui mu jalad maad puudutavad, lahvatab mulle vastu malbe Skandinaavia aura. Jah, nagu oleks jõudnud koju. Inimesed on ilusad ja head. Siledate nägudega, hoolitsetud välimusega, rahulikud, helged, vaiksed ja viisakad. Lihtsalt nii minu-inimesed. Arlanda Expressiga vuhiseme 20 minutiga Stockholmi eeslinnadest läbi ja naudime kauneid jõulutuledes kodusid. Saabume siblivasse reedeõhtusesse Stockholmi kesklinna, kus esimestel sammudel torkavad kohe silma imeilusad jõulutuled, ehitud kuused, jõulutähed kõikjal rongijaamas, tänavatel, akendel. Ostame kolme päeva ühistranspordi piletid ja vantsime metroosse. Mõni peatus edasi ja jõuamegi oma hosteli kanti. Väike ja aknata tuba. Elame üle.  

Õhtupimeduses lähme jalutama. Kergelt tibutab vihma. Linn on reedeõhtuselt melu täis. Palju on tänavatel suitsetajaid. Muidu päris nauditav ja turvaline piirkond. No tõesti, need jõulutähtedest lambid akendel... peaks ka Ikeast endale soetama... Kilkame nagu väiksed lapsed, sest armsaid jõuluseid kaunistusi majade akendel on nii palju. Leiame õdusa kohviku, mis veel lahti on. Enda üllatuseks ülikoolis õpitud rootsi keele algtaseme sõnavara on endiselt meeles ning menüüst on võimalik aru saada. Väike tee ja mustikakook vaniljekastmega. Magama.

Laupäeva hommik on aeglane. Nauditav hommikusöök ja seejärel vanalinna. Juba kodutänavas näeme disainipoode ja kohvikuid, mis panevad südame poole kiiremini põksuma. Esimeses kodusisustus poes saame oma vajaliku annuse disainiekstaasi nii palju, et võiks hommikuse kruiisilaevaga Tallinnasse tagasi loksuda. Aga ei, me plaanime siin veel hea mitu päeva olla ja hingata seda ilu, mis Stockholmil pakkuda on! Gamla Stan ja selle imeilus arhitektuur. Tuuline jalutus kuningakoja piirkonnas. Uisuplats ja jõulutuled on ka päevavalguses vahvad. Nagu muuseas möödume ka Eesti Koolist, kuhu jalad täiesti kogemata viisid. Kui vanalinna jõuluturuplatsile satume, siis südames muigame hädise rääbaka kuuse peale ja paari käsitöö ja julmusti putkat nähes.. (mõtleb inimene, kes töötab Tallinna vanalinnas ja igapäevaselt ühelt maailma ilusamalt jõuluturult läbi tuiskab..). Olgu, ajan selle püstise nina nüüd õigele kõrgusele tagasi ja ütlen teile, kallid kaasmaalased, et Tallinnas ja Tartus (ilmselt ka mujal Eestis, kuhu ma lihtsalt veel jõudnud pole) on tõepoolest meediakajastusi väärivad ja silmailu pakkuvad jõuluturud :) 

Räppar Nublu luulele kohaselt tuiame Kungsgatani lähistel poodides. Endiselt on nauditav jälgida jõulu šoppamist tegevaid rootslasi, kes ealeski ei trügi, vaid rahulikult kulgevad ja aeg-ajalt inglastele kohaselt viisakalt vabandavad "Förlågt!". Kuid vaatamata sellele, et rootslane on üdini viisakas, siis ikkagi saime korraliku ninanipsu Ikea külastusele. Lubatud tasuta Ikea bussi ootasime 20 minutit ja välja see ei ilmunudki. Pole vahet, kui palju infot me ka internetiavarustest välja ei võlunud, siis paraku pidime köttbüllarid ja potatismosi koos blåbärsylt'iga jätma Ikeasse (lihapallid ja kartulipudru koos pohlamoosiga) ja minu puhul ilmselt ka korralikult eurosid, mis lennureisi kohvrikilosid arvesse võttes mulle kasulikult mõjusid. 

