Siis, kui tööpäev toob endas esile kõik need negatiivsed küljed, mida ei arvanud, et endas olemaski on, tuleb end rahustada millegi valmistamisega. Väike tortilla põske ja õmblema! Punane kangas välja ja lihtsalt lõika kangast neli detaili välja, õmble servad kokku ja pane selga. Kui kanga jaoks poleks kunagi paar nädalat tagasi pidanud kulutama 8 või 10 eurot, siis võiks öelda, et see oli üks peaaegu, et muidu saadud jakk. Ei mingit emotsiooniostu. Jah, leidub ka selliseid päevi, mis ei ole ideaalsed, aga mis lõppevad üpriski hästi. Head kuulamist!
Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...
Comments
Post a Comment