Enne, kui üldse millestki rääkima asun, siis esmalt meeleoluks taustaks kohustuslik kuulamine on leitav SIIT. Enamasti ühestki sõnast aru ei saa, nii et andestust, kui siin playlistis esineb veidra mõttega laule või mida-keda kõike. Stiilid on täiesti seinast seina ja minu mittetavapärane muusikamaitse. On muusikapalasid, mille sõnumile ma alati tähelepanu ei pööra, vaid selle meloodia ja vibe on olulised meeleolu loomiseks. Aga nüüd, sõbrad, pange oma kohvid valmis! Mul endal on siin ka mingi kohvilaadne ollus. Võib-olla on teil seal kodudes-tööl mingid 1000-eurosed masinad, mis igati maitsvaid jooke pakuvad, siis nautige! Mina olen igal juhul veendunud, et Itaalia kohvist paremat pole olemas. Inimesed, kas te saate aru, et selle maitse/kvaliteet e i k õ i k u n u d, kust tahes kohvi ma ostsin! Siidine piim ja parajalt kohvimõrkjas maitse. Lihtsalt kir-jel-da-ma-tu. Ma võiksin üksi nendest kohvielamustest kirjutama jäädagi. Nii et palju õnne, see tuleb ilmselt maailma kõige pikem reisiblogi. Kolm päeva Milano reisi, alga! Ma ei mõista, m i d a ma siiani kartsin, et mul pole võimalik töölt ära saada ja üldsegi, et see on mu õpetaja töö juures aasta KÕIGE tihedam aeg! Tegelikkuses oli see ideaalne ajastus ning iga detail loksus täiuslikult paika, mis siis, et Milano lennukipiletite ost oli aprilli alguses täielik emotsiooni pealt tegutsemine, lootuses, et finantsid ka ikka välja veavad. Aga vedasid.
Alustagem siis algusest. Kunagi gümnaasiumis ma lubasin endale, et ma otsustan elus oma pisikesi ja suuremaid unistusi täita, kui see vähegi minust oleneb. Seega nii umbes teadmata arv aastaid ma olen tahtnud minna üksinda linnareisile täiesti off season perioodil - sügisel või kevadel. Sügisest peale piidlesin kahe linna vahel valides lennukipileteid soodsalt saada, aga olin liiga arg ning tegelikult tol hetkel koroonapoiss oli ka ikkagi väga aktuaalne (mitte, et ma hetkel kodus koroonas istun - ikkagi mu esimene kord!) ja seega ei tahtnud riskida. Nõnda selle reisiunistuse panin pausile, kuniks märtsi lõpus hakkas neid kiwi.com reklaame postkasti sadama nagu lund kõige kaunimal talvepäeval. Nii nagu esimesed lumehelbed sulavad maapinnal, sulasin ka mina täielikult, kui nägin, et kuigi need linnad, mis mind huvitasid, valikus polnud, siis näiteks Milanosse sai 15€ga. Nii umbes nädala võtsin kaalumiseks ja viimaks ostsin piletid ära. 15€-st sai 50€, sest et odavlennufirma.. Iga maksmisele suunav näpuliigutus nõuab mõne euro lisaks. Kusjuures vaid 40 x 30 x 20 cm mõõduga käsipagasiga. Kui ilmateade lubab 25-30 kraadi, siis palun väga - kogu mu reisivarustus ühes väikses seljakotis:
31. mail, mil küpsetamist täis tööpäev oli seljatatud, sõpradele sünnipäeva kohvi-kook sisse söödetud ja kiired õnnitlused vastu võetud, tõmbasin selga õhukesed suveriided ja silkasin läbi vihma 11-kraadisest Tallinna kevadest lennukile, hingasin sügavalt sisse ja välja... Ma päriselt teengi seda... Pärast kogu seda pöörast (õppe-/töö)aastat, kus ma end ainult piitustanud olen küll lõputu õppimise ja töötamisega, andes endast pidevalt välja, teen ma lõpuks endale ka pai. Lülitan täiesti välja kõik plaanid, detailid ja lihtsalt eksisteerin.
Dolce Vita!
Stjuardess Emilia ja kõrval istuv Alfonso juba "Mi scusi-tavad" ehk et itaalia keel kõlab mu ümber juba enne kui lennuk on kuskile liikuma asunud. Maailma ilusaim päikseloojang. Põlvedel raamat, mis mind viimasel nädalal endasse imeb. Kõik on õige. Peale südaööd maandun suvesoojas Milanos. Läbi tühja lennujaama jõuan bussipeatusesse, kus hordina pool lennukitäit rahvast püüab Milano kesklinna saada. Mina trügin viisakalt neist mööda, näitan telefonist piletit, mille peale ikkagi bussijuhi assistent kuskilt bussi kindalaekast oma moodsa piiksutamisaparaadi üles leiab. Jess, läks õnneks! Ikka toimib siin maal e-riigindus mingil kujul. Hämmastav, kuidas väsimatult sularahas veel pool tundi kümneid inimesi järjekorras jahmerdab...
Enne kella kahte jõuab buss kesklinna. Keegi on eeltööd päris hästi teinud, sest Milano takso rakendusest on tellitud takso bussijaamas juba ootamas. Giorgio sõidustiil oli muidugi selline, et kurvi võttis nagu Alberto Ascari omal ajal. Vähemalt jõudsin oodatust kiiremini air bnb aadressile ning mind saadeti sõbralike ciao-tamistega Fiatist välja. Kõne Tommasole, kes uniselt mind korteri ruumika avakoridori uksel vastu võtab ja koju juhatab. Hubane katuseakendega magamistuba, avar vannituba koos suure v a n n i g a ning väike kööginurk. Aitäh. Kõik on õige. Head und.
Buongiorno! Õrnad tuututamised tänaval äratavad mind varakult üles. Viis tundi und pole muidugi päris see, aga juba olen ma riides ja valmis õue silkama. Nii-nii, kus võiks olla need putkad, kust ühistranspordi piletit saaks osta? Väga nagu ei märka, aga juba pool maad käidud Oops Cafe suunas. Tänavatel kulgedes on lugematu arv kohvikuid, kus itaallased oma hommikukohvi ja magusat saia söövad ning loomulikult lõputult tossavad. Hommikusöök on neil varakult ja kerge. Kella 12 ajal on lõuna kergema pasta või pitsa näol. Kl 14-16.30ni on siesta. Enamus kohad on kinni või kui väga soovid, siis uniselt kuskilt võib mingi Maria leida, kes turistile midagi halastusest hamba alla annaks. Aga normaalne itaallane palavaga ei tegutse sel kellaajal. Kella 18-19st kogunetakse vaikselt aperativoks ehk õhtuseks dringiks, millele järgneb korralik õhtusöök. Kui oleks mõni sõbrake ühes olnud, siis oleks seda proovinud, sest paljud kohad pakuvad pärast soodsa summa eest korralikku buffeed.
