See sai ilmselt ühes järjekordses varakevadel toimunud videokõnes selgeks, et kuna juhtumisi on tegemist täiskohaga emana töötava ning kahe rassimisele kalduva hulluga, siis tuleb kiiremas korras puhata. Tõmmata kõik juhtmed välja. Minna reisile. Juuli teine pool? Sobib. Rootsi? Sobib. Tundub, et ka pikemas perspektiivis ei pea muretsema piirangute pärast, sest Rootsi on need ajalooprügikasti visanud. Aga kui nüüd ausalt vastata, siis tegelikult ju pole ühtegi adekvaatset põhjust, miks EI peaks Rootsi minema. Seal maal ei eksisteeri koledaid kohti või üldse midagi, mis saaks mitte meeldida. Reisi lõppedes sai küll üks fakt - Rootsi kui alati kõige ilusamate majade-kodude-inimestega maa - siiski osaliselt ümber lükatud, kuid suures osas leidis rännak tõestust sellele, et nii pea, kui eestlane näeb natuke graniidist kaljut, mis on kõrgem kui kaks meetrit; jõge, mis keskmisest hoogsamalt vuliseb; võrdlemisi viisaka hooviga punast palkmaja - siis eestlane juba kilkab, et on mäed ja kosed ja Bullerby villad! Nii et alustagem lugusid sellest, kuidas kolm reisihullu ja aastale liginev beebi enda arvates täiesti planeerimata rändama asusid, järjekordselt taasleidsid endas sisemise rootslase ning tabasid end kaunitest paikadest, mida isegi Google'i avarused ei suvatse mingil kummalisel põhjusel paljastada.
Reisi minimaalne planeerimine
Lennukiga?
Suur EI. Nõuab ilmatuma keerulist logistikat beebi miljoni olulise asjaga mööda lennujaamasid ringi lohistamist ning samuti ruumikat rendiautot, mis muudab reisi mõttetult kalliks. Ei, see pole selline reis.
Laevaga?
Kõik Tallinnast väljuvad kruiisid nõuavad neljakesti (sh beebi) reisides pea pool kuupalka selle eest, et üks öö kajutis silmad kinni horisontaalselt veeta (loe: olla magamata), sest eriti suveperioodil on palju valjuhäälseid elunautlejaid, kes oskavad kõikidest nendest poole ööni kestvatest meelelahutusprogrammidest rõõmu tunda. Me kambal see võimekus puudub.
Alternatiiv - Paldiski-Kapellskär. Tuttavate kaudu levib info, et eeliseid sellel trajektooril liigeldes on mitmeid:
a) 30% odavam muude sarnaste ettevõtete teenustest, lisaks beebiga reisides võimalus lisaallahindluseks;
b) mõistlikumad sadamast lahkumis-naasmiskellaajad - väljub hiljem ja jõuab varahommikul;
c) suuremad ja parema magamisvalmidusega kajutid ja lisaks puudub meelelahutusprogramm, mille eest tuleb maksta, olenemata sellest, kas tahad sellest osa saada või mitte.
Reaalsus?
Kindlasti uudne kogemus. Üksi laevale sõit on juba elamus omaette, kui sõiduautod mitmekümne meetri kõrgusele sõna otseses mõttes laeva peale välitekile oskuslikult parkima juhendatakse. Vaade on merele võimas. Siseruumid üsna kokkuhoidlikult väiksed, aga kellel siin palju ruumi vaja ongi? Kell 22 väljuvale laevale tulevad rekkajuhid ju peamiselt ööbima, hommikul kl 8.30 jätkavad tööd laevalt maha sõites. Seega igati paslik integreerumisvõimalus väikelastega peredele ja tublidele kaubaveo juhtidele, kel vaja varakult magama saada, sest nii või naa vaja varakult virguda. Mingit meelelahutust pole keegi siia otsima tulnud. Ainus atraktsioon on šokolaadi-limonaadi automaat, millest pangakaardiga/telefoniga piiksutades head ja paremat soetada. Soovi korral ka buffeega restorani võimalus. Mini-kohvik-baar, kust saab niks-näkse ja imelik-kohustuslikul põhjusel alkoholi (ärge küsige, mis plaaniga veokijuht järgmine hommik rooli istub..). Ah, jaa, a la vannitoa suurune minishop koos hädavajalike parfüümide, kummikommide ja alkoholiga on siiski ka. Hämmastavalt põnev (ilma irooniata!) laste mängunurk, mis sisaldab tõeliselt loovaid igas vanuses lastele mõeldud mänge ja kust ükski silmapiiril olev laps ei soovinud lahkuda. Tehke järele!
