Blog by ELLinspiration

Mõni päev tagasi lisasin Instagrami  pildi sellest khaki-oliivikarva mütsist ning mõtisklesin avalikult selle üle, mis värvi peaks mütsi tutt olema. Sinepikollane või roheline? Kuigi üsna pea sai selgeks, et kindel valik on kollasel, siis ikkagi oli vahva vaadata, mis arvamusi laekus. Meelega hoidsin pisikest põnevust.  Mütsi kudumisele kulus mõttest kuni valmis peakatte pähe panemiseni ümmarguselt kaheksa tundi, kuid elu tavaliste toimetuste kõrvalt läks kokku umbes poolteist nädalat. Nagu kiuste kadusid mütsi valmides külmakraadid kui võluväel, seega ma pole päris kindel, kas ta kohe kasutusse tõttab. Tegemist siiski väga paksu ja sooja mütsiga, millest käsitöölise peanupul suur puudus oli. Kasutasin mitu aastat tagasi kokku ostetud villa-akrüüli seguga "Bostoni" lõnga varrastele nr 5-6. Mina aga kasutasin nr 7 vardaid, et punutud korvi mustriga palmikud ikka parajalt pehmed-lõdvad tuleksid. Legendaarne sinepikarva kollane tutt valmis hõlpsalt, sest tööl olen seda...

Vahel on nii, et pea on täis igasugu ilusaid mõtteid ja ideid. Huvitav, kui pisike murdosa ma nendest ka päriselt teoks suudan teha? Igal juhul enne jõule oli mu lemmik pisikese 3-aastaseks saava poisi sünnipäev ja ma võtsin teadlikult varakult plaani, et ta jaoks üks paar sooje käpikuid valmis saada. Muidugi mõista toimus nende viimistlemine umbes minut enne uksest välja astumist. Ent valmis nad said ja teele nad asusid. Kahjuks alati ei lõpe sellised sammud nii idülliliselt kui vaimusilmas ette olen näinud. Juhtus see, mis ikka vahel isetegijal juhtuma peab - käpikud olid nende armsate kastiautodega mängija käte jaoks väiksed. Tegijal juhtub. Aga vähemalt pole maailmast lõng otsa saanud ning ideid on siiani alles, mida peaks-võiks-tuleks teoks teha. Tegemist itaaliast pärit Titan Wool Winner meriinovillase lõngaga nr 3,5-4 varrastele, mida mina kudusin nr 3 varrastega, et kindad ikka piisavalt tihedad ja mitte tuult läbilaskvad tuleksid. Mõtlesin teha kahe värviga oranži- ...

Torm on möödas ja saab taas rahuliku elurütmiga edasi minna. Olgu selleks tormiks siis lume-, jõulu- või tatitorm. Lumetorm on asendunud rahuliku ja kauni talveilmaga (väidab mugav autota korteriinimene, kellel ühistransport ukse eest iga kell võtta). Jõulu- ja aastavahetuse tormidest on järel vaid üks ammune hall unenägu. Haiguselainetus on ka korralikult puhkuse lõppedes üle käinud. Nii nagu kord ja kohus ette näeb. Tundides on õpilased vagurad ja puhanud. Mina ka. Ainult, et jube raske oli tööle tagasi minna. See on vist see õpetajate viga, et kui puhkus algab, siis on peast kõik töömõtted pühitud ning uuesti töölainele saamiseks tuleb ennast ja enda varje ja veel mida-keda-kõike ületada. Neljanda koolipäeva keskel on aga hoog sisse saadud ja loodetavasti peab selle hooga nüüd kuni märtsi lõpuni vastu! On mul varianti? Vähemalt mu kallis töökoht võimaldas kaunikese jõulupreemia, mille eest saab õpetaja käia hambaarsti juures, juuksuris, teha uue ID-kaardi. Hilpusid üks korralik...

On olnud imeline aasta. Olen saanud kõige põnevamaid tellimustöid alates pruutkleidi ja lõpetades nunna- või jõuluvana kostüümide õmblemisega. Aga veel põnevam ootab kindlalt ees! Seniks aga sulgegem kogu internet ja pühendugem kõik see aeg kellelegi, kes vajab seda rohkem kui internet. Veetke aega vanaemade-isade-tädide-onude-õdede-vendadega.  Kauneid pühi!

Viimasel ajal olen palju erinevates suhtlusringkondades arutlenud selle üle, kuidas eriti noori, aga ka vanemaid generatsioone on mõjutanud tehnoloogia. Nutikael, telefonisõltuvus, Instagrami like 'ide nälg ja Facebooki jagamised on mõned märksõnad, mis peaks olema meile kõigile tuttavad. Minu mitu sõpra on teadlikult end Instagramist ja/või Facebookist kas täiesti eemaldanud või oluliselt vähendanud selle kasutamist. Pidavat andma rohkem "ruumi"  tõelisele  elule, andma vabaduse tehnoloogia orjusest. Tõepoolest, küllap postitatakse avalikke sõnumeid, laetakse üles pilte jm ikka selleks, et saada tähelepanu ning rohkem ja rohkem meeldimisi.  Olen ise samuti üks neist, kes kasutab väga aktiivselt Facebooki ja Instagrami (rääkimata käesolevast blogist). Lisan üsna tihti ka pilte. Teatud määral olen nõus paari sõbraga, kes ütlevad, et põhimõtteliselt nad ei kasuta Facebooki ja Instagrami üldse ning pigem kustutaksid oma kontod sootuks. Miks? Et elada. Teisest kül...

Siis, kui tööpäev toob endas esile kõik need negatiivsed küljed, mida ei arvanud, et endas olemaski on, tuleb end rahustada millegi valmistamisega. Väike tortilla põske ja õmblema! Punane kangas välja ja lihtsalt lõika kangast neli detaili välja, õmble servad kokku ja pane selga. Kui kanga jaoks poleks kunagi paar nädalat tagasi pidanud kulutama 8 või 10 eurot, siis võiks öelda, et see oli üks peaaegu, et muidu saadud jakk. Ei mingit emotsiooniostu. Jah, leidub ka selliseid päevi, mis ei ole ideaalsed, aga mis lõppevad üpriski hästi. Head kuulamist!

Uskumatu, et see aasta ongi käes, mil ma saan jõuluaega tõeliselt nautida. Ei mingeid eksameid, kuuse all õppimist ja esimese jaanuari unist närvitsemist. Kes seda tudengielu enam mäletabki? Ligi 2 nädalat puhkust. Täiesti päriselt välja teenitud puhkust. Miks see nii erilisena tundub? Sest ma pole kunagi varem täiskohaga töötanud ja veel sellisel kohal, kus ma ei pea oma hõredama töögraafiku eest higi, vere ja pisaratega võitlema, et saaksin pühade ajal mõne vaba päeva lisaks. Selle oivalisuse juures jõudis mulle siiski üks päev 0,5 grammi jõulustressi tulla. Nimelt käsitöölise jaoks pole detsember just kõige aeglasem kuu. Teatud seltskondadest ma heatahtlikult hoidun, sest hetkel ma pole mentaalselt valmis rohkem kuulma, "Kas Sinult saaks palun ühte tellimust?" või "Meil oleks vaja vaid paari kaunistust.." Sellest hoolimata nii mõnigi vahva ese on valmis saanud ning luban, et vahetult enne jõule näeb veel nii mõndagi. Siin aga üks oktoobri-novembri lontu müts,...