Eks loominguga ole ikka nii, et kui inspiratsiooni puhang ründab, siis peab kõik muud kõrvalised tegevused pooleli jätma ja alistuma, et mõttevälgatus saaks millekski praktiliseks ümber vormuda. Minuga on ikka nii, et kui on hilisõhtu ja puhkus, siis ma võin unustada end millegi loomisesse.. Eriti veel, kui miski lisanüanss mind sütitab, olgu selleks siis hea muusika, telerist jooksev Euro 2016 jalgpall, kultuurisaade vms. Enne järele ei jäta, kui ese on valmis ja veel fotodele ka jäädvustatud.
Keegi siin kunagi küsis, et kuidas ma just sellised pildid saan. Kõige ausam ja lühem vastus: panen eseme endale külge või selga, tõmban rulood alla, võtan välja statiivi, kaamera ja välgu, teen sassis juuksed krunnist lahti või panen krunni, vaatan endale otsa ja otsustan, et pigem töötlen VSCOCAMis oma fotod hästi valgeks ja vinnituks, kui et hakkan eraldi end meikima. Nii lihtne see blogi tegemine ongi. Ainult et ikkagi 3-4 tundi kulub teksti kirjutamisele, sättimisele ja piltide paigutamisele...
Piltidel nähtav teksapluus on üks parimaid sõpru mu riidekapis. Talvel juhtus aga üks kurb seik ning oma eakuse tõttu rebenesid tema varruka käised. Kappides tuulates torkas mulle silma lilleline kangas, millest tekkis koheselt idee õmmelda teksapluusile uued varrukad. See mõte haudus mul peas ikka hea mitu kuud, kuid õnneks jõudis lõpuks see hetk kätte, mil oli üks vaba õhtu ja teksapluus võis läbida varrukavahetusoperatsiooni ilma igasuguste komplikatsioonideta.
Vähemalt saan nüüd öelda, et ma olen ka natuke taaskasutust teinud. Vanadelt varrukatelt eemaldasin kätised (varruka otsad) ja lisasin lillelisest kangast varrukatele. Selline vanast uue tegemine ja üleüldsegi igasugused parandustööd on minu jaoks üldiselt täiesti vastu näidustatud. Mitte ideoloogiliselt, kuid praktilises mõttes ma lihtsalt ei taha selliseid töid teha! EI TAHA. Seega PALUN ärge küsige minult pükste lühemaks tegemist või parandamise teenuseid! Aitäh. Lihtsalt mainin: nööbi ette ajamine või soki augu parandamine - öakk! Andke mulle vitsa või pange nurka seisma, aga maksimum kaks korda aastas võtan oma auguliste sokkide-sukkade ja nööpideta pluuside ja pükste hunnikud ette, et need siis korraga ära parandada.. Oskusi justkui nagu oleks, kuid motivatsioon on igati olematu mistahes skaalalt vaadata. Aga siiski - olen enda üle üpris uhke, et olin sel korral motiveeritud midagi ringi tegema ja vanast uut looma. Vähemalt sai pluus taas terveks ning on nüüd igati kandmiskõlbulik!
Comments
Post a Comment