Blog by ELLinspiration

Sel aastal paistab kevad eriti hiline olevat. Kuigi suured lumehanged on üsna ammu juba sulanud ning vahepeal sai ka juba mõnusat kevadilma nautida, siis viimaste nädalate lörtsi- ja lumesadu räägivad enda eest. Sedapuhku mõtlesin, et oleks hea kudumishooaeg kokku võtta ning suurem osa värve ühte postitusse koondada. Oli ikka võrratu talv! Aga küll oleks tore, kui ka õitsval kevadel lastaks kohale jõuda. Iseenesest minul pole kudumise osas sooja ega külma, mis aastaaeg parasjagu on - peapaela ilm kestab alati kaua!  Teie ees on 2021/2022 talve hooaja värvid, mis ka fotodele pääsesid. Kui mõne nüansi telgitagustest avada, siis tegelikkuses väga palju sel hooajal lihtsalt iseenesest juhtus. Mu uus lõng (parim otsus sellest hooajast kvaliteetset villast lõnga hakata kasutama!) oli e-poes soodsama hinnaga ning ma ostsin väikse varuga erinevaid toone. Olin üsna hiljuti saanud paar tellimust ning sellest tekkis hasart ka kohe uusi peapaelu veidi ette kududa, et end teatavaks teha - ma ol...

  Aasta 2021 hakkab lõppema ning sel puhul tahaksin kokku võtta mõne mõtte ja teha kniksu, et olete siin külmade ilmadega taas mind üles leidnud ja mulle tellimuste esitamise näol palju rõõmu valmistanud. Ma ei tea, kuidas keegi seda viimast aastat kokku võtab, kuid minu jaoks oli see vist üle aastate raskem. Ei, mitte aasta 2020, mis tõi pandeemia, teadmatuse ja samal ajal ka põnevuse tundmatuses töötamise-tegutsemise kodus nelja seina vahel. Miskipärast 2021. aasta pikem isoleeritus tekitas minus suurt ängi, mis paraku ka suveperioodil igasuguste puhkamiste ja rõõmuhetkede kaudu päris välja juuritud ei saanud. Pole vist kunagi varem tundunud, et olen suve lõpuks väsinud, tüdinenud ja kergelt isegi paanikas ning võiks öelda, et septembriks kulmineerus kogu see kooli- ja ajakirjatöö, teoloogia õpingute ning koguduse tegemiste virvarr ühe piiripealse läbipõlemisega.  Mulle on alati meeldinud end tegevuses hoida, kuid paraku pole üksi elades ka minusugusel igakülgsel analüüsijal...

Ma ei tea, kuidas teil on, aga mina juba viimased mitu aastat peale sügisest kellakeeramist langen mingisugusesse hibernate seisundisse, mis annab eriti tugevalt tunda päikse loojumise kellaajal. Eriti vahva on see tööpäevadel, kui ma olen see kõiketeadja lugupeetud pedagoog, kes annab täiesti asjalikult tundi, aga kõik minu sees ütleb, et ma kas või klassi ees viskuks pikali ja paneks endale teki peale ning teeks ühe kosutava 15-minutilise pealelõunase uinaku. Ausalt ka. Idee on tugev, aga rakendust pole see veel leidnud. On see hea või mitte, eks peaks järele proovima, sest vabandage, kuid tänaseks tundub küll, et siin maailmas pole enam mitte millegi üle imestada. Ma olen üle elanud ja läbi katsetanud üsna muljetavaldaval moel kõikvõimalikud õpetamismeetodid ning täiesti võimalik, et ka õpilastel poleks sellise kasvatusmeetodi vastu midagi, kui pedagoog oma uinakuhetke võtaks... Lõppeks jätame selle uinaku katsetamise mõnesse teise aega ja kohta, sest ma siiski sooviksin vähemalt i...