See sai ilmselt ühes järjekordses varakevadel toimunud videokõnes selgeks, et kuna juhtumisi on tegemist täiskohaga emana töötava ning kahe rassimisele kalduva hulluga, siis tuleb kiiremas korras puhata. Tõmmata kõik juhtmed välja. Minna reisile. Juuli teine pool? Sobib. Rootsi? Sobib. Tundub, et ka pikemas perspektiivis ei pea muretsema piirangute pärast, sest Rootsi on need ajalooprügikasti visanud. Aga kui nüüd ausalt vastata, siis tegelikult ju pole ühtegi adekvaatset põhjust, miks EI peaks Rootsi minema. Seal maal ei eksisteeri koledaid kohti või üldse midagi, mis saaks mitte meeldida. Reisi lõppedes sai küll üks fakt - Rootsi kui alati kõige ilusamate majade-kodude-inimestega maa - siiski osaliselt ümber lükatud, kuid suures osas leidis rännak tõestust sellele, et nii pea, kui eestlane näeb natuke graniidist kaljut, mis on kõrgem kui kaks meetrit; jõge, mis keskmisest hoogsamalt vuliseb; võrdlemisi viisaka hooviga punast palkmaja - siis eestlane juba kilkab, et on mäed ja kos...