Kui Ikea meid boikoteerib, siis seame sammud Skandinaavia suurimasse ostukeskusesse Westfield Mall of Skandinavia. Natuke rongisõitu ja kohal me olemegi. Minu üllatuseks väga tuttav piirkond - käisime Josuaga (Tsau!) siin kõrval olevas hallis 2016 suvel Coldplay'd kuulamas. Mälestused.. Ka siin on ikka maitsekalt sätitud jõulutuled, mis on loomulikult VALGED, aga mitte värvilised. Taustainfoks nii palju, et igasugused värvilised jõulutuled tekitavad minus traumat, sest koduaknast on viimasel kahel aastal paistnud puu, mille tuled on kas punased, lillad või sinised. Oleneb, kui fantaasiarikas meeleolu Mustamäe linnavalitsuse elektrikuonul parasjagu on. Sellele kontrastiks mu kunstimaitse puhkab siin minimalismi ja maitsekuse kuningriigis, kus isegi kõik lillepoed on nii ilusad, et pisar tuleb silma. Vaid eukalüptilehed, puuvillatupsudega varred, kanarbik ja kõik muud taimed, mida ainult Pinterestis näeb. Null värvilist kerberat, nelki või veel hullem - segapudru kirjud kimbud kõikidest nendest nõukogude liidu varrelistest. Andestust, minu seitsmes meel, stiilitunnetus, saab teatud olukordades raskelt riivatud, kui näen korraga liiga palju värve, mis omavahel karvavõrdki kokku ei sobi. 

Westfieldi melu väsitab. Tuulame poodides. Sööme nälja peletamiseks Liibanoni köögi kebabi ja vaatame inimesi. On ikka ilusad. Maitsekalt riides. Eriti torkavad silma vanemad härrad oma sätitud soengu, prillide, kaabu või soniga, kindlasti mingi ilus sall üll visatud. Me viskasime ka mõned uued riided üll, et miskit endale soetada, kuid tulutult. Viimaks aga tõdesime, et Eestis on vististi kõik peamised rõivaketid olemas, mida varasemalt sai taga igatsetud ja seetõttu ei torma endale ammu enam riideid ostma. Seda enam, et kogu see öko-möko mõistlik tarbimiskultuur hingab ka endal kuklas. Või olen ma nii vanaks saanud, et enam ei taha midagi osta, kui sellel otsest karjuvat vajadust ei näe? Naljakas lugu, aga siit reisilt ma tulingi tagasi null uut suveniiri või eset taskus.. vaid paar huvitavat toidupoolist. 

Hostelis kerge akude laadimine. Sammud viisid meid laupäevaõhtuse melu keskele Espresso House'i. Minu vaieldamatu lemmik kohvikukett Skandinaavias. Starbucksi ei oska enam ammu eriti igatseda, sest selle puhtus ja toidumenüü jätavad soovida. Espresso House pakub aga vaieldamatut laia kohvikumenüüd oma võikude, salatite, pirukate, kookidega, rääkimata soojade jookide valikust. Interjöör nendes kohvikutes paneb juba iseenesest elu armastama ja kutsub esile häid vestluseid. Nii me siis istusime Gretega nagu kaks suunamudijat, pildistasime ilma igasuguse häbitundeta üksteist igast ilmakaarest, maiustasime safrani saia piparkoogise tšaiga ning juttu jätkus hiliste õhtutundideni.

Hilisõhtul tühjas kohvikus, mida sulgema hakati.

Pühapäev tervitas meid vihmaga. Käisime Stockholm Hillsongi koguduses, kus saime sooja jõuluse kosutuse. Pärast seda kujutlesime ette lumist Stockholmi. / Sajab valget laia lund. Jõuame Skansenisse, vabaõhumuuseumisse, kus saame sooja julmusti ja kaneelisaia nautida. Jalutada idüllilisest rootsi punastes palkmajades. Jõuluturul karussellitada ja tervitada jõuluvana. / Ei. Kõik, mis sellest päeva osast meenub, on aga paduvihm, mudased sopalombid ja tilkuvad mantlikraed. Jah, oli õdusaid disainipoekesi, kaminatulega käsitöömajasid, vanaaegne trükikoda, ponid ja sõbralikud rootsi rahvustoidu müüjad. Meie meenutame aga Skansenit vihmasena - just see ebaidülliline ootus, mis reisidel ka juhtub. Igal juhul Skansenisse läheksime tagasi, lihtsalt ilma vahetaks välja. 