Aga endiselt olen ma hommikusöögi jahil. Kulgen mööda china towni linnaosa, jõuan modernsemasse piirkonda oma otsitud kohvikusse kohale. Oops Cafe leidsin kuskilt Pinteresti või Instagrami kaudu ja selle menüü ja interjöör tirisid mind siia. Jah, üldse mitte itaaliapärane, aga selle eest peale väsitavat ööd täiuslik hommikusöök - granola bowl ja cappuchino. Ma ei tea, kas ma sain jalutusest päiksepiste, olin niivõrd kohvijanus või milles päriselt põhjus oli, aga see k o h v - o l i - t a e v a l i k. Ja ma tõsiselt kaalusin veel ühte osta, sest... Kas te, inimesed, mõistate, et siin maksabki kohv igal pool ü k s k o m a v i i s eurot?!
Google maps on telefonis täppe täis (loe: reisikorraldaja välja otsitud kohvikud, söögikohad, ilusad majad ja niisama ägedad kohad, mida näha), kuhu edasi suunduda, sest et keegi on liiga palju Youtube'ist influencerite soovitusi vaadanud ja guugeldanud. Sammud viivad mind modernsesse linnaosasse, kus on itaalia arhitektuuri kõige ägedamad uued korterelamud ja uuenduslikud disainiasutused-poed. Kondan ringi peamiselt pargis nimega Parco Biblioteca degli Alberi, kus asuvad põõsaste-puudega omapärased korterelamud - Vertical Forest.
Unustasin ära, et ma olen umbes kuus kilomeetrit maha kõndinud. Enda teadmata juba loobusin ühistranspordist, kuigi metroo elamus oleks tore, sest kui juba Londonis (ca 9 milj) ja New Yorkis (8,8 milj) on ellu jäädud, siis siin peaks asi eriti lihtne olema (Milano ca 3 milj inimest). Tähelepanuväärne on see, et juba neljas inimene tänaval kõnetab mind, et teed küsida. Mulle hakkab tunduma, et ma võiksin küll olla kohalik, osa itaallastest. Mis siis, et ma pole siin linnas veel 24 tundigi jõudnud veeta. Aga mulle sobib. Ilm on täpselt õige - päike pole kõrvetav, on kergelt pilvine, temperatuur 25 kraadi kandis. Inimesed hõikavad aeg-ajalt üksteisele midagi, lihtsalt kulgevad, naudivad hetke, puudub igasugune närvilisus. Pealegi sellest keelest on võimalik täiesti aru saada, sest kui oled nii umbes kümmet võõrkeelt õppinud, siis kõik on aimatav. Mulle päris meeldib see, et kui itaallane midagi mõtleb, siis ta ütleb selle välja. Või siis tuleks pigem tõlgendada seda nii - mis saaks ühel naisel olla selle vastu, kui tänaval kõndides sulle hüütakse, "Sei bellissima!" Mul oleks nüüd ühte gelatot selle peale vaja... Kas on veel midagi itaaliapärasemat kui pistaatsia ja tiramisu maitsed?
Päev veereb siesta poole, aga iga mõne tunni tagant haaraks küll ühe pitsalaadse ampsu. Tädi lõikas mulle kääridega (justnimelt kääridega lõigatakse siin igasugu saiandustooteid, mida iga nurga peal müüakse) ühe parma singi, mozarella ja tomatitega ciabatta. Jäin pisikesse ja hubasesse söögikohta oma telefoni laadima. See üks õudusunenägu päise päeva ajal peab ju olema - hirm, et telefoni aku saab tühjaks. See on ainus vidin, mis teab, kuhu ja kuidas minna; mis igakülgselt hädast aitab välja päästa; millega erilisi hetki jäädvustada ning millega enamasti kõik maksmised toimuvad. Nii et kui see aparaat ei funktsioneeriks, siis oleks vesi ahjus.
Google maps on telefonis täppe täis (loe: reisikorraldaja välja otsitud kohvikud, söögikohad, ilusad majad ja niisama ägedad kohad, mida näha), kuhu edasi suunduda, sest et keegi on liiga palju Youtube'ist influencerite soovitusi vaadanud ja guugeldanud. Sammud viivad mind modernsesse linnaosasse, kus on itaalia arhitektuuri kõige ägedamad uued korterelamud ja uuenduslikud disainiasutused-poed. Kondan ringi peamiselt pargis nimega Parco Biblioteca degli Alberi, kus asuvad põõsaste-puudega omapärased korterelamud - Vertical Forest.
Kas keegi näpistaks mind. Ma olen Milanos. Kuidas ma siia sain?! Kuidas maailm üldse toimib nii, et klikid mingitel lehekülgedel internetis, kulutad oma raha ja usaldad võhivõõraid inimesi, kes sind toovad sihtkohta, lubavad oma air bnb's ööbida ning kõik toimib kui kellavärk? Maailm on ikka üks veider koht. Aga mulle meeldib. Piisab internetist telefoni sees ja juba ma olen järgmises asukohas. Porta Garibali tänav ja selle ümbrus on järgmine kirsike tordil. Mõnusad kohvikud-restoranid ja kõikvõimalikud disainiasutused, galeriid, disainistuudiod. Maalingud majadel. Kõik on täpselt nii, nagu peab. Ühes poes, kuhu sisse astun, müüakse suurte rekkade vakstu/kilematerjalist taaskasutamisel valmistatud kõikvõimalikke seljakotte, rahakotte, käekotte. Hinnad on toredad, muidu isegi mõtleks. Täpselt õige kaup keskkonna teemade tulihingelisele austajale..
Päev veereb siesta poole, aga iga mõne tunni tagant haaraks küll ühe pitsalaadse ampsu. Tädi lõikas mulle kääridega (justnimelt kääridega lõigatakse siin igasugu saiandustooteid, mida iga nurga peal müüakse) ühe parma singi, mozarella ja tomatitega ciabatta. Jäin pisikesse ja hubasesse söögikohta oma telefoni laadima. See üks õudusunenägu päise päeva ajal peab ju olema - hirm, et telefoni aku saab tühjaks. See on ainus vidin, mis teab, kuhu ja kuidas minna; mis igakülgselt hädast aitab välja päästa; millega erilisi hetki jäädvustada ning millega enamasti kõik maksmised toimuvad. Nii et kui see aparaat ei funktsioneeriks, siis oleks vesi ahjus.
