Skip to main content

Spring Railway


Sellest on juba üle kuu aja möödas, kui kevad esimest korda oma soojade ilmadega südant soendas, meeli paitas ja preilidega üks muinasjutuline päev Kalamajas ja Koplis ja veel ühes imeilusas paigas oli. Viimased fotod peaksid ka siia peagi ilmuma. Pilte sellest ühest päevast on jätkunud siia blogisse juba üsna pikalt. 
Vahel teiste blogisid, Tumblri, Pinteresti ja kõiksugu muid inspireerivaid virtuaalkeskkondi avastades satun ma lõksu ja leian end mõttelt, et kõikide nende inimeste elud ongi nii täiuslikud ja kaunid, kui on jäädvustatud fotod nende inimeste tegemistest. Justkui kõik teised elaksid 24/7 päriselt ka sellist mannaroosat muretut elu, nagu piltide kaudu mulle presenteeritakse.
 Aga kui ma enda blogi kõrvalt vaatan, siis tean, et tegelikkuses ei saa see iialgi nii olla. Reaalsus on see, et praegusel hetkel, mil ma parajasti seda blogipostitust siia kirjutan ja pilte üles laen, olen ma täiesti ilma meigita, kammimata (ja kergelt rasvaste) juuste ja koduste riietega - välimusega, mis on täiesti tavaline ja piisavalt ebaeriline, et lasta end pildistada ja tervele maailmale avalikult näidata. Ma olen täiesti tavaline inimene, kellel on täpselt samamoodi vaja täita tüütuid ja vähem tüütuid kohustusi. Blogi on aga see koht, kuhu ma jäädvustan oma kõrghetki. Selliseid momente, mis jäävad mulle kauaks meelde ja mis tähendavad mulle palju. Võib-olla on need aga sama vahukooresed ja moosised nagu iga teise blogi pildid, aga ehk on kellelegi hoopis inspireerivad. Võib-olla väike vaheldus keemiaeksami õppimise, hinnapakkumise vormistamise, essee kirjutamise, lapse hoidmise, e-mailidele vastamise või mistahes ülesande vahele.. Ja kui sul tekib täna killuke vaba aega oma argitoimetuste kõrvalt, siis kasuta oma loomingulisust ja tee midagi teistsugust. Ja juba sa oledki eriline. Isegi siis, kui sul pole blogi või Instagrami. 

It's already over a month ago since the spring first welcomed us with its nice weather, and, I had a sweet day with my girls in Kalamaja, Kopli and also in another beautiful place. Hopefully, you'll see the last photos on the blog very soon. There's a great pile of them and most of them you've seen already. 
Sometimes I'm surfing on the Internet and feeding myself with gorgeous websites, such as blogs, Pinterest, Tumblr, Youtube etc. Suddenly, I'm trapped with a thought as if all those beautiful people truly lived their lives 24/7 in fairy-tales as they present themselves on the Internet. But then I remind myself that it can't be true. If I look at myself right now, writing this blog post, I must confess, I'm without any make-up, with messy hair (even not so clean) and comfortable casual clothes, totally usual, casual human-being, not tempting to take photos of myself and throwing them on the Internet. I'm as ordinary person as anyone else with annoying and not so annoying duties. The blog is just my special sweet box where I collect my highlights. Truly HIGH moments that are worth sharing with others. Maybe my blog is as cheesy and creamy as any other blog but maybe it is a nice inspirational energy shot in a small break of studying for your chemistry exam, messing with a bidding, writing an essay, taking care of a baby, answering e-mails or in any other regular activity.. And if you've a little time besides your daily duties, do something different today. And I promise, you are special even if you don't have a blog or Instagram.




 





 





Comments

  1. Su postitus oli vahelduseks hinnapärginu koostamisele
    #rööparuudi

    ReplyDelete
  2. Anna Karenina'd olete oma raudteega :)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

November oma täiuses

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub?  Et mu mõtted paremini kohale jõu...

Jõulukampsunist ja tänulikkusest

Jõulukampsunid.  Olen salamisi neid alati fännanud, aga mitme aasta jooksul pole leidnud õige kiiksuga, parajalt maitsekat ja selle kõige juures ka kvaliteetset kampsunit. Minu käsi tõrgub ostma mitmekümne eurost ebakvaliteetsest lõngast kiirtoodangut. Õnneks novembris avastasin oma kunagi kiirmoe poest ostetud kleit-pusalt õige mitu auku, mis taskute õmbluste juurde olid tekkinud ning see andis mulle hea põhjuse minu armastatud rõivas veidi ümber teha. Üldjuhul mulle ei meeldi rõivaid ega aksessuaare ümber teha või parandada. Ma lihtsalt ei valda seda kunsti. Suudan ainult nullist midagi luua. Aga kui idee on tugev ja teostus juba peas lühikese hetkega kummitama hakkab, siis pole probleemi see ära teostada. Nii ma haarasin käärid ja lõikasin kleidil taskuulatuses riba ära, äärestasin overlokmasinal narmendava (nüüdseks) pluusi serva ja palistasin. Veidi lühikesevõitu teine jäi, kuid täpselt see tulemus, mida ühelt peaaegu mahakandmisele minevalt rõivalt veel esteetika mõtte...