Ei saa mainimata jätta, milline kaunis kirju pilt laeva keskmisest reisijast tekkis: tagasihoidlikud viisakad rootsi pensionärid, erinevas rahvuses lastega pered või end igati koduselt tundvad sahisevates dressides suurte pehmete kõhtudega rögisevaid ja eelmise laupäeva saunasoengutega meesterahvaid. Vähemalt selline pilt kangastus ringi liikudes ja hommikusöögi buffeel, mis osutus minnes (kas laupeäva hommik mängis siin rolli?) ääretult rikkalikuks ja maitsvaks, kuid tagasi tulles (tavaline kolmapäeva hommik..) oli võimalus keedetud viinereid ja friikartuleid süüa koos siiski vähese võileiva kraami ja pudru valikuga. Raske öeldagi, mis selle toidu hindeks siis kokkuvõttes panna. Hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas, nälga ei jäänud ja toit oli ju värske, lihtsalt ühe hommiku menüü oli kelle jaoks normaalsus ja kelle jaoks üks suur küsimärk...
Öö möödumised olid samuti kardinaalselt erinevad. Minnes mina isiklikult magasin vist paar tundi vaid enne ärkamist, sest tugev laeva kõikumine joonistas uinudes mu mällu pildi sellest, kuidas me Volvo on välitekil vastu kõiki teisi sõidukeid põrkunud täiesti sodiks ning ilmselt nüüdseks juba üle parda merre lendunud... Paraku ühtegi fotojäädvustust välitekist ei leidu, muidu aimaksite, millest selline fantaasiarikas mõttelend. Tagasi tulles aga tuult polnud ning uni oli igati kvaliteetne või vähemalt niivõrd kuivõrd üks kajutis magamine võimaldab. Meie noorim reisija muidugi vajas öö vältel toitumist ja andis emale märku ka muudest hädadest ning seetõttu ma grammigi ei kurda enda kogemuste üle. Alati tuleb arvestada, et reisimispäev koos eelneva unega laevas või lennukis on ebakvaliteetne. Selleks on hea seltskond ja veidi kohalikku muusikat, mis meeleolu üleval hoiavad.
Reisi planeerides oli teada, et Kapellskärist liialt kaugele beebiga ei sõidaks. Air bnb on alati hea vihje raamide paika seadmiseks. Kodulehel sisuliselt kolmas ettejuhtuv koduke nimega "charming country house in Karlholm" võlus meid ära. Kuitahes oluliseks üldjuhul reisi sihtkohta ka ei pea, siis see maja sai otsustavaks. Täiesti kama kaks, kuivõrd selle ümbruses on midagi teha. Reisikambal on vaja lihtsalt olla. Kas või neli päeva veeta "charming country house'is", et veidi magada, logeleda, beebiga hullata, kokata, lugeda, palju juttu rääkida ja lihtsalt mõnda aega eksisteerida, et siis puhanuna eesti suvesse tagasi naasta. Nii me siis alustasime oma esimest reisipäeva uniste ja uimastena. Vihmane ja jahe ilm meie entusiasmi ei heidutanud, sest olime ju ROOTSIS. Pealegi kuniks pisipõnnil kõik hästi, oli ka meil hästi. Teadsime, et sellest päevast võtame täpselt nii palju, kui antud olukord võimaldab. Mitte midagi teha ja ööbimiskohas logeleda on ka plaan.