Üksinda reisimise tähelepanek number üks. Ma võin ütlemata ekstravertne olla. Jah, päris imelik. Ilmselt on asi selles, et kui juba pool päeva oled üksinda ringi uidanud, siis tahaks kellegagi suhelda. Nii ma siis vestlesin ühes ilusate pudi-padi asjade poes müüja Lorenzoga, kes parasjagu ilmselt kuu aruannet tegi ja liiga palava ilma üle kurtis. Järgmine hetk rääkisin Giacomoga ühes lahedas kohvikus, kus taas mingi margarita pitsa amps ja kohv jalutajale jõudu andsid. Ta rääkis veidi ümbruskonnast ja soovitas kindlasti Porta Vittoria üle vaadata, et see värviliste majade ja õitsvate aedadega tänav pidavat mulle kindlasti meeldima. Jah, selle asukoha täpp on ka mul Google mapsis täiesti olemas. Andiamo!
Tõepoolest, värvilisi maju ja õisi ning kevadlõhnu siin tänaval jagub. Nagu oleks sattunud kuskile Itaalia väikelinna, kus on vaikne, liiklusmüra puudub ning kuskilt on tunda pitsa küpsetamise lõhna. Telefon põõsasse ja nutikellaga klõps - imeline fotografeerimine inimtühjal tänaval keset siestat. Kui telefon täidab peaaegu kõik olulised funktsioonid, siis järgmisel kohal on palava päeva korral vesi, mida igalt tänavanurgalt käsi tõrgub ostmast. Õnneks on siin linnas puhta vee kaevud saadaval ning mida mitte vaid turistid, vaid ka kohalikud ohtralt värskenduseks kasutavad.
Duomo di Milano ja selle kõrval olev kuulus ostukeskus-galerii Galleria Vittoria Emanuele II on nähtud-tehtud-purgis. Mis siis nüüd? Üks muinasjutuline varuplaan mul on. Vaatame, kas see toimib. Hommikused šokiteraapia kogemused Itaalia rahvuspüha ja rattasõiduga viisid koos palavusega söögiisu, mis nüüd ennast meelde tuletab. Sean sammud eile nähtud Porta Garibaldi jalakäijate tänavale, mis kubises söögikohtadest ja inimestest. Mida kaugemale toomkiriku väljakult, seda vaiksemaks ja tühjemaks tavapäraselt melu täis tänav muutub. Natuke lootusetult valin väheste kohvikute vahel, kust hommikusööki võtta. Aga nagu palve peale maandun California Bakery's - täpselt see, mida vajan. Toekas brunch suure kruusitäie cappuchino, värske apelsinimahla ja egg benedictiga avokaado röstsaial. Sellega pean õhtuni vastu siin palavas.
Nüüd aga tänase päeva juurde, mida on veel liiga palju, et seda siin inimtühjas Milanos veeta. Seega kõiketeadja internet ja mitmed Milano turismi soovitused pakuvad välja, et Como järve äärde saaks rongiga alla tunni ajaga ning see on täiesti tavaline turisti get away pooleks päevaks. Keegi on selles osas head eeltööd teinud ning sobiva rakenduse kaudu ongi juba edasi-tagasi rongipiletid soetatud ja sammud viivad mind rongijaama. Sinna jõudes on tegemist niivõrd uhke hoonega, et see võiks olla ka üks katedraal. Muidugimõista on see seest nii suur, et seal võiks tund aega õiget perrooni otsida. Aga kuna mul on mingi sügav ekstraverstuse mode peal, siis iga strateegilise nurga peal on mõni teed juhendav Lorenzo omast käest võtta, kes suunab mind õigesse kohta. Oh üllatust, terve Milano on vist otsustanud täna Como järve äärde suunduda, sest rong on puupüsti rahvast täis. Õnneks on tegemist uue rongiga, kus konditsioneer töötab meeldiva temperatuuriga. Leian ühe mõnusa toetuskoha ning 40-minutiline sõit üle põldude ja asumite alaku!
Buongiorno! Kas üldse on võimalik kirjeldada seda une sügavuse astet, mis aitas ööga väsimust eemaldada? 23 kilomeetrit jalgsi ja igasugu rattatiirud ja emotsioonid ja kõik jutud. Uni pigem on reisil number üks tähtsusega. Tänane viimane päev on eesmärk toituda ainult itaaliapäraselt. Seega hommikusöök on viksilt ja viisakalt kodukese kõrval suvalises kohvikus, kus ma sisuliselt itaalia keeles tellimuse võtan ja Giuseppe lahkelt mulle nii muuseas maailma imelisema cappuchino ja šokolaadiga brioche'i saiakese toob (vähemalt ise nad nii kutsuvad seda). Ma saan nüüd, kolmandal hommikul, täielikult aru, miks hommikul rohkem ei tahagi süüa. See meeldivalt soe kliima panebki täpselt nii sööma - kerge sai ja kohv hommikuks, keskpäeval midagi toekamat, siis siesta ja õhtul korralik õhtusöök. Kuigi minu jaoks päevases palavuses ka väga süüa ei taha. Toituks vaid gelatost!
Ratas veeres juba üsna kesklinna. Kuidas siin enam nii kiirelt ringi vuhiseda, kui oled taaskord juba kolmas päev järjest jõudnud sellele imelisele Milano toomkiriku keskväljakule, kus kõik sammud ja vaated tahaks veel eriti eredalt iga mälurakuga salvestada... Kuna ma eriti palju pole turistikates kohtades käinud, siis korraks on taas tore hästi turist olla koos teistega siin massides. Jalutan mööda toomkirikust, mille esisel mängib tänavamuusik korraga kahte kitarri ja mingit head retromuusikat. Korralik rahvamass on ta ümber kogunenud. No nii turisty, kui üldse olla saab! Aga mulle sobib. Jalad viivad kui iseenesest Venchi šokolaadi-gelato poodi elu kõige kallima jäätise järele, aga kui sinult küsitaks umbes seitse küsimust, millise täidise, küpsise, topsi jms lisandiga ma seda sooviksin, siis loomulikult kogu maailma šokolaadiga, mis võimalik ning täiesti ükskõik, mis hinna eest, sest et... Üksinda reisimise tähelepanek number viis. Puudub igasugune häbitunne ükskõik kelle või mille ees. Puudub igasugune vajadus finantsjuhiga läbirääkimiste pidamiseks.
