Blog by ELLinspiration

Kui interneti otsinguriba pakub esimesena "E" tähe alt ekool.eu, siis järelikult on ELLinspirationi blogi unarusse jäänud. Tõtt-öelda ka kõik ümbritsev viitab sellele, et igasugune motivatsioon midagi teoks teha, on kuskil kaugustes. Juba tavapäraseks saanud hommikune lörts ja napilt plusskraadine tuul tekitab tunde, et isegi puhtalt unistus soojast kevadest on pandud vangi. Jah, vähemalt on valge ja selle üle olen ma tohutult õnnelik, kuid sellegi poolest - kus on soojus? Igatsus suvest on muutunud juba nii hingematvaks, et isegi pildid soojadest ja õdusatest suvepäevadest enam ei anna lootust, vaid teevad nukraks. Aga see-eest leiab vanu pilte projektidest, millest ma pole avalikke kajastusi teinud. Siin eelmise talve üks põnev lapitehnikalaadne nikerdis, mille valmistamisprotsessist tegin küll jäädvustusi, kuid nüüd, aasta hiljem tegin viimas ka valmis esemest fotod. Tegemist on Ikeast ostetud lapsevoodiga, millega käis kaasas kangast katus. Sellel olid omakorda k...

Huvitav, et kui küsitakse, "Kuidas Su nädal möödus?", siis ei oska ma üldjuhul kohe midagi erilist välja tuua ja minu vastus on enamasti õlgu kehitavalt "Tavaliselt." Kui aga mitu kuud tagasi vaadata, siis on väga palju muutunud. Näiteks viimasest postitusest on möödas kergelt neli kuud (???) ja selle aja sees olen ma jõudnud kolida oma vanasse koju tagasi ja teha mida kõike veel.  SIIN on üks vana postitus sellest, kuidas ma oma teismeea toa ümber dekoreerisin ja uue kardina ning voodikatte õmblesin. Ja SIIN on üks postitus sellest, kuidas ma oma jalgratta korvi kaunistasin ja pehmendasin. Neid ja praegust postitust ühendab see, et mul jäi veidi materjali alles ning tegelikult mul oli plaanis samas tehnikas toatekstiile juurde õmmelda. Nüüd, neli aastat hiljem, mil ma siin toas tagasi olen, võtsin end lõpuks kätte ja tegin selle mõtte teoks! (Üks nendest kümnetest ideedest, mille ma teoks tegin! Võit!)  Seega kunagi pole liiga hilja olemasolevat komplekt...

Nagu minu puhul kombeks, siis jõulude eel taban end mõttelt, kuidas sel aastal oma lähedasi isetehtuga üllatada. Järgmisel hetkel, kui ma tegutsema sooviks hakata, on käes detsembri keskpaik ja kukil hunnik tellimustöid ning minu isetegemisplaanid on kadunud kui tina tuhka! Aga kui Sinul on isu midagi ise nokitseda, siis siin on 5 erinevat ideed, mida ka väljaspool jõuluaega valmistada saab. Enamik nendest proovisin koolis õpilastega läbi teha, nii et kõik on kenasti vettpidavad tööd. 1. INGEL Vaja läheb: valge paber (keha, tiivad), küpsetuspaber (tiibade kaunistamiseks tupsud), kotiriie (kleit), pits (kleit), valge karvane kaunistustraat (käed), paberkuul (pea), hambatikk (pea ja koonuse ühendamiseks), kangajupp (tiaara), PVA liim. 2. ŠOKOLAADIKOMMID/TRÜHVLID Siin kohal ma retsepte ei jaga, sest neid leiab internetist mustmiljon. Ise kodus muutsin neid vastavalt oma maitsele ning usun, et kui enda loomingulisusel lennata lasta, saab imemaitsvaid ampsusid valmistada. ...

Sel korral siit miskit pikemat mõtteavaldust ei tule. Minu kõige mitte lemmikum kuu aastas, november, on käes ja meeleolu on ka vastav. Kui elu kulgeb ühtlases hall-pimeduses (hommikul pimedas tööle ja pärast kottpimedas koju), siis minu funkamine on tagasihoidlik, kuitahes palju ma ei püüa magada ja vitamiine sisse ajada. Jaanikuul, mil hämarust annab tikutulega taga otsida, võin teile kinnitada, et 6-7 unetunnist on mulle küll, sest päike toidab oma valguse ja energiaga! Aga mis siin ikka vinguda, kui ei harju selle põhjamaise hallollusega, siis ei harju. Vähemalt on küünlad ja vardad ja lõng mu parimateks sõpradeks. Ei jõua ühe tööga lõpule, kui tahaks juba uut alustada. Nii juhtus ka selle mütsiga. Ärge minult küsige, kellele ma selle tegin. Iga endast lugupidav kuduja ei pea kellelegi kindlale inimesele miskit kudumit valmistama. Kui on mõnus lõng ja kudumisisu, siis pole vahet, mis või kellele see ese valmib! Oluline, et saab kududa! Nii valmiski paari õhtuga see mütsike. I...

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saa...

Eks loominguga ole ikka nii, et kui inspiratsiooni puhang ründab, siis peab kõik muud kõrvalised tegevused pooleli jätma ja alistuma, et mõttevälgatus saaks millekski praktiliseks ümber vormuda.  Minuga on ikka nii, et kui on hilisõhtu ja puhkus, siis ma võin unustada end millegi loomisesse.. Eriti veel, kui miski lisanüanss mind sütitab, olgu selleks siis hea muusika, telerist jooksev Euro 2016 jalgpall, kultuurisaade vms. Enne järele ei jäta, kui ese on valmis ja veel fotodele ka jäädvustatud.  Keegi siin kunagi küsis, et kuidas ma just sellised pildid saan. Kõige ausam ja lühem vastus: panen eseme endale külge või selga, tõmban rulood alla, võtan välja statiivi, kaamera ja välgu, teen sassis juuksed krunnist lahti või panen krunni, vaatan endale otsa ja otsustan, et pigem töötlen VSCOCAMis oma fotod hästi valgeks ja vinnituks, kui et hakkan eraldi end meikima. Nii lihtne see blogi tegemine ongi. Ainult et ikkagi 3-4 tundi kulub teksti kirjutamisele, sättimisele ja ...

Mõni päev tagasi lisasin Instagrami  pildi sellest khaki-oliivikarva mütsist ning mõtisklesin avalikult selle üle, mis värvi peaks mütsi tutt olema. Sinepikollane või roheline? Kuigi üsna pea sai selgeks, et kindel valik on kollasel, siis ikkagi oli vahva vaadata, mis arvamusi laekus. Meelega hoidsin pisikest põnevust.  Mütsi kudumisele kulus mõttest kuni valmis peakatte pähe panemiseni ümmarguselt kaheksa tundi, kuid elu tavaliste toimetuste kõrvalt läks kokku umbes poolteist nädalat. Nagu kiuste kadusid mütsi valmides külmakraadid kui võluväel, seega ma pole päris kindel, kas ta kohe kasutusse tõttab. Tegemist siiski väga paksu ja sooja mütsiga, millest käsitöölise peanupul suur puudus oli. Kasutasin mitu aastat tagasi kokku ostetud villa-akrüüli seguga "Bostoni" lõnga varrastele nr 5-6. Mina aga kasutasin nr 7 vardaid, et punutud korvi mustriga palmikud ikka parajalt pehmed-lõdvad tuleksid. Legendaarne sinepikarva kollane tutt valmis hõlpsalt, sest tööl olen seda...