Diivanipadjad

See oli täpselt kolm nädalat tagasi, kui Eesti Vabariigis kuulutati välja eriolukord ning ühtlasi minu majapidamisse saabus kulleriga hall istumisalus. Temast on unistatud juba aastaid, kuid õnneks poolteist kuud tagasi sai julgus kokku võetud ja vajalikud klikid vajutatud ning pääsu enam polnud. Uus diivanvoodi läks teele! Kulla klassiõde (hei, Greta!), hea inimene, võttis vaevaks eelmised diivanid minult ära osta ja ka kohe oma koju kaasa viia. 

Minu uus korterikaaslane oli algselt aga pisut nukker ning juba varasemalt teadsin, et talle oleks mõningaid sõpru vaja patjade näol. Nii ma siis viimastel nädalatel olen oma elutoas hoidnud virnaviisi patjade toorikuid ja lademetes kangaid, mis mind sisemiselt kohutavalt närvi on ajanud, sest ma ei suuda elada ruumides, mis on segamini, olgugi et korrastatud "segamini" olekus. Ära ka ei tahtnud panna seda käsitööhunnikut, sest ikka oli lootus, et kui tööpäeva lõpul aega tekib, siis õmblen püürid valmis. Paraku nädalad pole vennad ja vahel on tööd eKoolis klõpsimise ja juhendite vorpimisega nii palju, et õhtul ükski muu tegevus, peale õues sportimise mind ei köida. Viimane, kolmas nädal on aga rütmid paika sättinud ja inspiratsiooni pahvakuidki kaasa toonud nii, et padjapüürid said õmblusmasinaga kihutamisel valmis ning diivanvoodi leidis endale rõõmsad seltsilised. Kes aga oleks osanud arvata, et mina kui suurim roosa vastu sõdija - võtan oma majapidamises kasutusele just selle värvi?

Nagu viimasel pildil näha, siis peale diivani on mul seltsilisi veel juurde tulnud, aga neid ma tervitaksin mõnes teises postituses. Näiteks kiiktool on hetkel kaetud hädaabi-valge-fliis-tekiga istumise all ja ootab ka väärikat istme pehmenduspatja. Mis kangast see peaks olema? Kas midagi diivani patjade dünastiast? Need on otsused, millega ma siin viimane nädal pead murran, sest kui sellest ruumist on kolme nädala jooksul saanud nii jõusaal, õpetaja Lige kabinet, kohvik, restoran ja ka live-kontsertide ja muuseumite külastuspaik, siis ikka iga ruumi element on vaja põhjalikult läbi mõelda, kuidas see oma otstarvet saaks täita. 

Mina igatahes kolmandaks nädalaks olen üle saanud oma emotsionaalsetest ahastushetkedest ("Mis meis saab?!") ja hakanud tõeliselt nautima seda sundaega kodus. Mitte et ma juba varem poleks täielikult kodu-inimene olnud (ma keeldun tunnistamast, et olen kodukana!), kuid viimaks ometi on töörütmid ja päevategevused paika loksunud. Ilma vabandusi otsimata võin (lausa peab!) istuda vaikuses, lugeda või kududa või hoopiski lasta kärts-mürts muusikat ja teha trenni, kokata ja ära teostada kõik need kodu disainiprojektid, mis mul ammu mõtteis on olnud, aga mille mitte teostamiseks on tuhat vabandust olnud. Seda kõike kirjutades tean, et suurel määral on kodudes seis pigem vastupidine: vaikusest, rahust, hobidest ei suuda pereinimesed unes ka näha, rääkimata unistamisest, sest kisa-kära ja rassimist on nii palju, et on hea, kui mistahes hetkel ööpäeva jooksul siiski mõni vaikne unetund kingitakse. Väljakutseid on meil kõigil, olgu siis suures peres või üksinda kodus elades. Kokku tulemist ja lähedasi igatseme me kõik ning ükski ekraani-vestlus kallitega kohtumisi ei asenda. Võtmesõnadeks on kohanemine ja tänulikkus. Meil kõigil on võimalus valida hea, kehva ja väga kehva variandi vahel. Teeme siis hea otsuse ja kohaneme koos, igaüks vastavalt oma võimalustele, et tunda end hästi. Tervist ja jõudu meile kõigile!