Kammin läbi nii ühe kui teise kanaliäärse ala. Siin on üks ristaorante ja cafe teises kinni! Sumedal õhtul istuks siin küll ja naudiks kellegi seltsis aperativot. Rahvast on praegu pigem vähe, ilmselt ikkagi rahvuspüha pikem nädalavahetus on linna jätnud vaid turistid. Mulle jääb silma üks põõsastest ümbritsetud keskmisest viisakam koht, kus on ka päevavarju all piisavalt ruumi, sest veidi hakkab tibutama vihma. Kelner juba eemalt märkab mind ja hakkab peale üks madame'itamine. Mind pannakse mingisse eriti hästi lõhnavasse põõsasse istuma, täpselt kolmese skandinaavialiku välimusega naiste pundi lähedale. Sobib. Siin võin ülejäänud päeva raamatut lugeda küll. Selgub, et tegemist on kullakallite naabritega Helsingist. Päris tükk aega ajame juttu. Oleks ma varem tulnud, siis oleks samasse lauda istunud. Täiesti enda sõbrannad võiksid olla. Tellin endale ühe risotto alla Milanese - Milano piirkonna rahvusroog. Välimuselt mitte midagi ütlev, aga maitseb suurepäraselt. Selline tummine kõhutäis safrani ja võiga maitsestatud risottot. Magusaks proovin ära panna cotta - želantiiniga pudingu. Hea mitu tundi istun siin, söön, loen raamatut. Rahulik kulgemine. Kõik on õige.
Lahkudes on muidugi arve ka selline, et jääb mingil kujul ilmselt järgmise palgapäevani meelde. Aga see oli igat senti väärt. Ütleks, et üksi selle koha tualettruumide külastuse eest ma oleksin nõus olnud maksma. Nagu diasinipoodi või kunstimuuseumit oleks külastanud. Vahel ikka satud nendesse õigetesse kohtadesse ja toredate inimeste otsa. Ei saa mainimata jätta, et lahkumisel istusid mu kõrvallauda järgmised soomlased, kellega oleks võinud aega veeta. Soovitasin neile siis järele proovitud risottot ja jätsime hüvasti.
Möödub hea hulk aega kuivamiseks, asjade pakkimiseks ja selleks, et langetada reisi delegatsiooniga otsus, mida viimase kolme tunniga peale hakata. Vihm on järele jäänud ning mõnus päike on taas tagasi ja tundub, et kõik on tavapäraselt sume.
Üksinda reisimise tähelepanek number kuus. Viimane reisi õhtu võib osutuda kurvameelseks ning on keeruline langetada otsus, mida viimaste hetkedega peale hakata, kui just reisi delegatsioon väga teadlikult ei otsusta teisiti. Nii ma siis teen peale lebotamist viimase tiiru kodu lähedal, kus on lahe park ning AC Milani muuseum ja peakontor. Oleks mõni jalgpalli huvilisest meesinimene ühes, oleks osanud rohkem siin rõõmu tunda. Ma lihtsalt võtsin teadmiseks, et see on siin ja see on tähtis ja et hästi rõõmus peab olema. Saatsin siis vähemalt vendadele pilte. Lisaks sellele avastasin maailma suurima ja vingeima toidupoe/turu, kus koha peal silme ees igasugu head ja paremat valmistati. Siit oleks võinud endale kohvritäie juustusid ja oliive ja pastasid ja veine ja mida-keda kõike kaasa osta. Õnneks seda kohvrit mul polnud ja õnneks ma avastasin selle vahetult enne reisi lõppu. Kolmandik reisi eelarvest jäi alles.
On aeg lahkuda. Kümme minutit on bussini. Kohale jõudes juba näen eemalt, et bussi otsa ette on kirjutatud vale lennujaama nimi. Uurin Alessandrolt, milles asi ning ta juhatab mind sõbralikult t e i s e l e poole terminali. Grazie. Kaart näitab, et sinna on k ü m m e minutit. Täis käik sisse ja j o o k s u g a minekut! Mitte et kogu see toekas poke bowl mul seest välja hüppaks... Mul on ainult ü k s küsimus. Kas kunagi saaks nii, et ma ei peaks jooksma mingile lennukile või rongile või bussile ja saama südameatakki? Õnneks ei juhtu sellest midagi, kui ma ka praegu maha jääksin, aga ikkagi, summa on tasutud. Jooksen siis läbi mingi rõveda tunneli, kus haiseb kõige järele ja jõuan tänavale, kus paistab eemalt mu buss. Näen, et see on eriti ilus tänav, mis on täis restorane, kus ma oleks saanud oma viimast pastat nautida... Lorenzode rivi bussijuhtidest ja nende assistentidest kordavad itaalia keeles "Li-zee-te Liii-ge" ja lubavad mind parajalt jahedasse ja sisuliselt tühja bussi. Mis reis see ka oleks olnud, millel sellist lahkumist poleks?
Paar täppi kaardil vantsin veel läbi ning aeg on seal maal, et tekib isu koju minna. Väsimus annab tunda ning kangesti tahaks seda vanni katsetada, mis kodus ootamas. Kui teile tundub, et mida ma üldse täna teinud või näinud olen, siis 18 km kõmpimist hinge all peaks enda eest rääkima. Kaardi järgi vaadates on 1/3-1/2 linnast läbi kammitud. Kodu asub umbes kümne kilomeetri kaugusel. Tänaseks kondimootorist aitab. Prooviks õige jalgratast - neid on terve linn täis ja paistab, et kohalikud trallivad nendega igas asendis ja igal pool. Hetkel paistab töölt koju kulgemise tipptund, mis näitab, et liiklus pole kõige hullem. Mõeldud tehtud. Keegi on telefonisse juba levinumad rattalaenutus rakendused laadinud. Kõik toimib täpselt nii nagu Tallinnas Bolt'i või Tuule tõukeratastega - sisestad oma Paypali või pangakaardi ning QR koodiga lukustad lahti ja minek! Imelik tunnistada, aga Tallinnas ma kardan rattaga liiklemist kõige rohkem. Iial ei tea, mitu korda Kristiine ristmikul mind alla aetakse. Aga siin - Milanos lihtsalt kulged. Liiklust iseloomustaks nii, et siin on kõikvõimalikke aotosid, mootorrattaid, eelkõige rollereid, rattureid, tõukerattaga sõitjaid ja kõik on itaaliapäraselt nii chill. Mulle sobib see veidi liiklusreegleid eirav, aga samas ikkagi ohutunnet omav liiklusstiil! Kui fooris on punane, aga oled veendunud, et mitte kuskilt ühtegi liiklejat ei tule, siis sa võid ettevaatlikult liikuda. Ja kui jääd oma elektrirattaga kuskil ristmikul toppama, (sest see on igavene käula!), siis keegi ei saa su peale pahaseks, vaid hõikab, "Ciao, bella!" - jah, seda juhtus esimesel korral nii umbes viis korda. Aga kui ikka ühes käes vahepeal kaarti vaatad ja samal ajal üritad munakiviteel selle kriuksuva käulaga edasi liikuda, siis neid seismajäämisi tuleb ette.
Kõik tallinlased - mul on teile ametlik teadaanne - eriti @mittetallinn seltsilistele - Milano tänavad on täielik õudus kuubis ning rattateed on siin võrreldes Tallinna üli siledate tänavatega osalt täiesti läbitamatud. Kui võrrelda Milano ja Tallinna rattateid-tänavaid, siis Tallinn on täielik paradiis. Ainult Tallinna närvilise liikluse vahetaks itaaliapärase loomingulisuse ja viisakusega. Aitäh tähelepanu eest!