Kella kümne paiku hommikul tekkis vajadus sirutuspausiks ja pisipõnni lõbustamiseks. Tee peale jäi väikelinn ÖSTHAMMAR. Tundus, et oleme maailmas vist ainsad inimesed, sest tänavad olid inimtühjad, kõik kohad suletud. Samas - miks peaksid normaalsed inimesed sombusel ja jahedal laupäeva hommikul end õue vedama? Nii me siis imetlesime kauneid rootsile iseloomulikke puitmaju, veeäärset promenaadi ja ootasime, et kell saaks 11 ning mõnda kohvikusse sooja lastaks. Otsekui minuti pealt imbus tänavale vihmakindlas rõivastuses suvitajaid ja kohalikke, peresid, kes oma päeva sünkroonis alustasid. Kohvik, kuhu maandusime oli üle igasuguste ootuste. Kohviku ühes osas olid müügil kõikvõimalikud ilusad asjad: vaasidest, küünaldest kuni šokolaadini välja ning kohvikuosas pakuti gelatot ning värskeid küpsetisi, mis esimese kümne minutiga juba otsa said. Olime kannatlikud ootama uut laadungit, sest lõhn andis mõista, et see ootamine peab igat minutit väärt olema. Meile serveeriti ahjusooje croissante vaarikamoosiga... Teenindaja ei suutnud ära imsetada, MIKS me peaks sellises piirkonnas ringi rändama. Kuniks me vestlus viis selleni, et miks me üldsegi Rootsi tulime, Tallinn pidavat ju ka ilusamgi olema. Tack!
Kui pool päeva oli möödunud, jõudsime oma "charming country house'i". Seadsime end sisse ning vajusime unne. Peagi sai ka köök sisse õnnistatud kartuligratääniga ning muidugi üks proper fika selle otsa. Veidi uudistasime ümbrust, kuid see ilm tegi kõik selleks, et minna oma õdusasse koju tagasi, teha üks hygge õhtu, vajuda diivanisse ja tuletada meelde, kuidas puhkamine käib. Kui küsite, mis on hygge, siis neid pilte vaadates täpselt seda tunnetegi - valge, helge, õdus olemine - heaolu tunne, mida üks pildil olev koduke võiks pakkuda.
 |
| Kirgliku kunsti- ja käsitööarmastajana lubage mul avalikult tunnistada, et see oli üks jubedamaid käsitöögaleriisid, kus olen käinud. Tervitused kohapealsele tekstiilikunstnikule. |
Tõele au andes GÄVLE oli üks nendest vähestest kohtadest, mida enne reisi sai pisut uuritud. Kohale jõudes ei pidanud pettuma. Muidu üsna tavaline kena väikelinn, kuid selle südames vulises väike jõgi, mille kallast kaunistasid imekaunid värvilised puidust majad. Meile pole vaja muud programmi kui veidi emotsiooni ilusatest majadest ja loodusest selle ümber ning kui kuskil leidub meeldiv ampsu või tugevama toitumise võimalus, siis on juba päev rohkem kui korda läinud.
Kolmas päev viis meid avastama erinevaid ümberkaudseid kirikuid ning LÖVSTABRUKI mõisa. Siit sai igaüks midagi: kiriku/ajaloolane oma ajalooisu leevendada ning naised nautisid kõiksugu taimede ilu ja kunsti ja mida kõike veel. Ümberkaudses piirkonnas ringi sõites veendusime, et tegemist on justkui Lahemaa mõisate piirkonnaga, mis sisaldab kauneid kirikuid ja mõisasid, sekka natuke metsi ja punaste Bullerby või Pipi punaste ja kollaste majadega külasid ning teatavat Hiiumaa kulgemise hõngu.
Reis võttis aga sootuks uue pöörde, kui sattusime linna nimega TIERP. Ei tea, kas asi oli selles, et nälg tahtis juba silmanägemist ära võtta ning igasugune söögikoha ja poe otsimine tekitas juba nõrkust.. kuid sõites linna poolkatkistel tänavatel, möödudes mittemidagi ütlevatest 1970ndate stiilis hallidest ja lagunevatest (!) kortermajadest ning nähes vaid väga haige väljanägemisega elanikke, tekkis tunne, et oleme maailmalõpu zombi-fantaasiafilmi sattunud, kus ühe käe ja silma, karkude ja lohaka välimusega seltskond tänaval jalgu lohistab... kusjuures see pole isegi mitte mu kirjanduslik liialdus, vaid sulatõsi reaalsus. Kui ilmnes, et Google'i pakutud ainus asjalikum söögikoht oli suletud, siis liikusid jalad kui iseeneset autosse, mis meid kiiremas korras kaunisse maakohta järjekordsesse mõisa kõrvalhoone kohvikusse viis fikatama. Ja päev oli päästetud.
