Skip to main content

When the Spring Is Playing Winter Games


Keset kevadeootust ja inglise keele tuupimist otsustas talv korraks ikkagi tagasi tulla ja visata veel üks -20-kraadine nädal. Ega ta mingi möku mees ole, kes ennast nii kergesti käest annab. Kevad peab ennast ikka kätte võitlema.. Tore on. Mulle tuli seoses sellega meelde, et mul on ju üks tutimüts, mille ma kunagi detsembris kudusin ja mis ilma tutita jäi. Kaaslasi talle salli ja kinnaste näol veel ei sündinud, sest mingid muud pakilisemad tegemised tulid vast peale. Aga kuna Abakhani pood lõi lahti jälle mingi vahva pildikonkursi, kuhu võib talve jooksul kogunenud loomingut saata (tingimuseks Abakhanist ostetud toormaterjal), siis ma lasin oma nooremal vennal väikest photoshooti teha. Üpris andekas ta mul. Mina tegin piltidega natukese nalja (loodan, et teile meeldivad) ja saatsingi ühe teele, ehk veel võidan midagi asjalikku... 
Pöidlad pihku.

In the middle of waiting for spring and cramming for English exams, winter still decided to come back and throw us another week with -20 degrees. Oh, so very kind of him! Spring really has to fight for his place. Fun. The whole "winter" situation reminded me of a hat that I knitted in December. She was supposed to have some company with a scarf and  the mittens but they were late for some reason. Anyway, as there's another picture competition taking place on a fabric/yarn/equipment store webpage, I decided to have a little photoshooting with my little brother. He is pretty talented at it, huh? I had some fun with the photos (I hope you like them) and sent one to the store, too, maybe I'll win something... 
Fingers crossed. 







Comments

  1. Äge müts ja pildid ka, millega töötled? Paistab mõni MS Paint-is asjalikum programm olevat. :D

    Ja ma ei saa üle, et su juuksed nii pikad on! Alles olid nii lühikesed, müstika.

    ReplyDelete
  2. Ahjaa, ma tahtsin veel seda kirjutada, et kas sa seda "tõesta, et oled inimene" asja ei taaks maha võtta, ma mingi 15 minutit shuutin sinna neid erinevaid numbreid ja tähti sisse kuni lõpuks ühes õigesti aru saan. :D

    ReplyDelete
  3. Eh,ma ka koon praegu mütsi, ehk kevadeks saab valmis :)

    ReplyDelete
  4. Annale - kuule, jaa, Powerpointis töötlen siin pilte.. Aga kui nüüd habemega naljad kõrvale jätta, siis fotor.com on minu uus lemmik, kus saab lihtsa vaevaga vahvaid tulemusi. Ja mis puutub turvameetmetesse, siis järsku ma ei taha, et rotikesed mul siin kommenteerima hakkaksid :D

    Kristinale - edu kudumisel, see talv ei paista ju sugugi veel lõppevat, nii et aega on!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haha, samas jah, turvalisus ennekõike, sest ma usun, et ega hobese hirnatusi ja kanade kaagutamist oma kommentaariumist just väga meeldiv leida poleks, haha. :D

      Delete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

November oma täiuses

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub?  Et mu mõtted paremini kohale jõu...

Jõulukampsunist ja tänulikkusest

Jõulukampsunid.  Olen salamisi neid alati fännanud, aga mitme aasta jooksul pole leidnud õige kiiksuga, parajalt maitsekat ja selle kõige juures ka kvaliteetset kampsunit. Minu käsi tõrgub ostma mitmekümne eurost ebakvaliteetsest lõngast kiirtoodangut. Õnneks novembris avastasin oma kunagi kiirmoe poest ostetud kleit-pusalt õige mitu auku, mis taskute õmbluste juurde olid tekkinud ning see andis mulle hea põhjuse minu armastatud rõivas veidi ümber teha. Üldjuhul mulle ei meeldi rõivaid ega aksessuaare ümber teha või parandada. Ma lihtsalt ei valda seda kunsti. Suudan ainult nullist midagi luua. Aga kui idee on tugev ja teostus juba peas lühikese hetkega kummitama hakkab, siis pole probleemi see ära teostada. Nii ma haarasin käärid ja lõikasin kleidil taskuulatuses riba ära, äärestasin overlokmasinal narmendava (nüüdseks) pluusi serva ja palistasin. Veidi lühikesevõitu teine jäi, kuid täpselt see tulemus, mida ühelt peaaegu mahakandmisele minevalt rõivalt veel esteetika mõtte...