Veel kilomeeter on jäänud koduni, ratas hakkab tühjaks saama, sest olen temast viimase välja pigistanud. Jätan selle käulaga hüvasti ning vantsin veel umbes kilomeetri väga mõnusas rajoonis, kus kortermajade keskel on itaaliapärased hubased pargid-väljakud, mõnus tööpäeva õhtune melu - vanakesed istuvad pinkidel, tõmbavad sigarit, jutustavad ning jälgivad kõike ümbritsevat, lapsed kilkavad mänguväljakutel ning restoranides-kohvikutes on mõnus jutuvada.
Mul on üks soov. Võtsin kaasa oma heegeldustöö, aga Tallinna Lennujaam konfiskeeris mu heegelnõela, vaatamata sellele, et kogu internetiavarus peaks seda atribuuti lennukisse lubama. Enne kui jõuan oma unistuse lõpuni mõelda, näen ma otse ees suvalist käsitööpoodi. Astun sisse, räägin sisusliselt eesti keeles ja käte-jalgadega ning soetan heegelnõela. Aitäh, Milano, sa täidad kõik mu soovid! Jõuan kodutänavale ning loivan kõrval olevast Lidlist läbi. Kui kodumaal mu jalg tõrgub sinna poodi minemast (sest et milleks kõike välismaist ja mitte-teada päritoluga tooraine tootmist toetada?), siis reisil käid ikka McDonalds'is ja Lidlis, kas pole nii? Pikk, väsitav ja väga saiane päev on selja taga, seega kiitke heaks või pange pahaks, aga ostukorvi lähevad liitrine värske apelsinimahl, maasikad ja salat. Tere kodu, tere vann, tere heegeldamine ja tere voodi. Head und.
Uuel hommikul ärkan kella peale. Tänaval on kahtlaselt vaikne. Oh, imet! Guugledades ilmneb, et 2. juuni on itaallastel Festa della Repubblica ehk siis vabariigipäev, rahvuspüha, mida suurejooneliselt tähistatakse küll Roomas, aga siiski kuna tegemist on üleriigilise pühaga, siis linnas on enamus kohad suletud ja rahvast vähe. Vahva. Juba kolmas reis, kuhu ma s a t u n just riigipühal. Mul oli tänaseks nii mõningaidki plaane, aga vaatame siis, kuidas see päev mind üllatab.
Kella kümneks on soetatud Milano toomkiriku katedraali pilet, seega aega pole siin kulutada. Leian kodu lähistelt esimese ettejuhtuva ratta ning asun teele. Tõepoolest tänavatel vaevu on mõni hingeline ja võrreldes eilse hommikuga on vaid mõni üksik kohvik avatud, kus vanapapid tossutavad, hommikusi lehti sirvivad ning cappuchinot rüüpavad. Satun rattaga peaaegu kiirteele, sest olen kaarti täiesti valesti vaadanud. Selleks, et õigele tänavaotsale tagasi jõuda pean ülirasket ratast sisuliselt üle aia tõstma ja trepist alla vedama. Tore. Ja kui hoo sisse saan, siis lendab mulle mingi putukas silma, nii et ma kümme minutit rattaga kuskil tänava nurgal seisan ja sisuliselt nutan seda putukat oma silmast välja. Minutid muudkui jooksevad. Google mapsi järgi jõuaksin ma heal juhul 10.30ks toomkirikusse, aga oma kogemuste varal õigeks ajaks massiliste külastamistega turismiatraktsioonidele mitte jõudmine sageli võrdub pileti tühistamisega. Sürreaalne olukord. Tundub, et absoluutselt kõik on minu vastu. Ei tea, kas naerda või nutta edasi.
Üksinda reisimise tähelpanek number kaks. Ma otsustan igas olukorras jääda positiivseks ning enda ja/või olukorra üle lihtsalt naerda. Viimaks saan vist silmanägemise tagasi ning ratta selga. Vähemalt tänane ratas lendleb hoogsalt kui NATO reaktiivlennuk.
Olukord siiski laheneb meeldivalt, sest liiklust sisuliselt pole ning ma suudan Google mapsi ära petta ja jõuan isegi 9.55ks toomkiriku väljakule. Eufooria on suur, sest siin on i n i m e s e d ja melu. Kõlavad mõned isamaalised itaaliakeelsed marsid ja mingi rida tähtsaid ninasid mundrites on ka üles rivistatud, aga peamiselt vantsivad siin turistid, kaamerad näppus. Natuke imelik - eeldasin, et sellises melus on ka suur mass kohalikke kohal ja käib selline pidutsemine nagu 24. veebruaril Tallinnas Vabaduse väljakul... Leian üles õige sissepääsu katedraali. Ainus koht, kus palutakse maski kanda ja veidi sobratakse seljakotis. Põmm! Vaikus! Hoolimata vaiksest turistide voolu sahinast on katedraalis sees vaikus. Rahu, mida kuskilt mujalt ei leia. Istun mõne hetke vaikuses ja imetlen neid mastaapseid võlve, nikerdusi, kujusid, maale ja vitraaže, mis igaüks räägib pikalt oma lugu. Püüan mõne tegelase suhestada piiblilooga. Lõpetuseks liigun edasi ja võtan ette retke katusele. Muidugi mõista jalgsi trepist. Sest kui oled mitu hooaega Oleviste tornis piletimüüjana töötanud, siis lifti kasutus on nõrkadele.
Katuselt avaneb kirjeldamatu vaade väljakule. Iga detaili sellest hoonest võiks üles pildistada ja uurida, mis roll, tähendus ja taust sellel täpsemalt on.
Üksinda reisimise tähelepanek number kolm. Reisigrupi delegatsioonis on vaid üks otsustaja, kes ei pea mitte kellegagi arvestama. Ma söön siis, kui tahan. Reisi kulgemine ja meeleolu ei sõltu toidu valikust või toitumise kellaajast, mis on reisidel igasuguse olme ja konfliktide allikas number üks.
Nüüd aga tänase päeva juurde, mida on veel liiga palju, et seda siin inimtühjas Milanos veeta. Seega kõiketeadja internet ja mitmed Milano turismi soovitused pakuvad välja, et Como järve äärde saaks rongiga alla tunni ajaga ning see on täiesti tavaline turisti get away pooleks päevaks. Keegi on selles osas head eeltööd teinud ning sobiva rakenduse kaudu ongi juba edasi-tagasi rongipiletid soetatud ja sammud viivad mind rongijaama. Sinna jõudes on tegemist niivõrd uhke hoonega, et see võiks olla ka üks katedraal. Muidugimõista on see seest nii suur, et seal võiks tund aega õiget perrooni otsida. Aga kuna mul on mingi sügav ekstraverstuse mode peal, siis iga strateegilise nurga peal on mõni teed juhendav Lorenzo omast käest võtta, kes suunab mind õigesse kohta. Oh üllatust, terve Milano on vist otsustanud täna Como järve äärde suunduda, sest rong on puupüsti rahvast täis. Õnneks on tegemist uue rongiga, kus konditsioneer töötab meeldiva temperatuuriga. Leian ühe mõnusa toetuskoha ning 40-minutiline sõit üle põldude ja asumite alaku!