Püüdsime rahulolevaid rootsi peresid eeskujuks võtta, kes oma väikeste lastega Skansenis ringi kärutasid ja teist adventi nautisid. Meie jalad viisid kiiremas korras hostelisse kuuma duši ja sooja teki alla. Tukkusime hea mitu tundi toas, et sooja saada ja leiutada plaan viimaseks õhtuks. Lähme sõõrikuid sööma! Mõeldud-tehtud. Pakkisime end sisse ja sõitsime metroodega teise Stockholmi otsa Kista ostukeskusesse. Mida aga polnud - sõõrikukohvikut! Tegime hea mitu tiiru selles suuruselt number kaks ostukeskuses, kus mitte miski meid ei köitnud. Vaid ICAst saime veidi nänni. Taaskord vahva idülliline reisikogemus: sõita teise linna otsa, et a la Rimist kommi osta. Täiuslik! Kui tahes tühi see kõht ka polnud ja kui madalale motivatsiooni reiting polnud langenud - me ei kavatsenud alla anda viimase õhtu osas, et see peab tulema hea! 

Phil's Burger. Aitäh, Sa päästsid päeva! Moderne restoran, mis üllatas meid parima veiseburgeriga, mida eales saanud oleme. Me oleme Gretega natuke reisinud ja erinevaid maitseid kogenud, nii et see pole kergekäeliselt öeldud. Koha peal valmistatud burgeri saiad olid suus sulavad, medium veiseliha oli täpselt tasakaalus oma küpsuselt ning trühvline ja koorene sibulakaste mõjus täiuslikult mahlasena kõigega kokku. Lisaks bataadifriikad. Kindlalt soovitame minna kõigil avastama - lai valik ka kõige vabasid burgereid. Aga mis oleks hea toit ilma hea seltskonna ja vestluseta? Nii hea meel oli seda õhtut kalli Grete seltsis veeta. On, mida elu lõpuni mäletada! Lisaks - kõrval lauas istus muhe seltskond meieealisi kohalikke, kes nautisid vaikset pühapäeva õhtut, kui ümberkaudsed tänavad valmistusid töönädalaks. Et õhtule punkt panna, siis sutsasime läbi ka Espresso House'ist, et üks õunaglögi võtta ja seejärel kuivas ja karges Stockholmis veel jalutada ja vaadata üle Gamla Stani skyline ning et õhk oli eriti selge, siis ka piiluda nendesse kümnetesse Ikea jõulutähtedega kaunistatud akendesse, kus paistsid kaunistatud kuused ja uimased õhtutoimekad tavalis-ilusad rootsi inimesed...

Hilja unele. Kohvri pakkimine. Varakult maast lahti ja killadi-kolladi metroosse ja Arlanda Expressile. Palju on reisitud, aga alati on kübeke muret, kas check-in'i saab automaadis ära teha ja kas turvakontrollis ikka saab pigem 20 minuti kui kahe tunniga hakkama. Sai. Aga tööle sel päeval ei jõudnud, sest milleks minna Stockholmist otse Tallinnasse, kui saab ka läbi Oslo? Õnneks teavitati meid varakult, et pühapäevaõhtune lend oli üle broneeritud ning kui ei taha uut piletit osta muu lennufirma kaudu, siis tuleb Oslo kaudu koju minna. Oslo üllatas paksu lumevaibaga ja täitis reisi lõpus ka meie lume ootuse.

Nii, kui lennukis vajalik roheline turvarihma tuluke süttib, on eestlane püsti. Tunglemine lennukist välja. Hallid majad paistavad eriti hallidena, kuigi Stockholmis oli täpselt sama ilm. Lihtsalt Eestis ei ole seda rahulikku ja karget skandinaavia aurat. Aga vähemalt koju jõudes üllatas Mustamäe Parditiigi pargi puu oma naturaalse kollase värviga. Aitäh, selle jõulukingi eest! 

Igati mõnus vaheldus keset siginat-saginat. Kruiisi asemel tasub lennureis mitmekordselt ära! Kaunist jätkuvat jõuluaega!