 |
| Ehe näide arhitektuuri röögatusest, kuidas uus ajastu ja ehitusmood eelmiste perioodide peale kergelt sülitab ja oma asja püüab ajada, vahet pole kui praktiline või kole tulemus ka ei saaks. |
Viimane päev viis meid ülikooli ja kirikulinna UPPSALASSE, mille süda oli läbi põimunud kõikvõimalikest ajaloolistest ülikooli ja luteri kiriku hoonetest. Pole vist vaja palju öelda, kui tegemist on Rootsi kristliku keskusega, sest majesteetlikku arhitektuuripärle siinses toomkirikus jagus. Silmailu pakkus linn rohkem kui küll - oli kuninglikke hooneid, parke, taaskord jõgi, mis jalakäijate tänavat oma kohvikumeluga kaunistas. Justkui kogemata sattusime linna kõige ilusamale sillale jalutama ning pagariärisse, mida on viis põlve üleval peetud ning kus maailma parima rootsi kardemonisaia kogemuse saime. Pagar-kondiitri garantii! Ainus, mida selles linnas ei saanud, oli ühispilt. Vist tasub ära mainida, et see on täiesti fenomenaalne oskus, kui inimesele näidata ette kaader, kust foto teha, keda ja mida pildistada, kuid ta suudab teha kolm fotot nii, et reisi noorim seikleja jäetakse kaadrist välja, selle asemel rikastab pilti fotografeerija näpp ning tagatipuks kaunist tausta (mis on reisimisel pildistamisel nr 1 põhjus!) võib ise oma fantaasias ette kujutada. Vähemalt jätkus meelelahutust pooleks tunniks.
Rootsis käimine ei saa kunagi õigesti kirja, kui pole Ikeas käinud, lõunatanud ja vähemalt ühe komplekti köögirätikuid, salvrätikuid või mõne vaasi soetanud. Seega pardon meie rootsilisus. Enne laevale minekut kondasime taaskord järjekordselt kaunis linnas NORRTÄLJE. Seda võiks kirjeldada kui Haapsalu või ka Pärnu hõnguga väikelinna, milles mere asemel on imearmas jõgi, kallastel jalakäijate paradiis parkide ja värviliste Rootsi majadega. Reisi võimsam fika lõppes vahvli- ja gelatokohvikus, kus vist elu kallima, suurima ja maitsvama magustoidu kogemuse saime. Jah, on lubatud ette kujutada praetaldrikusuurust vahvlit koos mitme suure jäätisepalli, Nutella, maasikate, banaani ja mille kõigega veel. Kui mitte reisil, siis millal veel?
Poleks arvanud, et sellest reisist niivõrd tempokas ringi sõitmine saab. Samas beebi oli alati rahul, magas peamiselt siis, kui olime talle autosõiduks uneaja võimaldanud. Või siis vastupidi - tekitasime sõiduvõimaluse, kui oli vaja magada. Meie "charming country house'is" 24/7 puhkamisest ikkagi ei tulnud midagi välja selles mõttes, et me oleme lootusetud ringi tiirutajad-avastajad. Ei ole antud oskust teistmoodi puhata. Alati on vaja näha, mis siin kõik olemas on! Samas rahulik sünkroonis kulgemine, avastamine ja õhtuti oma hygge kodu, ühiste vestluste ning hea enda tehtud toidu nautimine (chef Helin ja chef Sven-Joonatan Siibaku käe all) - kõik see aitas juhtmed seinast väljas hoida ja puhata täpselt nii, nagu selles hetkes oligi vaja. Võib-olla mõne jaoks on see pensionäride unistuste reis. Võime hakata tuure korraldama, sest miskipärast selle piirkonna kohta internetiavarus palju ei avalda. Koha peal selgus, kui palju siin tegelikult oleks veel ringi kolada ja avastada. Huvitav oli tõdeda, et Rootsis võib leiduda ka lohakust, kuid valdavalt see harmoonia, mida loodus, rahulikud-rõõmsad-viisakad rootslased ning nende arhitektuur pakub, on lihtsalt ajatu. Siia tulles ei saa kunagi milleski pettuda. Äratundmine, et pooled reisilised mõistavad ka keelt täpselt nii palju, kui vaja, tekitas tunde, et oled loodud Rootsist osa olema. Palav Eesti suvi pakub piisavalt rannamõnusid, nii et pigem kerge jahedus ja põhjapoolsete riikide kargus sobisid siia aega suurepäraselt.
Uute seiklusteni!
Comments
Post a Comment