Rong jõuab väiksesse Como linna, kus hordina kogu rahvamass rongilt tänavatele laiali valgub. Täna ma panen telefoni seljakotti ära ja kaarti vaatan alles siis, kui vaja rongile tagasi jõuda. Ma tahan eksida siinsetel kohvikutest ja poodidest tulvil õitsvatel ja kohvilõhnastel tänavatel. Ma tahan unustada ajataju. Ma tahan praamiga sõitma minna. Kui järvele lähemale jõuan, siis ilmneb, et praamipileti järjekord ulatub umbes pooletunniseks. Aga mis seal ikka. Mul ei ole mitte kuskile kiiret. Mul on kogu maailma aeg.
Üksinda reisimise tähelepanek number neli. Reisijate delegatsioon teeb otsuseid jala pealt. Ilma juhatuse koosolekuteta. Otsustatud!
Kümne minuti pärast on aga teine seis. Järjekorras seistes kuulen selja taga, kuidas briti perekond, arutab saadud info üle - täna kuni kella neljani on praamipiletid välja müüdud, mis tähendab, et ma tagasi rongile enam ei jõuaks. Seega, vaikselt imbun järjekorrast välja. Praamisõit ja idülliline Bellagio linnake jäävad järgmiseks korraks. Sean sammud promenaadile, kus massid liiguvad. Kuigi see on üdini turismist läbi imbunud linn, siis tänasel päeval, mil ma olen liiga palju inimtühjust näinud, isegi kosutav. Vähemalt üksikule hingele. Pärast suuremat jalutust jõuan linna teise otsa, kus on mõnus jahe park, kus nii mõnedki pikutavad ja siestat peavad. Täiuslik koht paar tundi lebotamiseks ja heegeldamiseks. Olgem ausad, ma tulin siia ka käsitööd tegema ja iga sekundit nautima.
Pärast paaritunnist elunautlemist tekkis vajadus varbad vette pista. Reisi peakorraldajaga käis enne reisi ka tihe arutelu, kas võtta kaasa rannariided, et Como linnas väliujulasse minna või mitte. Väike kahetsuse kübe hetkel küll ilmnes, ent kui ühel paadisillal sai varbad vette pistetud, siis oli päev päästetud. Niimoodi ma seal siis kõlgutasin sulistades jalgu ja leidsin endale mõneks ajaks uue sõbra Dubaist. Tore oli vahelduseks kellegagi vestelda, kes sarnaselt mulle üksi maailma on avastamas.
Veel pikalt jalutamist tagasi linna südamesse ning otsinguid jääkohvi või gelato järele. Väliselt kutsuv, kuid üleoleva teenindusega kohvik vedas mind veidi alt. Paraku mind häiris kahe keskealise teenindaja hoiak, kes ilmselt terve aeg mind taga rääkisid, kui oma raamatut lugesin, telefoni laadisin ja nende mitte midagi ütlevat jääkohvi rüüpasin. Ju need jääkohvid on pigem USA ja Starbucksi teema. Itaallane on sooja kohvi ekspert. Seega kaua ma seal ei püsinud, vaid vantsisin veel risti-rästi mööda väikseid tänavaid, vaatlesin inimesi ja hingasin kogu seda melu endasse. Mu Como linna rahulik kulgemine jõudis märkamatult lõpule. Rongijaam asus looduskaunis kohas mäe kallakul ning võimaldas suurepäraselt perrooni ääres veel rohelust nautida ja raamatut lugeda. Jah, täpselt nagu filmis. Päike, rohelus, taamal järv, perroonil naine raamatuga.
Nagu näha, siis pilte ma sellest päevast eriti palju ei teinud. Need on kõik igaveseks minu mälusoppidesse salvestatud. Kodutee tundus ilmatuma pikk. Rong jõudis enne kella kaheksat Milano kesklinna tagasi. Mina kiirustasin esimesse ettejuhtuvasse toidupoodi, et enne sulgemist midagi hamba alla haarata. Kõhutühjus meenub selle palavaga vaid siis, kui oled jahedamas mõnda aega olnud. Rongisõit andis sellest märku. Üksinda välja sööma minek ei tundunud parim plaan, sest palavus, mu jalad ja väsimusaste rääkisid enda eest. Võtsin taaskord ratta, et koju sõita - elektrirattaga on see ju puhas mõnu! Jah, reisi kulusid kokku lüües oleks saanud transpordi pealt oluliselt kokku hoida, AGA. See on siin ikka täiesti omaette atraktsiooni eest ja ma ei kahetse midagi. Eriti, kui tegemist on golden hour'iga, päike on mõnusal loojumiseelsel kõrgusel, rattatee kulgeb hea mitu kilomeetrit vast valminud asfaldil, mu lemmikust Parco Biblioteca degli Alberist (see esimene moderne park, kus esimesel päeval käisin). Natuke selline vibe nagu Tallinnas kõige sumedamal suveõhtul Reidi teel, Pariisis uue triumfikaare või New Yorkis Vesseli ja High Lane piirkonnas. Veidi õhtust melu, kus rahvas istub restoranides, kulgeb rataste ja tõukeratastega, jalutab koeri, mõnuleb. Õhk on soe ja päike on täpselt sellel kõrgusel.
Buongiorno! Kas üldse on võimalik kirjeldada seda une sügavuse astet, mis aitas ööga väsimust eemaldada? 23 kilomeetrit jalgsi ja igasugu rattatiirud ja emotsioonid ja kõik jutud. Uni pigem on reisil number üks tähtsusega. Tänane viimane päev on eesmärk toituda ainult itaaliapäraselt. Seega hommikusöök on viksilt ja viisakalt kodukese kõrval suvalises kohvikus, kus ma sisuliselt itaalia keeles tellimuse võtan ja Giuseppe lahkelt mulle nii muuseas maailma imelisema cappuchino ja šokolaadiga brioche'i saiakese toob (vähemalt ise nad nii kutsuvad seda). Ma saan nüüd, kolmandal hommikul, täielikult aru, miks hommikul rohkem ei tahagi süüa. See meeldivalt soe kliima panebki täpselt nii sööma - kerge sai ja kohv hommikuks, keskpäeval midagi toekamat, siis siesta ja õhtul korralik õhtusöök. Kuigi minu jaoks päevases palavuses ka väga süüa ei taha. Toituks vaid gelatost!
