Blog by ELLinspiration

Tunnistan, et see oli esimene koolivaheaeg mu elus, mida ma ei oodanud. Tekkis kõhedus, mida ma sellega peale hakkan. Mida õpilased peale hakkavad? Kuidas aga pered toimivad, kui kuskile õieti minna ei saa ja see ahistatustunne aina kasvab? See pole ju normaalne lahendus, et kui teismelised lähevad vabal ajal pigem öösel kahest magama ja ärkavad ühest, siis vanemad saavad kodukontoris rahulikult päeva esimeses pooles tööd teha...  Olgu kuidas teistega on, mina aga tunnen, et see vaheaeg osutus oodatust sootuks üheks erilisemaks puhkuseks. Kui ma sellest piirangute ajastust midagi õppinud olen, siis on see kindlasti tasakaal ja harmoonia kõige suhtes, mida teen. Et introverdina ma saangi istuda kodus ja nautida koristamist-sorteerimist, nokitseda oma disainiprojektide kallal, kokata, kuulata-lugeda raamatuid, ilma et see ekstravertne maailm mind paneks süüdi tundma. Mul on ametlik luba, kui mitte öelda, et käsk kodus istuda! Aga tahes-tahtmata lainetavad üle ka hullushoo...

See oli täpselt kolm nädalat tagasi, kui Eesti Vabariigis kuulutati välja eriolukord ning ühtlasi minu majapidamisse saabus kulleriga hall istumisalus. Temast on unistatud juba aastaid, kuid õnneks poolteist kuud tagasi sai julgus kokku võetud ja vajalikud klikid vajutatud ning pääsu enam polnud. Uus diivanvoodi läks teele! Kulla klassiõde (hei, Greta!) , hea inimene, võttis vaevaks eelmised diivanid minult ära osta ja ka kohe oma koju kaasa viia.  Minu uus korterikaaslane oli algselt aga pisut nukker ning juba varasemalt teadsin, et talle oleks mõningaid sõpru vaja patjade näol. Nii ma siis viimastel nädalatel olen oma elutoas hoidnud virnaviisi patjade toorikuid ja lademetes kangaid, mis mind sisemiselt kohutavalt närvi on ajanud, sest ma ei suuda elada ruumides, mis on segamini, olgugi et korrastatud "segamini" olekus. Ära ka ei tahtnud panna seda käsitööhunnikut, sest ikka oli lootus, et kui tööpäeva lõpul aega tekib, siis õmblen püürid valmis. Paraku nädalad pole ve...

Jõulukampsunid.  Olen salamisi neid alati fännanud, aga mitme aasta jooksul pole leidnud õige kiiksuga, parajalt maitsekat ja selle kõige juures ka kvaliteetset kampsunit. Minu käsi tõrgub ostma mitmekümne eurost ebakvaliteetsest lõngast kiirtoodangut. Õnneks novembris avastasin oma kunagi kiirmoe poest ostetud kleit-pusalt õige mitu auku, mis taskute õmbluste juurde olid tekkinud ning see andis mulle hea põhjuse minu armastatud rõivas veidi ümber teha. Üldjuhul mulle ei meeldi rõivaid ega aksessuaare ümber teha või parandada. Ma lihtsalt ei valda seda kunsti. Suudan ainult nullist midagi luua. Aga kui idee on tugev ja teostus juba peas lühikese hetkega kummitama hakkab, siis pole probleemi see ära teostada. Nii ma haarasin käärid ja lõikasin kleidil taskuulatuses riba ära, äärestasin overlokmasinal narmendava (nüüdseks) pluusi serva ja palistasin. Veidi lühikesevõitu teine jäi, kuid täpselt see tulemus, mida ühelt peaaegu mahakandmisele minevalt rõivalt veel esteetika mõtte...

eKooli viimased sissekanded, kell on 14.30. Aitab tänaseks küll, on reede. Tõttan läbi lörtsi ja tuule töölt koju. Väljas pole valgeks läinudki. Kerge amps. Pakin viimased asjad väiksesse kohvrisse, haaran oma seljakoti ja tuiskan lompidest läbi ekspressbussile. Jõuan hetkeks kahetseda, miks ma taksot ei võtnud. Buss on tihedalt rahvast täis, on tipptund. Sisendan endale, et see oli parim otsus, sest taksoga istuks enamus ajast Järvevana teel ummikus. Vahetan Vabaduse väljakul bussi trammi vastu. Grete liitub Tartu maanteel. Meel läheb aina rõõmsamaks, mida lähemale lennujaamale jõuame. Turvakontrollis pole veel kunagi nii vähe rahvast näinud. Istume Kohvri kohvikus. Juba trügib idülliline reisipalavik peale. Joome teed ja algavad head vestlused. Tuleb hea reis! Tallinn-Stockholmi lend on päris tühi. Ainult mõned härrad lennuki tagaosas ja üksikud inimesed lennuki eesosas. 40 minutiga ei jõua isegi uinak töönädala väsimuse peletamiseks peale tulla, kui juba maandume Arlanda le...

Sügisvärvid on loodusest vargsi hääbumas ning temperatuur kiunub koos vinge sügistuulega soojade kinnaste-mütside-sallide-peapaelade poole. Lubasin mõnda aega tagasi veidi pilte avaldada sellest, millised need ELLi käpikute ja peapaelte komplektid välja näevad. Kindad on tehtud valdavalt ühele suurusele, kuid alati on võimalik timmida suuremaks või väiksemaks. Kui peapaelad on pigem kergelt sooja andvad (et soeng sassi ei läheks), ent vinge sügistuul võib läbi tungida, siis kinnastele ma seda lubada ei saa. Minu kogemus on selline, et kui temperatuur on nullilähedane ja alla selle, siis mul on vaja kas kaks paari kindaid korraga kätte panna või pole mõtet üldse kindaid kanda. Ehk siit ka minu isiklik huvi kanda enda tehtud kootud käpikuid, millel on soe ja pehme fliisist vooder. Üks esimesi kindapaare, mille disaini ma tegelikult juba viis aastat tagasi leiutasin, on siiani vastu pidanud ning ka need kõikse krõbedamad miinuskraadid kinni pidanud. Seega pead Sa seda nüüd rek...