Tänaseks on suur osa Milanost risti ja põiki läbi kammitud - küll jalgsi ja rattaga. Jäänud on vaid üks piirkond Navigli kanali ääres. Sõidan rattaga kesklinna poole, et kaardil paar olulist punkti üle vaadata. Tee peale jääb imeline Sempione Park (imeline nagu Hyde Park Londonis või Central Park New Yorkis!). Parim otsus oli siit rattaga risti-rästi läbi veereda. Siin on igasugu kauneid ajaloolisi kindluseid ja purskkaeve ja rohelust ja mida-keda kõike. Ajalugu ja arhitektuuri jagub. Imeline koht, kus piknikku pidada, jooksmas käia, pere-sõpradega aega veeta.
Ratas veeres juba üsna kesklinna. Kuidas siin enam nii kiirelt ringi vuhiseda, kui oled taaskord juba kolmas päev järjest jõudnud sellele imelisele Milano toomkiriku keskväljakule, kus kõik sammud ja vaated tahaks veel eriti eredalt iga mälurakuga salvestada... Kuna ma eriti palju pole turistikates kohtades käinud, siis korraks on taas tore hästi turist olla koos teistega siin massides. Jalutan mööda toomkirikust, mille esisel mängib tänavamuusik korraga kahte kitarri ja mingit head retromuusikat. Korralik rahvamass on ta ümber kogunenud. No nii turisty, kui üldse olla saab! Aga mulle sobib. Jalad viivad kui iseenesest Venchi šokolaadi-gelato poodi elu kõige kallima jäätise järele, aga kui sinult küsitaks umbes seitse küsimust, millise täidise, küpsise, topsi jms lisandiga ma seda sooviksin, siis loomulikult kogu maailma šokolaadiga, mis võimalik ning täiesti ükskõik, mis hinna eest, sest et... Üksinda reisimise tähelepanek number viis. Puudub igasugune häbitunne ükskõik kelle või mille ees. Puudub igasugune vajadus finantsjuhiga läbirääkimiste pidamiseks.
Dolce vita!
Muidugi mõista klassikaliselt reisi olmelisele olukorrale on väljas niivõrd palav, et see gelato tuleb üsna ahmides sisse süüa. Ja kui puudub selle söömiseks ka sobilik istumispaik, siis tehakse seda käies. Taustaks teetöölised ja Milano imposantne toomkirik - täiesti reeglipärane reisimise A ja O - teetööd ja arhitetuuri tipp! Nii ma siis jõuan ühele vaiksemale ja rahulikumale tänavanurgale, kus võitlen aja ja koordinatsiooni ja vedela šokolaadiga, et oma rõivaid kogu ülejäänud päevaks puhtana hoida. Ilmselt täiesti ebavajalik lõik siin blogis, aga siiski lihtsalt liiga ehe jäätise söömise olukord, mis reisidel ette tuleb, et mitte jagada.
Edasi kulgeb mu teekond kesklinnast läbi. Fotol on Apple'i pood mingi ultramoodsa purskkaevu kompleksiga, kuhu on kõikvõimalikut IT ja arvutimaailma entusiasmi nägudega rassid kohale tulnud pildistama. Teine veider koht on Starbucksi eriti elitaarne rösitkoda mingis Milano katedraali sarnases uhkes arhitektuuri tipphoones, kuhu läheb punane vaip ja on kilomeetrine järjekord turiste. Kuna New Yorkis ma sarnast kohta nägin, siis ei hakka siin oma aega kulutama, vaid sean sammud Navigli kanali äärde. Teekond on täiesti idüll omaette! Pilvine taevas ja niiske ilm toob esile kõikvõimalikud õitsvad põõsad, lõhnad ja roheluse värvilistes elamukvartalites. Kanali ääres alles pannakse kohvikuid-restorane püsti ning rahvas vaikselt elavneb. Lõuna aeg hakkabki vaikselt kätte jõudma, mina olen igal juhul valmis üheks õigeks itaalia lõunasöögiks!
Kammin läbi nii ühe kui teise kanaliäärse ala. Siin on üks ristaorante ja cafe teises kinni! Sumedal õhtul istuks siin küll ja naudiks kellegi seltsis aperativot. Rahvast on praegu pigem vähe, ilmselt ikkagi rahvuspüha pikem nädalavahetus on linna jätnud vaid turistid. Mulle jääb silma üks põõsastest ümbritsetud keskmisest viisakam koht, kus on ka päevavarju all piisavalt ruumi, sest veidi hakkab tibutama vihma. Kelner juba eemalt märkab mind ja hakkab peale üks madame'itamine. Mind pannakse mingisse eriti hästi lõhnavasse põõsasse istuma, täpselt kolmese skandinaavialiku välimusega naiste pundi lähedale. Sobib. Siin võin ülejäänud päeva raamatut lugeda küll. Selgub, et tegemist on kullakallite naabritega Helsingist. Päris tükk aega ajame juttu. Oleks ma varem tulnud, siis oleks samasse lauda istunud. Täiesti enda sõbrannad võiksid olla. Tellin endale ühe risotto alla Milanese - Milano piirkonna rahvusroog. Välimuselt mitte midagi ütlev, aga maitseb suurepäraselt. Selline tummine kõhutäis safrani ja võiga maitsestatud risottot. Magusaks proovin ära panna cotta - želantiiniga pudingu. Hea mitu tundi istun siin, söön, loen raamatut. Rahulik kulgemine. Kõik on õige.
Lahkudes on muidugi arve ka selline, et jääb mingil kujul ilmselt järgmise palgapäevani meelde. Aga see oli igat senti väärt. Ütleks, et üksi selle koha tualettruumide külastuse eest ma oleksin nõus olnud maksma. Nagu diasinipoodi või kunstimuuseumit oleks külastanud. Vahel ikka satud nendesse õigetesse kohtadesse ja toredate inimeste otsa. Ei saa mainimata jätta, et lahkumisel istusid mu kõrvallauda järgmised soomlased, kellega oleks võinud aega veeta. Soovitasin neile siis järele proovitud risottot ja jätsime hüvasti.
Minu teekond võttis suuna kodu poole. Nii umbes viis kilomeetrit siit kaunist kvartalist läbi kõmpida tundub nagu imeline plaan. Aga kui seenevihmast saab korraga korralik paduvihm, siis enam nii tore plaan ei tundu. Nii ma siis haaran ratta järele. Natuke selline tunne, nagu oleks Noa laevaga mööda inimtühja ilma ringi hulpimas, ainult et mina veeren rattal diagonaalis üle ristmikkude ja parkide. Üksinda reisimise reegel number, mis ta oligi - kas nutta või naerda - ikka naerda! Viimaks jõuab läbi vettinud kassipoeg koju. Oli see alles elamus. Siin on ka üks nendest ustavatest veeremisvahenditest, mis mu kondimootori kulutamist tasakaalus hoidis.
Üksinda reisimise tähelepanek number kuus. Viimane reisi õhtu võib osutuda kurvameelseks ning on keeruline langetada otsus, mida viimaste hetkedega peale hakata, kui just reisi delegatsioon väga teadlikult ei otsusta teisiti. Nii ma siis teen peale lebotamist viimase tiiru kodu lähedal, kus on lahe park ning AC Milani muuseum ja peakontor. Oleks mõni jalgpalli huvilisest meesinimene ühes, oleks osanud rohkem siin rõõmu tunda. Ma lihtsalt võtsin teadmiseks, et see on siin ja see on tähtis ja et hästi rõõmus peab olema. Saatsin siis vähemalt vendadele pilte. Lisaks sellele avastasin maailma suurima ja vingeima toidupoe/turu, kus koha peal silme ees igasugu head ja paremat valmistati. Siit oleks võinud endale kohvritäie juustusid ja oliive ja pastasid ja veine ja mida-keda kõike kaasa osta. Õnneks seda kohvrit mul polnud ja õnneks ma avastasin selle vahetult enne reisi lõppu. Kolmandik reisi eelarvest jäi alles.
Käin kodunt läbi, haaran oma asjad, jätan koduga hüvasti ja melanhoolselt sean sammud bussijaama. Muidgimõista ikka läbi strateegilistest paikadest, mis mulle väga meeldisid, näiteks Vertical Foresti pargist ja veel igasugu ilusatelt tänavatelt, mis meelde olid jäänud. Tore oleks leida veel see üks restoran, kus pastat süüa. Paraku aeg muudkui läheb ja mina ikka oma kondimootoriga vantsin, aga sellist õiget restorani ei ole.. Olgu pealegi, nägin eelmisel päeval, et bussiterminalis oli ka väga häid söögikohti. Jõuan kohale, vaatan kõikidest nendest sadadest peatustest valmis enda bussipeatuse ning leian terminalist (seest suuruse mõttes nagu T1 ja väljast nagu Colosseum) kaasa ostmiseks ühe mõnusa poke bowli. Vantsin sellega bussiterminali esisele väljakule, mis on võrreldav Vabaduse väljakuga ning naudin veel viimaseid hetki. On sume õhtu. Inimesed tulevad-lähevad. Kallistavad lahkumiseks või tervituseks. Kõik on nii, kuis peab.
On aeg lahkuda. Kümme minutit on bussini. Kohale jõudes juba näen eemalt, et bussi otsa ette on kirjutatud vale lennujaama nimi. Uurin Alessandrolt, milles asi ning ta juhatab mind sõbralikult t e i s e l e poole terminali. Grazie. Kaart näitab, et sinna on k ü m m e minutit. Täis käik sisse ja j o o k s u g a minekut! Mitte et kogu see toekas poke bowl mul seest välja hüppaks... Mul on ainult ü k s küsimus. Kas kunagi saaks nii, et ma ei peaks jooksma mingile lennukile või rongile või bussile ja saama südameatakki? Õnneks ei juhtu sellest midagi, kui ma ka praegu maha jääksin, aga ikkagi, summa on tasutud. Jooksen siis läbi mingi rõveda tunneli, kus haiseb kõige järele ja jõuan tänavale, kus paistab eemalt mu buss. Näen, et see on eriti ilus tänav, mis on täis restorane, kus ma oleks saanud oma viimast pastat nautida... Lorenzode rivi bussijuhtidest ja nende assistentidest kordavad itaalia keeles "Li-zee-te Liii-ge" ja lubavad mind parajalt jahedasse ja sisuliselt tühja bussi. Mis reis see ka oleks olnud, millel sellist lahkumist poleks?
Buss sõidab läbi linna tuttavaid tänavaid pidi. Ka kodutänava otsast sõidab mööda. Heh. Kas mul ongi see linn nüüd nii selge? Vist küll. Siia tuleks alati tagasi. Jäi veel hea mitu asja tegemata, aga need on kaksi või rohkemakesti läbi elamiseks. Mulle sobis see, et puudus ajataju, sai lihtsalt vantsida ja kogu Milano ilu endasse hingata. Mul oli mu raamat ja mu käsitöö ning telefon, mis kõige praktilisega alati hädast välja aitas. Rohkem kaaslasi alati polegi vaja.
Kui õhtu hämarusses lennujaama jõuan, on see peaaegu inimtühi. Minu lend läheb alles hommikul. Aga kuna öösel ma rongide-bussidega õigeaegselt lennujaama ei saaks, siis millegagi tuleb odavlennufirmat kasutades ju maksta. Näiteks une ja mugavustega. Kuna und veel ei tule, siis istun pistiku kõrval koridoris maas, laen telefoni ja heegeldan oma lõnga lõpuni, sest kui peale turvakontrolli mu heegelnõel taaskord konfiskeeritakse, siis vähemalt on mul lõng ära kasutatud. Olen siin nagu eksponaat või tänava artist. Peaks kübara annetuseks enda ette maha panema, sest kõik need kümmekond inimest, kes paari tunni jooksul minust mööduvad, naeratavad, hõikavad, "Very beautiful!", või jäävad pikemaks juttu rääkima, et mida ma teen ja milline kaval mõte aja kasutamiseks jne. Kes oleks osanud arvata, et käsitöö võib lennujaamas inimesi nii palju rõõmustada. Ühe endavanuse paariga jäin pikemalt juttu ajama, sest pidin neid lohutama, kuna kõik toidukohad olid siinpool turvakontrolli suletud. Läbi ka minna ei saa, sest lend on alles tundide pärast, gate'i numbrid tehakse teatavaks viie tunni pärast. Viimaks oleme kõik unised, sätime end treppide taha põrandale magama. Antonio sõitis äsja puhastusmasinaga kõik üle. Sobib. Seljakott pea alla, kõik turvameetmed tööle - käsi strateegiliselt rihmadest läbi, telefon kuskile aluspesu vahele, äratuskell igaks juhuks. Unenägudes on iga mõne aja tagant, "Attenzione! ..." ja hommikupoole ööd on Antonio järjekindlalt taas oma põrandapuhastustraktoriga platsis. Kuna nüüd on juba saginat rohkem, siis see traktori white noise täiesti sobib. Kella nelja ajal on aeg tõusta ja särada! Pesta hambad ja seada sammud lennukile. Või siis võtta veel see viimane magus hetk ja juua üks taevalik cappuchino värske brioche'i kõrvale...
Aitäh, Milano, et õpetasid ajataju kaotama ja heas mõttes reegleid rikkuma!
Faktid, mida mäletada - 3 päevaga jalgsi 65 km.
Comments
Post a Comment